Tavalise päeva erilisus

Posted: juuli 14, 2010 in Uncategorized

Käisime eile Valgerannas, püüdmaks kinni Silmarõõmu käestlibisevat puhkuseperioodi. Piknikulina, ujumisasjad, liiga vähe juua ja kotitäis näksimist. Nii mõnus oli! Supisoe vesi küll, aga siiski jahutus põrgukuumuse eest, ja ühtlasi ka minu esimene kord sel suvel tagasivaatamata kõndida silmapiiri poole ja sukelduda, sukelduda, sukelduda. Ikka veel hämmastab mind võimalus linal rahus pikutada, vaid poole silmaga lapsi piiludes, kes on juba nii suured ja asjadlikud, kes ise käivad, teevad ja mängivad. Beebid on küll oi-kui-armsad, aga milline ületamata nauding on peale viite ja poolt aastat asju natukenegi kergemalt võtta ja mõelda, et siit edasi on aina suurem iseseisvus, aina rohkem kohti, kuhu minna ja aina rohkem võimalusi. Kuigi see emaduse pirnike kuklas põleb heledalt, on nii hea lihtsalt…istuda. Istuda ja olla. Üksikvanema rõõmud?

Augustis lähevad tüdrukud peaaegu nädalaks isa juurde, tollel on puhkus ja ma eeslijonniga ütlesin, et see aasta ta peab nad võtma – eelmine aasta vaid lubas ja ei midagi, seegi aasta möödus üks puhkus mulle ütlematagi. Nüüd ütlesin, et tahan ka aega endale, ka aega olla midagi tegemata. Ma veedan küllalt tihti aega lastest eemal, aga alati on sellel mingi põhjus, tuleb kuhugi minna ja midagi teha, kellegagi rääkida ja kedagi aidata. Ma tunnen, et ma lausa ootan seda ühte nädalat…Võtta raamat kaenlasse ja minna puu alla lugema, unustades end raamatu pakutavasse fantaasiamaailma…Ärgata hommikul päris ise, mitte kellegi turnimise peale. Mitte teha süüa, kui viitsimist ei ole. Valjusti muusikat kuulata. Ohjah. Kõlab paljutõotavalt.

Tagasi randa…Ja mis saab olla parem kuulda, kui oma laste rõõmuhõisked ja naerukilked? Vedelen Melianiga vees ja vaatan, kuidas Mirithit vette visatakse ja ta naerab ja naerab ja naerab. Viskan Melianile palli ja ta sumpab seda ära tooma. Mirith ujub ise vee all, puristab ja nõuab särasilmi kiitust. Ujun sügavas vees ja vaatan kauguses oma kolme kallist, naeravad ja möllavad. See kõik…See kõik on nagu päris.

Kui me Valgerannast ära tulime, riietasin tüdrukuid, loputasin trikoosid, pakkisin asju…Nad kõndisid Silmarõõmuga eespool ja mina lonkisin järel, kui mind tabas tohutu äratundmine – vähem kui kümme aastat tagasi käisin siinsamas oma vanematega, mina olin see laps, kellele peale ujumist dressikas selga käis, kes küsis veel viimast küpsist…Ja nüüd juba on need minu lapsed ja mina olen hoolitseja rollis. Mäletan alati, kuidas mõtlesin, et miks minul on peale ujumist külm ja dressikas käib selga, kui vanematel on ikka samad õhukesed suveriided. Ja nüüd kõndisingi seal, oma paljaste käsivartega, vaatasin oma imearmsaid lapsi, kapuutsid peas… Nii tohutult veider ja võimas.

See karusell, millega me sõidame, pole mitte ainult habras, aga ka kiire.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s