Kuhu küll lapsepõlv jäi?

Posted: mai 26, 2010 in Uncategorized

Astusin täna eksämma-äia juurest välja, olles just lastega hüvasti jätnud, homsest algab kooliaeg. Mu silmis välkus järgmine pilt – elutuba, tugitoolis istuval vanaemal suurem piiga süles, väiksem elutoa vaibal mängimas ja mõlemad mulle agaralt lehvitamas. Dadaa, emme, ilusat kooliminekut! Nagu jäine õhk lõi mulle vastu nägu teadmine, et olen suureks kasvanud. Et olengi osa lihtlabasest statistikast, ühiskonnast. Üksikvanem, kes jätab oma lapsed vanavanemate ja isaga ning läheb haridust nõutama. Naine.

Veider, kas pole? Ma pigem mõtlen igapäevaselt endast kui tüdrukust, lapsest, kellel juhtumisi on ka endal lapsed. Vanasti tekitasid nö suure inimese tunnet minus näiteks poes käimine või kodu ümberkorraldamine. Et päriselt mina ise otsustan. Nendest aga on saanud igapäeva osa ja ma enam ei mõtle sellele, et justnagu jagan tüüpilise täiskasvanu ja lapsevanema kohustusi. Pigem mõtlen ikka, et ma ei ole küps adekvaatselt otsustama üht või teist ning ei tea veel täpselt oma kohta elus. Pigem vaadatakse mind imelikult, kui koos lastega mänguväljakul ronin ja neid kõdistades taga ajan. Kuigi ma ju oskan korralik ka olla, ausalt.

Mõnikord ma suudan isegi unustada, et ma olen ema. Näiteks kui koolinädal on selja taga, Pärnu ja argielu tundub kauge ja tundmatuna ning sõidan nädalavahetuseks Tartusse sõpradele külla. Voolan nende taktis ja elan nende mõtetes.
Koju jõudes on muidugi hubane ja hea. Kõik on ju oma. Aga isegi siis ei tunne ma end päriselt “suurena”. See tunne tekib vaid väikestel hetkedel, nagu täna. Või siis, kui uhkusega vaatan oma suure [Nii suure!] lapse esinemisi. Siis on ka päris ema ja päris inimese tunne.

Huvitav, kas paljud inimesed on nagu mina, kes pikemalt juurdlemata elurütmiga kaasa kõiguvad? Need üllatuslikud avastused, et ma olen ema, ma olen täiskasvanu, ma olen üliõpilane, ma olen lapsehoidja, ma olen ajakirjanik, ma olen seda või teist – need on huvitavad. Ma loodan, et ma kunagi ei hakka end iseenesestmõistetavana võtma.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Robin ütles:

    Seda tunnet, kui mõtled “issand, see kohe 3-aastane ei ole ju MINU laps, kes ma ise alles selline ja selline olen” tuleb ikka ette. Või näiteks seoses asjaajamisega, kus suhteliselt hiljuti alles keskkoolist tulnuna tajud kahe maailma (või enama) erisusi kuidagi eriti teraselt.
    Tõenäoliselt see tunne ei kao, võib-olla vaheldub millegi muuga, sest inimene ju hea stsenaariumi kohaselt areneb pidevalt ning leiab alati, mille üle minevikuga võrreldes aeg-ajalt üllatuda.

  2. Geisy ütles:

    Ma satun tihti mõtlema ja juurdlema enda üle. Aga pigem satun paanikasse:P Kuna ma pole leidnud oma kohta elus. Liiga vara oleks ka vast sellekes. Aga siiski, praeguses vanuses mõtled , et kas üldse kunagi jõuad punkti, kus oled rahul endaga ja tead, mida tahad ja tead, kes oled. Taolised küsimused tekivad.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s