Maailmarändur

Posted: november 25, 2009 in Uncategorized

Eelmisest reedest kuni selle pühapäevani olin kodus vaid ühel päeval. Päris veider.

Eelmine nädalavahetus möödus erinevate ürituste tähe all ning esmaspäeval sõitsime vara-vara Tallinnasse, tuttavale lennujaama vastu, kes oma pisikesele šokolaadikarva titale kodumaad ja sugulasi näitama tuli. Mul oli see päev igatepidi kohtumisi ja käike täis planeeritud, et pealinna sõidust ikka viimast võtta ning kuna lennuk päris mitu tundi hilines, said kõik käigud sooritatud kah. Väisasin erinevaid ökopoode ja isegi ühte talu, et koduseid varusid täita.
Vastne emme saabus oma suure kärukomplektiga, mille Pärnusse saamine esmapilgul peavalu tekitas, siis aga otsustasime selle Cargoga ära saata. Töötajad arvasid, et suures mustas kotis on lausa kaks laipa sees.

Kolmapäeva varahommikul startisin juba Viljandi poole, järjekordne koolinädal, mis seekord väga kiiresti kätte jõudis. Nauditav, nagu alati. Hoolimata lubadusest seekord mitte kaltsukatesse minna, tegin seda siiski ning takkapihta panin veel suure osa oma rahast hakkama imearmsa peokleidi peale Melianile. Õnneks aitas mind hädast välja kallis kursaõde Suslik, kes minuga oma autot jagas. Tänu sellele sain ühel õhtul ka Tartus ära käia ning õhtul sõpradega lulli lasta ja järgmine hommik väga mõnusa naisteseltskonnaga kohvitada [Okei, mina jõin teed.], keda ma ammu näinud polnud ja kellest niiii väga puudust tundsin. Enne ei saanudki aru, kui jälle kohtusime.
Tiina, kellel on peaaegu minuvanune poeg, aga kellega on mul lihtne ühist keelt leida, nii kaunis ja stiilne, nii vaimukas ja intelligentne, imeline inimene. Ta tundub oma perekonnaelus nii toimiv ja õnnelik. Kui mina suureks kasvan, tahan täpselt tema moodi olla 🙂

Oh, Tartu, Tartu, see on minu linn. Ehk viib mind elu kunagi sinna, kunagi hiljem, kui kõik on lihtsam ja parem. Praegu ma ei taha tegelikult Pärnut jätta, kuigi soov drastilise muutuse järgi närib mu hinge küll.

Kui tagasi tulin, veetsin kõigepealt tunnikese Kilingi-Nõmmel bussi oodates, mis oli väga huvitav kogemus ning seejärel ühe mõnusalt laiskleva õhtu ja öö [Muuseas, soovitan soojalt filmi “Ink”.], et järgmisel varahommikul tormata Mirithile järgi ning temaga koos lauluvõistlusele. Meliani küll esialgu kaasa ei võtnud, sest oodata tuli mitu tundi ja ta oleks seal igavusest kuskilt alla hüpanud tõenäoliselt. Ühe pikema pausi ajal läksime sõõrikukohvikusse ning seal aga ütlesid mu emotsioonid üles, ma polnud oma teist last ju neli päeva näinud! Helistasin emale ja kihutasime vahetult enne kontserdi algust siiski talle järgi. Taaskohtumise rõõm oli suur ning kuigi ta parajalt tralli tegi seal, oli mul siiski hea meel, et ta kaasa võtsin. Ja omaette nauding on ka vaadata teatri fuajees kilgates eest ära jooksvaid lapsi ning neid taga ajavat Silmarõõmu.

Tegelikult oli see nädalapikkune ringitrallimine piisavalt kiire aeg, et tüüpiliselt esmaspäeval võttis natuke mõistuse selginemist sellesse rutiini taas sisseelamine. Aga kodus on ikka kõige parem.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s