Murphy armastas mind

Posted: jaanuar 25, 2010 in Uncategorized

Ma olen iga päevaga üha kindlam ja kindlam, et kui Arthur Bloch on väikest “naljaraamatut” kirjutas, mõtles ta, et tulevikus saab olema üks veider emotsikk, kes kõike seda oma nahal tundma saab.

Buss, millega me hommikuti lasteaiale lähemale sõidame, jääb alati hiljaks. A l a t i. Ja ma ei korruta seda mitte pahameelest, vaid isegi mu sõbranna, kes sama bussi kasutab teises linnaotsas, on minuga nõus. Kui see buss tuleb viis minutit stendiajast hiljem, on juba väga hästi, enamasti kipub veelgi pikemalt minema. Sellest hoolimata ronin iga hommik õigeks ajaks peatusesse. Üks kord, vaid ainult üks kord, ma ei kiirustanud, sest teadsin, et see jääb nagunii hiljaks ja – üllatus, üllatus – esimest korda elus nägin seda bussi õigel ajal minemas, muidugi mu nina eest. Kõik sellele järgnenud hommikud oleme rahumeeli bussipeatuses tatsudes oodanud, pole ta veel siiani õigel ajal jõudnud.

Sellest kõigest, kuidas ma olemata kaartide olemasolust suudan ühe päeva jooksul kolm korda Tartus ära eksida või Kärkna rullnokale ette jääda, ma üldse ei hakkagi rääkima.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s