Murphy armastas mind

Posted: jaanuar 25, 2010 in Uncategorized

Ma olen iga päevaga üha kindlam ja kindlam, et kui Arthur Bloch on väikest “naljaraamatut” kirjutas, mõtles ta, et tulevikus saab olema üks veider emotsikk, kes kõike seda oma nahal tundma saab.

Buss, millega me hommikuti lasteaiale lähemale sõidame, jääb alati hiljaks. A l a t i. Ja ma ei korruta seda mitte pahameelest, vaid isegi mu sõbranna, kes sama bussi kasutab teises linnaotsas, on minuga nõus. Kui see buss tuleb viis minutit stendiajast hiljem, on juba väga hästi, enamasti kipub veelgi pikemalt minema. Sellest hoolimata ronin iga hommik õigeks ajaks peatusesse. Üks kord, vaid ainult üks kord, ma ei kiirustanud, sest teadsin, et see jääb nagunii hiljaks ja – üllatus, üllatus – esimest korda elus nägin seda bussi õigel ajal minemas, muidugi mu nina eest. Kõik sellele järgnenud hommikud oleme rahumeeli bussipeatuses tatsudes oodanud, pole ta veel siiani õigel ajal jõudnud.

Sellest kõigest, kuidas ma olemata kaartide olemasolust suudan ühe päeva jooksul kolm korda Tartus ära eksida või Kärkna rullnokale ette jääda, ma üldse ei hakkagi rääkima.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s