Miks?

Posted: märts 8, 2010 in Uncategorized

Ühest vastust on sellele tegelikult raske anda.
Alustagem ajendist.
Üks teema Pereklubis – link – kus peale pikka vaagimist otsustasin abi paluda riiete näol. Oleksin vist siiski pidanud toonitama, et muid asju ei soovi, sest nii blogikutsetes kui ka sealsetes pakkumistes tulid paljud raha pakkuma – ausõna, ma nii hädas ei ole, et raha vajaksin, lihtsalt mõtlesin säästa, kui kellelgi riideid üle.
Sellest kasvas välja aga lõbus teema Perekoolis – link – mis mind lõppeks veidi hirmutas. Mitte vaid nende halvasti ütlejate pärast, tegijatel ju juhtub, aga ka hästi ütlejate pärast, kes teadsid uskumatult täpseid detaile mu elust.

Ma kaotasin sel hetkel lihtsalt viimase allesjäänud enesekindluse. Kogu selle hiljutise maailmade sõja ja linnade langemise valguses oli sellest lihtsalt nii pisike tükike alles. Laiemas plaanis võibki põhjuseks pidada, et tundsin vajadust mingigi kontrolli järgi, omamaks mingitki kontrolli oma elu üle. Blogi tundus lihtsam variant see saavutada.
Rahunesin küll üsna kiiresti maha. Ma olen negatiivset tagasisidet ennegi saanud ning ei arvagi, et peaksin kõigile meeldima. Ma tean, et ma olen head teinud ja abiks olnud ning nende inimeste tänust piisab. Ja ma nägin ka ise seekord endale riideid paludes ja saades, kuidas teised tahavad mulle head teha. Ma ei eita, et see häbi on alles, eriti kuna sain peale palutud riiete ka muid asju, kuigi üllatuse korras, aga ma tahan uskuda, et rõõm saadud asjade ja kokkuhoitud raha üle on suurem.

Otseselt ei saa ka halvasti ütlejaid süüdistada kadeduses või õeluses, osaliselt on asi ka teadmatuse ning teistsuguse maailmavaate taga kinni. Nagu Perekooli teemastki selgub – kellele kerjus, kellele taaskasutaja. Minu jaoks on vist pigem tähtis agenda ja tulemus, kui sellega kaasaskäivad tiitlid. Aga eks ta mingit osa hingest ikka mõjutab. Õnneks vaid korraks.
Muidugi oleks palju lihtsam olla hall mass tagaplaanil, poleks ka nii palju negatiivseid emotsioone, aga see lihtsalt pole mul veres. Esiplaanile trügija, nagu sealgi vihjati. Nimetagem siis kasvõi nii.

Ma ei teagi, kas see blogi salastamine soovitud efekti saavutas. Informatsioon oli ju juba enne laiali, seda ma tagasi võtta ei saa. Ja tegelikult ei tahagi. Samuti on kahju paljudest “ukse taha” jäänud inimestest.
Aga vähemalt annab see hetkeline seis mulle mõtlemisaega, et mis saab edasi. Ja millest ning kuidas edaspidi kirjutada. Ma tean, et olen olnud minevikus liiga aval, ma tean, et olen rääkinud asjadest, mida hiljem kahtsen. Aga takkajärgi nende postituste kustutamine pole kah nagu minu stiil. Võta siis nüüd kinni, mis see õige teerada edaspidi oleks.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Evelin ütles:

    inetu lugu. vb mingi kade ja kibestunud inimene, ei julge isegi enda nimel esineda.

  2. Veronika ütles:

    Minu meelest pole midagi loomulikumat, kui saada teistelt neil seisma jäänud riideid, jalatseid, mööblit ja ise seda teistele jagada. Meie peres, suguvõsas, sõprusringkonnas on seda alati tehtud. Ma sureks nälga, kui mu õed mulle oma pisut suurematest lastest jäänud asju edasi ei pärandaks ning ma upuks asjadesse, kui neid edasi ei jagaks. (Uhh. Nüüd polegi pikalt aega saanud sorteerida. Uputus saabub…)Ma nüüd selle pereklubi teemaga kursis pole, kuna ma lihtsalt pole suurem asi foorumleja. Kuid. Mulle tundub, et mõni elas lihtsalt end välja. Ning teatud perioodidel on enda nö "varjamine" ja inimeste, kellega suhtled, valimine kõige õigem asi maailmas üldse. Justnimelt – asi on kontrollis. Ja kontroll, abi palumine, abi jagamine ning oma arvamuse avaldamine ilma teist mustamata ei vääri häbitunnet või solvumist. Pea püsti! Kõik on hästi!

  3. Alice ütles:

    hmm, mulle tundub see uskumatuna. kuidas küll mõned inimesed on kurjad, kindlasti ka kadedad, tavaliselt on need keskmiselt jõukamad inimesed, kes soovivad saada ka teistelt tasuta asju ise neid vajamata. Mormelar, soovitan sul hoida pea püsti. Siinkohal tänan sind südamest, et kinkisid mulle ilusa enda tehtud albumi, see on mul aukohal suures toas ja väga kallis kingitus.

  4. Jaana ütles:

    inetu lugu – ilmselt on teemaalgataja saanud kõrvetada ja ilma syyvimata syydistab.aga julge oled, mina ei julgeks oma sõpradeltki paluda, kui häda käes oleks. veel vähem foorumis. just asju mõtlen. ära annan hea meelega, mul lapsi palju, müügiga ma ei viitsi tegeleda, kui siis tõesti väikse raha eest (ja myyn vaid iseostetud talveriideid ja kallimaid titevidinaid). varsti peangi kaksikutest jäänud jalanõusid sorteerima hakkama ja ei teagi kellele neid pakkuda. mul tutvusringkonnas on 1 tita, kes varsti hakkab käima, aga jalanõusid on mul topelt ja mõndasid rohkem kui topelt. kunagi panin perekoolis kuulutuse, et annan ära ja hea, et sõimata ei saanud. vaat, et pidin ise peale maksma, et asjadest lahti saada, peale seda kogemust ma enam kuulutada ei julge. lihtsalt rikub tuju ära.

  5. KV ütles:

    Sinu asemel ma ei kahetseks, see ringkond keda ka sina arvatavasti tead varasemast ajast, on rääkinud sinust tõesti imelugusid ja kui aus olla, uskusin mingi hetk ka mina neid kuniks ma su blogi leidsin ja see arvamus (mis ei olnud küll kinnistunud, sest ma ei usu jutte ennem kui isikuga ise vestelnud pole) muutus totaalselt. See isik, kes teadis su elust neid detaile, pidi olema keegi, keda sa vb. näinud oled, jumal seda teab, kes lihtsalt on kibestunud, et sul ikka veel hästi läheb ning tahtis lihtsalt sinu elust ainult negatiivses valguses midagi kirja panna omakasu ehk siis enda rahulduse mõttes aga usu mind, enamus inimesi teavad sind siiski hea inimesena ja hoiavad kahe käega sulle pöialt! Kuigi ma sind ei tea, hoian ka mina!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s