Meelte maailm

Posted: jaanuar 3, 2010 in Uncategorized

Ma olen alati pidanud end tunnetamise inimeseks. Kõige tähtsam meel minu jaoks on kompimine, isegi kui see naljakalt kõlab. Ma olen väga füüsiline inimene, ma kallistan ja musitan oma lähedasi palju. Minu puhul ei ole midagi imelikku sõbra kaisus filmi vaatamises ega isegi mitte poolvõõral süles istumises. Ma lihtsalt olen väga füüsiline inimene ja selles pole praktiliselt midagi seksuaalset, isegi kui mind mittetundvatele inimestele see mulje võib jääda.

Kuulmine ja nägemine on vast kõigile üsna olulised tajud, aga erilist seost mul nendega pole. Ma olen küll terve elu muusikaga tegelenud ja seega mingi eelistatud kuulmine on olemas, aga ma pole kaugeltki mitte melomaan ja ei huvitu kuulmisest nii palju. Nägemine samamoodi on harjumuspärane, ma olen küll kontrastide ja stiili fanatt, aga taaskord ei midagi erilist – tihti on minu värvitaju hoopis teine kui ümbruskaudsetele ja muud taolist.
Maitsmine on samuti vägagi tagaplaanil, ma armastan süüa, aga gurmeest on asi kaugel. Ühesõnaga, kõik kolm meelt on lihtsalt kasutatavad nende esmastel eesmärkidel.

Lõhnatajust ma ei saanud kunagi pea üldse aru. Muidugi ma tundsin lõhnu, aga ma ei mõistnud nende erilisust. Asi kas meeldis või mitte. Keldrilõhnad, mm. Tihti inimesed rääkisid igatsuse lõhnadest ja kuidas mõned aroomid mälestusi tekitavad. Minu jaoks oli see võõras maailm.
Esimest korda märkasin oma lõhnataju last oodates, sest siis see muutus. Lemmikparfüüm muutus jõledaks ning kui minu jaoks oli terve korter apelsinilõhna täis, siis tegelikult leiti vaid prügikastist mõned paar päeva vanad koored, ei midagi enamat.
Aga muul ajal vajus selle jälle unustuse hõlma.

Kuni…viimase ajani. Kuskil pool aastat tagasi hakkasin teravamalt lõhnu tunnetama. Jäid meelde inimeste lõhnad, mitte ainult parfüümid, vaid see inimesele omane lõhn. Ma rahunesin, kui sain pista oma nina Silmarõõmu kurgu alla ja tunda tema lõhna. Ma võõrastasin laste lõhna, kui olin neid šampooniga pesnud. Ma muutusin tundlikuks ja valivaks oma parfüümiriiuli suhtes, kust kõvasti üle poole sai ära teisaldatud.
Vahel käin nagu jahikoer mööda korterit, sest tunnen mingit lõhna, mis mind häirib, on ebasümpaatne, ja ma lihtsalt p e a n selle üles leidma ja eemaldama.
Ma olen avastanud, et lõhnad meeldivad mulle ja on muutnud tähtsaks. Nüüd ma saan aru sellest, mis tunne on võtta kellegi teise riideese, tunda seda lõhna ja lennata tagasi hetke, mil see lõhn kõige tugevamalt minus oli.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s