Ma ei kasvata oma lapsi, ma aitan neil kasvada

Posted: märts 9, 2010 in Uncategorized

See lause on pärit Nekrassovi raamatust “Emaarmastus”, lause, mis mulle kogu selle raamatu juures kõige rohkem meeldis. Aga sellest teosest räägin teinekord põhjalikumalt.

Viimasel ajal on hirmus populaarseks jälle saanud teema, kui halb on vabakasvatus (mis muidugi suurema osa inimeste jaoks võrdub kasvatamatusega) ning kuidas lapsed meile pähe istuvad.
Ma ei eita, et see probleem eksisteerib, kasvõi kogu see indigolaste ülistamine [Mina isiklikult ei usu indigolastesse, tegemist on lihtsalt uue ja ühiskonnaevolutsiooniga kaasa voolanud põlvkonna sünniga.] ja puhas aja- või huvipuudus oma lastega suhtlemisel.

Aga kas peab kohe despoodiks hakkama? Tunnistan, et ma pole lugenud raamatut “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid”, küll aga erinevaid artikleid ja arvustusi antud teemal ning antud teosega seoses. Seega on mu arvamus ehk veidike ühekülgne.

Erakordselt häiris mind ühes artiklis mainitud asjaolu, et suhe lapsega ei tohi olla partnerlus, sest nii kasvavad vanemaid mitte austavad lapsed. Kas te siis oma partnereid ei austa? Mina küll austan. Ma austan oma partneri valikuid, usaldan teda ja meil on toimiv suhe. Sama on ka lapsega. Lihtsalt kui suhtes mehega on võibolla 60% aktsiatest tema käes, siis lapse puhul on see minul.
Nõus olen selle osaga, et tähtis peab olema kõigepealt vanem ja tema isiksus, sellest saab perekonna alustala. Laps peab olema osa perekonnast, mitte despoot. Aga ei maksa ka langeda kohe teise äärmusesse, kus vanem teeb kõik otsused.

Ma usun oma lapsesse, ma usun tema valikutesse ja mõistusesse. Sealhulgas ei unusta ma tema laps olemist ja kogenematust. Võibolla, kui mul oleks teistsugune laps (ma räägin siinkohal just eriti vanemast, kuna noorem on veel liiga pisike), ei usuks ma seda, mida usun praegu, aga tema ei ole siiani mind pettuma pannud.
Võibolla on mul lastega lihtsalt väga vedanud? Ma pooldan piire. Aga ma ei poolda despootlust. Mina olen siin ilmas selleks, et aidata lapsel hea ja kurja vahel vahet teha, mitte selleks, et öelda talle, mis on hea. Selle valiku peab ta ise tegema. Laps on omaette isiksus, mitte minu vajaduste realiseerimise vili. Muidugi ma seletan väikesele, kuidas tuleb käituda, aga fakt on see, et mitte ainult laps, vaid ka täiskasvanu, õpib vaid läbi kogemuse. Tuleb see näpp tulle pista ja siis saab aru. Tuleb valetamise pärast kaotada sõprade austus ja siis saab aru.
Ma õpetan oma lastele, et kõikidel nende tegudel on tagajärjed. Headel head ja halbadel halvad. Kui ta jonnib või käitub halvasti, siis on sellel tagajärg. Praegu küll olen veel mina see, kes selle tagajärje nö tekitab, aga juba praegu reageerivad ka teised inimesed tema ümber. Kui ta on rõõmus, on tal palju sõpru, kui ta jonnib, ei julge keegi ligineda. Viiene on täiesti võimeline sellisest seosest aru saama ja ise oma valikuid tegema. Kui ma karjun talle jonnimise hetkel, et ole hea, kas see siis aitab midagi? Las ta elab oma emotsioonid välja ja märkab siis ise, mis on tagajärjed. Teinekord ta enam ei jonni.

Ma ei ole kunagi aru saanud vanematest, kes keelduvad tunnistamast seda, et laps on omaette isiksus. Ei tohi olla vihane, kurb ega tihti ka mitte liialt rõõmus [Karjub ju!], tuleb käia kindlasti balletikoolis, sest emme väiksena niii tahtis, aga ei saanud, tuleb kanda seda värvi riideid ja ilmtingimata süüa kõik oad ära.

Mina tahan oma last võtta kui inimest, kes teeb ise oma valikud, arvestades sealjuures seda, et hetkel vajab ta toetust ja nõu. Lapsel on õigus oma emotsioonidele ja nende välja elamisele. Kui ta nutab, siis me nutame koos, kui naerab, naerame koos. Muidugi tuleb valida ka kohta, ma palun tal oma rõõmustamisega oodata, kui me oleme haiglapalatis või mõnda pahelisemat teemat arutada hiljem, mitte külaliste ees. Ta kuulab ja mõistab.
Ka riided saab ta ise valida. Mina lihtsalt annan nõu ilmastiku ja vahel ka värvide suhtes, aga otsused teeb ta ise. Talle väga meeldib ka minuga poes kaasas käia ja ise arvamust avaldada. Mina küll ei tahaks seda, et keegi teine mind riietaks, isegi nii väikesena on ju meeldivad värvid ja arusaam ilust olemas. Ma saan aru, kui suur võim on minu arvamusel ning tõenäoliselt teinekord ka kasutan seda ära, kuid siiski lasen tal otsused ise teha. Kodusest riidekapist on nii hästi näha, mis asjad käivad kogu aeg seljas ning mis vedelevad seal pikemat aega – need leiavad oma tee kellegi teise juurde, kes oskab sellest rõõmu tunda.

Söögi puhulgi on ju ka täiskasvanutes maitseeelistused? Kuidas teie sellesse suhtuksite, kui keegi sunniks midagi ebameeldivat sööma? Siinkohal tuleb lihtsalt osata vahet teha. Lapsed kuulevad tihti, kuidas keegi ütleb – sibulat ma ei söö – ning lausuvad seda rõõmsalt järgi. Ma panen toidu sisse sibula, laps sööb ja kiidab ning avaldan talle siis saladuse – Sa kiitsid just sibulat! Ta vaatab mind arusaamatul ilmel ja pomiseb: “Aga ma ei söö ju sibulat…”
Samas on teised asjad, mis talle tõesti ei maitse, meie puhul näiteks oliivid, rohelised oad ja veel mõned asjad. Ma ei sunni teda neid sööma, nokkigu aga toidust välja. Tuleb lihtsalt aru saada, millal lapsele tõesti ei maitse ja millal ta moe pärast keeldub.

Kindlasti ei sunniks ma aga oma last valima huviala enda järgi. Minu jaoks on hobidel ja huvidel elus ääretult tähtis roll ning ma ei kujuta ette, et käsiksin kellelgi teisel olla minu moodi. Enamus inimesi minu ümber ei saa aru, mida ma ometi leian selles paberilõikumises ja lillekeste kleepimises, aga see on ääretult tähtis osa minu elust.
Mirith sai laulma pandud seetõttu, et tal oli selle peale annet, talle meeldis laval olla ning ta tahtis laulda. Kui esimene lauluring talle ei sobinud, vahetasime kohta. Praegu on ta väga rahul, räägime sellest tihti. Samuti olen toonitanud, et kui ta suuremana soovib oma huviringi vahetada, siis minu poolt takistusi pole.
Ma näen, et talle meeldib väga joonistada ning mul on kahju, et see on üks koht, kus emmele pole mittemingisugust annet jagatud ning ma ei saa last aidata. Kui ta soovib hiljem lauluringi maalimise vastu välja vahetada, olen väga rahul, kuigi ma ise seda ei oska ega huvitavaks pea.

Ehk on see “uus suund” lihtsalt kaldunud liiga äärmusesse, tekkinud vastuseks kasvatamatusele ja kohati isegi anarhistlikule ühiskonnale. Kui nii võtta, võib ju ka tegelikult kasvatamata jätmist, selgituste ja soovituste mitte andmist pidada omaette kasvatussuunaks, kus laps on väikesest saati suure maailma ees ihuüksi. Ma ei poolda seda. Aga kas ainus lahendus on tõesti lapsest marionett teha?

Mu lastel on reeglid, piirid ja arusaamad. Aga need kõik on tekkinud meie koostöös, mitte diktatuuri all.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Robin ütles:

    Kusjuures see raamat tegelikult annab ikkagi sõnumi, et lapsed peavad lihtsalt mingi hetkeni olema lapsed – lapse asi pole lahendada enda vanemate peretülisid või ema BF-i probleeme ning teha otsuseid, millega kaasnevate tagajärgede eest ta ilmselgelt vastutada ei suuda. Mulle meeldis see ütlus, et lastele tuleb lapsepõlv alles jätta.Partnerlussuhet nähakse tänapäeval (mitte et ma teaks reaalselt, kuidas see varem inimeste kujutluses välja nägi) mingisuguse vastastikuse koormamisena, inimesed tikuvad unustama, et ka partner on inimene, mitte puhver ning lähtuvad samast asjast ka lapse ja täiskasvanu vahelise partnerlussuhte määratlemisel – kui last koheldakse täiskasvanu partnerina, siis tähendab see ilmselgelt seda, et lapsele laotakse kaela vastutus, mis pole tegelikult lapsele kandmiseks mõeldud. Võib-olla on probleem siis rohkem selles, et inimesed ei saa aru isegi täiskasvanute vahelise partnerluse seaduspärasustest ja reeglitest ning ei saa ju imestada, kui siis ka lapse ja lapsevanema vaheline suhe sellel tasandil ei toimi.

  2. Jaana ütles:

    Ma nõustun sinuga 100% ja yritan talitada selle järgi, tõsi, tunnistan, et on hetki ja olukordi (ma pyyan end parandada), kus ma ei käitu nii nagu peaks. Aga ma harin end sellel teemal ja loen alati huviga kõike sellega seoses.

  3. Rents ütles:

    Vabakasvatust kui täielikku reegliteta elu pole ilmselt olemas, sest on hetki, kus vanem peab end kehtestama – näiteks siis, kui laps, kes veel jutust eriti aru ei saa/ei taha saada kassi kiusab. Aga mina ka ei arva, et laps igalt poolt reeglitega piiratud peaks olema.

  4. Lais ütles:

    Mina olen aru saanud, et vabakasvatuse all mõeldaksegi piirideta kasvatust nagu mainis eelpool Jaana. Sellise kasvatuse puhul (no nii laias laastus) õpib laps omal käel, mis on hea ja halb, keegi ei jaga selgitusi ega anna nõu. Nii olen mina asjast aru saanud ja seda ma tõesti ei poolda. Seetõttu ei leia ma, et sinu poolt kirjeldatu oleks vabakasvatus. Sa sead siiski piire lapsele, kellel puudub veel arusaam ning kogemus heast ja halvast, jagades talle selgitusi ning olles toeks ning õiges kohas julgustav. Sa arvestad tema kui isiksusega, võttes teda kui võrdset, unustamata seejuures tema arengutaset (mõtlen siin vanust).Ma olen sinu poolt kirjeldatuga nõus ning kasvatan oma last umbkaudu samade põhimõtete järgi. Minu vanemad on ikka öelnud, et ära lihtsalt kasvata last vaid püüa kasvada koos temaga.Partnerluse kohta – kui ma nüüd jällegi pole miskit valesti aru saanud – mõeldakse vist seda, et partnerile toetutakse ning jagatkse ka palju negatiivset, oma muresid. Lapsele oleks see liialt suur koorem kuna tal on niigi veel elus palju õppida, läbi teha, kogeda, tal on veel endal palju toetust vaja. Mitte et tuleks last vati sees kasvatada stiilis elu on lill. Ta võib näha, et kõik on vahel kurvad ning ette tuleb muresid. Aga laps ei oska ennast veel negatiivsuse eest kaitsta, ta võtaks seda ilmselt liialt isiklikult, liialt südamesse, tunnetades, et temalt oodatakse lahendust. Suurte inimeste mured on talle veel hoomamatud ning liialt tõsised. Ma usun, et siin ehk mõeldakse midagi taolist, kui öeldakse, et laspega ei tasu olla partnerlussuhtes.Uuhh… loodan, et tekst sai loogiline ja arusaadav.

  5. Mormelar ütles:

    Konkreetses artiklis toodi partnerluse kohta näide siiski sel teemal, et kui lapsele anda vabadust, ei õpi ta teisi, eriti endast vanemaid austama, õpetajatel on raske jne.Lapsele suure koormat ei tohiks muidugi panna, st ta ei tohiks kanda minu koormat, aga ma ei näe midagi halba selles, et ta kanna suuremat osa oma koormast, minu arust just see õpetabki elule vastu astuma.Vabakasvatus EI OLE kasvatamatus, nagu paljud ekslikult arvavad. Lugemiseks: http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=6063

  6. Lais ütles:

    Siit tuleb nüüd välja, et nii vabadus, partnerlus kui vabakasvatus on aegade jooksul erinevate inimeste poolt erinevalt lahti mõtestatud. Olen lugenud artikleid, mis on kohati suisa vastukäivad.See kuidas iga inimene veel enda jaoks asja selgeks teeb on omakorda erinev. Ma siin kommentaariumis ei hakka pikemalt enam oma arusaamadest rääkima (teen seda hea meelega meili teel kui peaks huvi olema :))Minu viga, et hakkasin üldistama ja ei viinud ennast kurssi artikliga, mille olid postituse aluseks võtnud.Just hiljuti jäi internetis tuuaates silma selline lause: Kasvatusi on suurepäraseid ja väga halbu. Kasvatusi on palju nagu Maal inimesi ja nende nägemusi kasvatusest.Jõudu sulle Morme. Minu silmis oled sa kohutavalt tubli!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s