Virtuaalraamatukogundusest

Posted: jaanuar 7, 2010 in Uncategorized

Jah, hästi, ma tean, et seal on plusse. Päris mitmeid. Üks suurimaid plusse minu jaoks isiklikult on ressursside vähene kasutamine. Ei ole vaja toota paberit, tinti, raisata tohutult suurel hulgal kütust raamatute laialivedamiseks ning toota elektrit raamatupoodide ja -kogude ülevalpidamiseks. Ma mõistan. Ja muidugi inimkonna jäägitu mugavusihalus selle näol, et virtuaalmaailm on alati kätte saadav, igalt poolt ja iga kell. Ning ühte teost võivad korraga kasutada kümned, kui mitte sajad tuhanded inimesed, sõltuvad serveri vastupidamisest. Ja kui vähe kulusid on virtuaalraamatukogul – mõned masinad, mõned töötajad ja miljon kasutajat. Ma näen, ma saan aru, ma tean.

See ei muuda mu vastumeelsust. Ma ei ütle, et neid ei tohiks üldse olemas olla. Aga ma ei taha iial neile toetuda. Ma tahan oma tugitooli, põrandalampi, teetassi ja seda raamatut süles, võimalust oma kätega lehti keerata. Ma tahan suurt lauda, hunnikut paberit, sulepead ja raamatuvirnu, kui teen uurimustööd. See on isiklik armastus.
Ja kui kerge on hävitada või kompromiteerida virtuaalseid kogusid? Jah, ka raamatukogus võib toimuda tulekahju, aga sedalaadi õnnetuste juhtumissagedus on väike, samas kui kindlasti leidub maailmas noori ja rumalaid häkkereid, kes näiteks enda proovile panekuks üritaksid hävitada mõnd kogu või dokumenti. Vaid paari klikiga saab muuta virtuaaldokumente, muuta maailma, peita, hävitada ja mis kõige hullem – ebausaldusväärseks muuta. Sa ei tea iial, mil keegi on kuhugi teinud paranduse, mis toob talle kasu.
Virtuaalraamatukogus sirvida vaevalt paljud viitsiksid, samas kui raamatukogus jalutades võid sattuda mõne huvitava kaanepildi peale, mis osutub Su uueks lemmikraamatuks.
Proovige võtta mõni 400 leheküljeline raamat ja see arvutis läbi lugeda. Proovige, mitmenda leheni jõuate, enne kui silmad väsimusest vett hakkavad välja ajama, ka kõige paremate ekraanide taga.

Mind hirmutab mõte masinatele lootmisest. Ma tahan raamatukogutädi naeratust, tema isiklikku soovitust. Ma tahan, et kõikidel minusugustel friikidel oleks võimalus teha tööd, mida nad armastavad. Ma ei taha, et mu elu sõltuks üha enam ja enam arvutist, nii meelelahutuses kui töös.

Rääkimata minu jaoks põhilisest – virtuaalraamatukogud hävitavad raamatukogude ühe mõtte. Raamatukogu ei ole mitte ainult info hankimiseks, see on koht, mis arendab ühiskonnaelu, koht, mis arendab inimest. Kes tahaks lahti öelda võimalusest sõpradega naljatades ja arutades referaati teha? Msnis tippimine pole võrdväärne. Kes tahaks lahti öelda kõikidest raamatukogude korraldatud lasteüritustest, vestlustest kirjanikega, näitustest ja kõikidest nendest juhustest ja sotsialiseerumistest. Eriti veel kuskil väiksemas kohas, kus raamatukogu võibki olla ainus ja/või tähtsaim kultuurikese.

Raamatukogud olid, on ja jäävad. Ma loodan.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s