Ma armastan Sind, Sa armastad mind

Posted: november 25, 2009 in Uncategorized

Kuigi ma üldiselt ei armasta kirjutada teemadel, mis on ajendatud kellegi teise blogipostitusest, teen seekord erandi. See Rentsi postitus paneb mind tahtma oma arvamust avaldada.

Ma olen omasooiharate inimeste kooselu, abielu, lapsendamisõiguse poolt. Kõigi oma kümne sõrme ning teise kümne varbaga. Minu arust on tähtis armastus ja sobivus, mitte see, mis kellelgi püksis on. Ma olen küll siiani üsna veendunud hetero olnud, aga kui juhtuksin naisesse armuma, ei paneks ma endale kätt ette [Andesta, ema.] ning ma ei mõista, kuidas on õigus inimestel teiste valikuid selle koha pealt kritiseerida.
Kõige haiglasem on minu arust homode võrdlemine pedofiilide või zoofiilidega, mis näitab väga madalat intelligentsitaset [Andestage, katoliku preestrid ja muu kupatus.]. Ühel juhul on tegemist kahe inimese vaba valiku ja armastusega, teistel juhtudel aga on üks pool nõrgem, võimetu end kaitsma ning kergesti mõjutatav.

Lapsendamise koha pealt saan aru sellest hirmust, mis valdab inimesi, aga oma arvamuste ja ka kogemuse koha pealt usun selle olevat alusetu. Igasugust statistikat leiab Rentsi postitusest, omalt poolt tooks välja ka veel selle, et statistika alusel tuleb protsentuaalselt, mitte arvuliselt) heteroperekondadest kolm korda rohkem homosid, kui omasooiharate paaride käe alt. Säh Sulle.

Siia juurde tahaks ka lisada ühe loo oma tutvusringkonnast. Kuna mõned siinlugejad kindlasti tunnevad ära, kelle eluga tegemist, toonitan, et helistasin alles pool tundi tagasi ja uurisin järgi, kas tohin selle siia kirjutada. Tohin küll.

***

Ühel ilusal päeval avastas kahe väikese lapse, kaheaastase tütre ning viieaastase poja, isa oma kõhust liblikad. Ta oli armunud. Mehesse. Õnnelikult abielus polnud ta enam ammu ning kuigi see tundmatu rada oli hirmutav, aitas tema armastatu teda sellel teel edasi. Nad veetsid palju aega koos ning armastus süvenes. Aumehena otsustas mees enne voodisse hüppamist oma naisega sotid selgeks teha. Kallis abikaasa, tõelise vanakooli kasvandikuna, sai aga asjast šoki ning põgenes. Põgenes nii kaugele, et poole aasta pärast saatis teate, et elab Soomes uue mehega ning soovib lahutust, et oma endisest perest enam mitte kunagi kuulda.

Mees lõi aga pere oma uue armastatuga, lapsed harjusid kiiresti ning elu läks edasi, ilusamana kui kunagi varem. Mõlemad mehed olid edukad pintsaklipslased ning puudust ei tuntud kollektiivselt kellestki ega millestki. Ega keegi vist päris täpselt aimanudki, kas tegemist armastajapaari või hoopistükkis kahe hea sõbraga, kellest üks teisel lapsi aitab kasvatada.

Kolm aastat hiljem juhtus kohutav õnnetus, mehe auto põrkas kokku veoautoga ning surm saabus silmapilkselt. Kuna Eesti seadused ei lasknud tollal kuidagi omasooliste kooselu registreerida, tekkis tohutu probleem laste saatusega. Soomest ülesleitud ja kättesaadud ema teatas, et temal pole aega Eestisse tulla ning hooldusõigust laste teise isa nimele kirjutada, tal on ükskõik. Küll aga leidis ta aega, et loobuda oma lastest, kuna ta oleks nad ju pidanud enda juurde võtma. Ei teagi täpselt, kas selle jaoks saadi Eestis käia või käis see kuidagi läbi saatkonna.

Siin nad siis olid, kaks väikest last, üks viie- ja teine üheksa-aastane, kellel oli olemas kõik – ilus elu, turvaline kodu ja armastavad vanemad – ühe hetkega jäid nad ilma mõlemast oma isast ning kogu oma elust. Nad saadeti lastekodusse.
Kuna õnneks rahapuudus ei kimbutanud, asus nende kasuisa kiirelt pabereid ajama, et lapsed endale saada. See osutus aga raskematest raskemaks. Esimene kohtunik kirtsutas nina ja lausus vuih. Lapsed elasid mitu kuud lastekodus, ilma et isa oleks neile küllagi lubatud, sest sotsiaaltöötaja uuris nende “koduseid olusid”. Kui kasuisa asja kõrgemasse kohtusse edasi kaebas, õnnestus saada parem kohtunik ning asjad liikusid. Asi jõudis umbes kolmveerand aastaga nii kaugele, et lapsed võisid isegi nädalavahetustel kodus käia. Kõike selle jaoks, et pühapäevaõhtul südantlõhestavalt nuttes oma isa külge klammerduda, kui lastekodutöötajaid neid tuppa kamandasid. Mitte keegi meist ei taha mõelda, mida see isa pidi tundma, kes ütles: “Kullakesed, pole hullu, kahe nädala pärast jälle…”

Poolteist aastat ja hunnik raha hiljem jõudis asi nii kaugele, et kohtunik pidas laste parimaks elukeskkonnaks siiski nende kodu. See kergendusest vallandunud pisaravool paljude asjaosaliste poolt tahtis kohtusaali uputada.
Nüüdseks on nad juba ligi kaks aastat saanud taas elada oma kodus, oma isa juures. Nad on toredad ja targad lapsed. Ning nagu täna kuulsin, on noorhärral isegi pruut juba käevangus.

Öelge siis mulle, kus on siin õigus? Kuidas tasutakse neile kahele väikesele lapsele iial need õudused, mida nad selle pooleteise aastaga pidid läbi elama? Kõike selle nimel, et osa meie hulgast leiab, et mida tema ei mõista, see pole seaduslikkust väärt….

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s