28.04.2008

Posted: veebruar 4, 2010 in Uncategorized

See hetk, kui ma surin, oli mil Ta ütles mulle, et jätab mu. Sel hetkel suri kõik mu sees. Kui ta ütles, et teeb seda sellepärast, et ei soovi monogaamset suhet, ei olnud mu mõistus enam aru saamiseks võimeline. Ta ütles, et ainus viis meie suhet jätkata oleks see, kui Ta saaks käia ja ringi tõmmata ning seejärel meie juurde koju tulla. Ja siis tuju korral jälle minna…Aga Ta tunneb mind piisavalt, et sellega ma pole nõus. Ja seepärast Ta jätab mu. Kuigi armastab mind.

Sellest edasi mäletan ma vaid ühte suurt valu. Pisarad, pisarad, pisarad. Ma ei oleks eal uskunud, et inimene on füüsiliselt võimeline nii palju nutma. Ma ei suuda magada, ärkan iga tunni aja tagant õudusunenägude käes vaeveldes üles. Ma ei suuda süüa, isegi kui miskit endale sisse vägistan, oksendan selle järgmisel hetkel kõik välja. Ma ei saa aru. Ma ei saa aru, kuidas mu elu armastus sai mulle nii teha. Ma ei saa aru, kuidas ma olin kõik need aastad nii loll…Kuidas ma küll uskusin Ta ilusaid sõnu perekonna ja tema armastuste kohta. Mina, mina ei tahtnud perekonda ega lapsi. Ma ei tahtnud püsisuhetki. See oli minu jaoks kauge hägune tulevik. Aga Tema ei jätnud jonni. Ja Tema oli nii õnnelik, kui rasedaks jäin.

Ma tean, et pean end laste pärast kokku võtma. Mul on vaevu veel piimagi. Aga ma ei suuda. Ma ei suuda elada, vahel tundub, et unustan hingamisegi. Mu väike laps käib ja lohutab mind. Uskumatu. Ja seda valusam mul on. Tema põhiline lohutuslause on muidugi, et issi kohe tuleb, ta kohe tuleb, emme ära enam nuta…Ja ma nutan veel rohkem. Ma ei suuda end kokku võtta, ma ei taha elada. Ma elan mingis apaatses seisundis maa ja taeva vahel. Ma ei taha tunda.

Kuidas, kuidas Ta sai mulle nii teha? Kuidas sellisest asjast üle saadakse? Ta võttis mult kõik…Oma armastuse, minu usu, meie kodu…Meie kodu. Meie armastusega tehtud kodu, kus iga nurk meenutab teda, ma ei suuda siin olla…Aga mul pole kuhugi minna. Ta lubab mul siin elada, Ta lubas kinni maksta kõik arved, et ma saaksin siin elada. Aga isegi sel juhul jääb mu hädisest emapalgast peale minu kanda jäävate arvete ja pisema lapse hädavajalike hügieenitarvete kulutuste kandmist veidi üle 2000 krooni….Kuidas ma sellega ära elan? Kuidas ma oma lastele riideid ostan? Mänguasju? Kuidas ma ütlen neile päevast päeva, et maiustusi ei saa, sest emmel pole raha?
Ja kui kaua Ta üldse seda lubadust peab? Pärast seda, mis Ta tegi, ei oska ma enam midagi arvata, ühtegi Tema sõna uskuda, loota. See on väga suur summa, mis tema kanda jääb, korteri üür, kommunaalkulud, arved, kodumasinate järelmaksud…Kui ta üks hetk avastab, et Tal ei jää oma ihade täideviimiseks sealt kõrvalt piisavalt raha? Kuhu ma lähen? Ma ei taha oma lapsi kuskil sotsiaalühikas üles kasvatada, ma ei taha. Ma olen endale alati lubanud, et mu lapsed saavad kõvasti parema elu, kui mul oli ja nüüd olen ma sunnitud nad võibolla eiteakuhu viima.

Mis meie tulevikust saab? Kui emapalk lõpeb…Mis minust saab? Mis lastest saab? Ma ei saa oma niruse keskharidusega eal normaalselt palka, et ära elada.
Ja ma ei ole üksik inimene. Ma vihkan üksindust. Ma ei taha isegi paar tundi üksi olla. Ma tahan kedagi, kellele kaissu pugeda, kellega koos jalutada, kellega jutustada. Ma ei saa seda oma laste kanda jätta, ma lähen hulluks.

Ma saan, mõistusega ma saan aru, et aastate pärast ma olen õnnelik, et see juhtus. Ta ei ole minu unistuste mees, Ta ei ole iseloomult ega tegemistelt selline. Ma olen tegelikult alati vihanud Temasuguseid “käitu minu sõnade mitte minu tegude järgi”-inimesi. Aga armastus teeb ju pimedaks. Mu ema ütleb ikka, et armastan oma armastust, mitte Teda.
See sama armastus, mis nüüd nii haiget teeb…Kuidas see praegune aeg üle elada? Ma ei suuda oma abielusõrmust ära võtta, ei suuda. Ma vaatan seda ja nutan. Ma ei suuda süüa. Ma olen mitu päeva pesemata. Te ei taha teada, milline mu kodu välja näeb, see on õudne. Ma ei suuda midagi teha.

Ja mul ei ole kellegagi rääkida. Need sõbrannad, kellega ma tahaks rääkida, nendega ma ei julge rääkida, sest ma ei usu, et nad selle oma teada jätaks. Need, kes on sellised sõbrannad, kellega pole palju ühiseid tuttavavaid, nendega ma ei julge rääkida. Oma ema olen ma juba ära kurnanud, ka temal on raske. Ainus sõber, kellega ma tahan ja saan rääkida, elab teises linnas ja käib siin harva, kuigi teeb kõik endast oleneva, et mulle toeks olla, sest ka tema on raske naisest lahkumineku üle elanud, siis olin mina talle toeks…
Aga ma olen ekstravert. Ma pean selle enda seest välja saama. Seepärast ma seda kõike vist avalikku foorumisse kirjutangi.

Ma ei jõua enam nutta. Ma ei jõua enam oma tuleviku pärast karta. Ma tahaks uinuda ja mitte kunagi ärgata. Aga ma tean, et ma ei tohi, oma laste pärast ei tohi. Ja ma jumaldan neid, isegi praegu suudavad nad mind naeratama panna. Pisem oma naeratustega ja suurem oma ütlustega. Üks päev ütles ta “Emme, siin on nii rahulik olla, kui issit pole”. Saate te aru…Ise nii väike.
Ja…Kui Ta esimest korda töö pärast minust kauemaks kui üheks ööks eemale läks, tõi ta mulle kaisukaru. Asenduseks. Ja nüüd ma olen selle karu külge klammerdunud nagu mu laps, kes ei saa ilma kaisuloomata uinuda. Suurem võttis selle mult ära üks hommik ja ütles, et emme, kui Sa nutmist ei lõpeta, siis ma ei anna Sulle karu tagasi…Minu väike laps…Ja ta ei saa ju aru. Ta küsib kogu aeg issi järgi. Ja ma ei oska talle midagi öelda. Ma ei taha talle valetada, aga ma ei suuda kogu aeg korrutada, et issit ei tule enam, issi ei ela enam meiega.

Ja Tema ise on nii…Külma rahuga. Käib ja toob mulle süüa, käib ja räägib lastega, tahab minuga sõber olla. Aga ma ei saa ju. Ma tean, et ma kunagi tahan, tõesti tahan ta sõber olla, aga praegu…Praegu on mul nii valus, nii talumatult valus. Ma armastan teda nii väga. Ikka veel. Pärast kõiki neid kohutavaid asju, mis ta mulle ütles. Ta üritas oma tundeid seletada ja hakkas mulle rääkima, et nii on mulle parem, sest ta vaatab pea kõik naisi nii, et kas Ta saaks neid voodisse? Saate te aru, Ta rääkis mulle mu mahajätmise hetkel, kellega ta magada tahaks…
Ma tahan ikka veel, et Ta tuleks ja võtaks mu ümbert kinni ja ütleks, et see kõik oli halb unenägu. Sest ma ei suuda, ma ei taha uskuda, et see kõik toimub päriselt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s