04.02.2010

Posted: veebruar 4, 2010 in Uncategorized

See eelmine postitus on minu anonüümne kiri foorumis, tehtud paar päeva peale peale lahkuminekut. Naljakas, et ma ei mäletanudki mingit aega, et sinna kirjutasin. Mälu blokib kõik ära.
Imelikud emotsioonid valdasid mind seda üles otsides. Leidsin üks päev kappe sorteerides oma päeviku, mida kirjutasin Mirithi beebiajal, kus me Härraga maid jagasime. See sundis mind ka nüüd seda teemat üles otsima.
Minevik kaob meie käte vahelt nii kiirelt, kas pole? Kõik see tundub kui lugu raamatust, mida ammu lugesin, mitte mu enda elu.

Tänasel päeval kirjutasin teemasse sellise vastuse:

“Mõelda vaid, varsti saab juba kaks aastat mööda. Nii imelik on seda teemat lugedes mõelda, et see olen tõesti mina, kellega see kõik juhtus. Kõik tundub nii kauge ja ähmane. Kurku tekib küll klomp, mingi mälestus on mu sees olemas, aga lugu tundub lausa võõras.

Ma kirjutan natuke sellest, kuidas mul läheb. Ehk aitab minu lugu kedagi teist, kes on värskelt pidanud lahkuminekuga kokku puutuma?

Nagu öeldud, tuli laste isa vähem kui nelja kuu pärast ukse taha kraapima. Sisse ta sai, aga luba jääda mitte. Pool aastat elasime sellist elu, nagu minu utoopilises ideaalsuses üks lahkuläinud paar elama peaks. Me saime hästi läbi, me suhtlesime, me veetsime lastega aega nii koos kui ka tema eraldi. Probleeme oli nii raha kui kokkulepete pidamisega, aga kõik oli üleelatav.
Kui mul hakkas tekkima tugevamalt uus elu, uus seltskond ja isegi nn peikakandidaate, hakkas asi alla käima. Kui ta nägi, kuidas võõras mees mind koju tõi, viis asi laamendamise ja ähvardusteni, küll pidi lapsed ära võtma, küll meid kõiki ära tapma.

Kurb oli mõista seda, mida ammu oli alla surutud – ta tegi seda kõike vaid selleks, et mind tagasi saada.

Sealt maalt kohtus ta lastega vähe. Nii umbes iga kahe kuu tagant ja peaasjalikult siis, kui tal oli vaja kas neid oma uuele naisele näidata või ma suure skandaali korraldasin, et tal lapsed ka on.
Nüüd on iga kuu paar päeva vanem tüdruk tema vanemate juures, kui mina olen koolis, ka ta ise elab seal. Olenevalt korrast tütar vahepeal näeb teda, vahepeal mitte.
Kuna ka pisem tüdruk käib nüüd lasteaias, siis ideaalse plaani kohaselt hakkavad mõlemad minu kooliajal seal olema. Eks ta siis natukegi näeb neid.
Muidu mingit huvi ei tunta laste ega nende tegemiste vastu, mis mind jätkuvalt hämmastab, sest nendega kohtudes on ta silmnähtavalt õnnelik.
Kiituseks tuleb öelda, et rahaline kokkulepe püsib.

Eks ta elab oma poisikesepõlve edasi. Tema jutust on näha, et ta ise ei mõistagi niivõrd, et miskit valesti on. Ka mina olen sellega leppinud, et teda kui isa minu jaoks olemas pole. Eks lapsed teevad oma valikud ise.
Samas saame me väga hästi läbi, suhtleme vähemalt korra nädalas ja ma tema elust tean üsna palju, talle meeldib rääkida.

Väiksem tütar kahjuks ei teagi, kes ta on. Nüüd vist juba tunneb ta ära, kui tuttava näo, aga ta ei tunnista teda, polnud nõus pildistamise ajal süles olema ega midagi. Loodetavasti see muutub, kui ta iga kuu seal hakkab käima.
Suurem tütar on ikka kiindunud, kuid rõõmustab rohkem vanaema kui issi nägemise üle, viimne on pigem nagu boonuseks. Issist rohkem meeldib talle issi uus neiu smaili Keda kahjuks liiga harva näeb. Aga ta on andestanud, ei räägi enam issist halba, samas ka ei küsi ta järgi. Nad saavad hästi läbi, see on vist kõige tähtsam.

Mina? Mina…Mina olen õnnelikum kui kunagi varem. Ma tunnen end elusana! Tagantjärgi analüüsides sain aru, kui tühi mu elu siis oli ja kui halb oli see sõltuvussuhe, kus tema määras kõik reeglid.
Ma leidsin taas iseennast, mul on oma huvid, oma sõbrad, oma elu. Ma usun, et mingi osa minust ei andesta talle kunagi, aga ma olen rahu teinud nii tema kui iseendaga ning see etapp on minu jaoks selja taga. Ma olen arenenud mitmes suunas, minu nõudmised suhtele on hoopis teised ja mul endal on ka partnerile rohkem pakkuda. Ma üritan võtta seda abielu kui vajalikku kogemust, millest sündis nii palju head kui ka natuke halba.

Mul on juba üle aasta kõrval uus kaaslane, kes on võrratu asendus. Ma pidasin oma laste isa alati heaks isaks, eks ta omal moel oligi, aga alles nüüd näen, mida tähendab reaalselt lastega tegelemine ja nendest huvitumine. Kui loomulik on see, kui mees läheb viib õhtul lapsed voodisse või jookseb pargis neil järgi, ilma, et seda peaks korduvalt meelde tuletama. Paljud, kes on meid näinud, kiidavad teda ja ütlevad, et tema hoolivus on kaugele näha. See teeb mu südame soojaks.
Ma ei tea küll kunagi, kas tulevik uue kaaslasega midagi toob, aga see polegi mulle hetkel tähtis – olen ju nii noor. Ma tean vaid, et olen õnnelik.

Ilma sõpradeta ei oleks ma iial siiani jõudnud, kus praegu olen. Nii et ennekõike ütleks samas olukorras olijatele – ära jää norutama, mine ja ela kasvõi hambad ristis!
See tunne, kui oled ilus ja jalutad naerdes oma eksile vastu, kes Sind seepeale kesk tänavat pika näoga vaatama jääb, on seda kõike väärt!
Mu sõbrad tulid ja vedasid mu voodist üles, kammisid mu juuksed ja saatsid pepulaksuga uksest välja. Nad istusid minuga üksildastel õhtutel, naersid ja nutsid minuga koos. See oli kõige kõige tähtsam.

Ma olen tuhast tõusnud ja kirkamana kui kunagi varem!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s