Taimeleotiste kuningriik

Posted: veebruar 14, 2010 in Uncategorized

Sattusin foorumis jutustama ühe belglasega, kes naeris eestlaste kommet juua taimeleotisi, tema jaoks tähendas vanasti tee ikka vaid Liptoni musta teed või heal juhul puuviljasegusid. Nüüd lugesin ka Käsitöö viimasest numbrist umbes taolist juttu, et eestlastele on omane see mujal maailmas üsna võõras taimete vette toppimine ja selle hilisem ärajoominegi!

Mina olen ravimtaimi armastanud juba üsna noorest inimesehakatisest saati. Kunagi jooksid telekast kultusseriaalid Xena ja Herakles, kus ikka antiikaja nõiad taimedega imesid korda saatsid. Unistasin siis, et minustki saab suureks saades mõni metsamoor.

Kui nüüd köögis oma tee- ja taimeriiulit vaadata, siis ega’s unistus väga mööda vist läinudki. Esmased teadmised tulid emalt, kes ikka köha puhul enne nurmenukuteed andis, kui siirupit sisse jootis. Ka suur osa taimi tuleb siiani tema käe alt, kes ta suvilas neid mulle korjab ja kuivatab; need, mida sealt leida ei õnnestu, tellin teisest Eesti otsast ühest armsast talust.
Esimesed teadlikult ostetud raamatudki omaette kolides olid just ravimtaimedest, sest teadsin, et siis pole ju enam ema kõrval, kes ikka teab mis häda puhul mida leotada vaja on. Aegamööda olen juba ise õppinud ja meelde jätnud, mida kasutada ja kuidas mõne taime maitset paremaks teha või millised peaksid olema kogused. Ja pole veel kohanud lihtsamat tervisehäda, mille vastu ei leiaks mõnest taimest abi, tuleb lihtsalt õige taim leida!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s