Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal Sina tuled?

Posted: oktoober 14, 2010 in Uncategorized

See küsimus paneb mu kõhus keerama, tegelikult. Ma tean, et ma pean üsna pea midagi ära otsustama, aga ma lihtsalt ei suuda. Ma tahan mitte mõelda ja loota, et keegi teeb selle otsuse minu eest.

Kas panna Mirith kooli järgmisel sügisel või ülejärgmisel? Kuuepooleselt või seitsmepooleselt?

Akadeemilise valmisoleku pärast ma ei oskagi muretseda. Ta loeb juba ammu, kevadel hakkas kirjatähti lugema ja hiljaaegu luges Sipsiku iseseisvalt läbi. Ta kirjutab ka üpris korralikult, nõrgad ja tugevad sulghäälikud pole enam eriliseks probleemiks, pigem on seda I ja J. Ka väga raskeid sõnu oskab iseseisvalt kirjutada. Ei ole mingit probleemi algus- ega lõpptähega, mängime ammu juba erinevaid sõnamänge. Arvutab näppudel, oskab erinevate omaduste järgi edukalt hulki koostada. Ta on väga arukas ja asjalik, lahtise pea ja hea jutuga. Väga sotsiaalne ja abivalmis.

Sotsiaalne küpsus on asi, mida mul on raske hinnata. Keskendumisraskusi tal otseselt pole, tegeleb hea meelega ka üksi oma puslede ja joonistamisega, mängib lauamänge. Tuulepea on ta küll, aga vaid selles, mis ta enda asjadesse puutub – õe koha pealt on väga korralik ja vastutustundlik, vahel üleliiagi.

Mida ma siis õigupoolest kardan? Ta on ju nii väike. Minu väike tita… Aga ma saan ise ka aru, et ega ma aasta pärast teisiti arva, ta jääb igavesti minu väikeseks piigaks. Aga kogu see asi tundub nii hirmutav. Kui suur elumuutus see olema saab, meile kõigile. Hommikul tund aega varem ärgata, viia Mirith teise linna otsa kooli, sõita jälle tagasi ja viia Melian aeda… Samas jällegi elab (vähemalt praegu) Mamma vägagi tulevasi kooli lähedal. Ja bussipeatused on lähedal nii koolile kui kodule, kui ta ka hakkab ühel hetkel üksi käima. Praeguse tööpuuduse varjus on mul tunne, et olen ka järgmine aasta ilma püsiva töökohata, see oleks ju vägagi kasulik esimese klassi lapse vanemale… Samas on see asi, mida ma mitte kuidagi ette ennustada ei saa.

Ma kardan ka seda, et kui ma panen ta hiljem kooli, hakkab tal seal lihtsalt igav. Ma ise jagan sama saatust mitme oma sõbrannaga – kooli minnes olin väga nutikas ja oskasin teistest rohkem, seetõttu hakkasin tundi segama ja ülbitsema, mul oli igav ja ma pidasin end üleliia targaks. Kuni põhikooli alguseni, mil pidi reaalselt õppima – aga see oskus mul puudus. Põhikool oli väga raske aeg, eraelus ja koolis, mu hinded olid nõrgad, sest ma ei oskanud õppida. Mamma mäletab kindlasti elu lõpuni, kuidas ma enamus aega isegi koolikotti ei toonud koju, mul oli koolis kapp. Ma ei oska siiamaani õppida ja ma tunnen sellest oskusest väga puudust. Mitmed mu sõbrannad on kurtnud sama saatust, et see hilisem pingutamine tuleb väga väga raskelt. Kusjuures, ma ise läksin samuti kuuepooleselt kooli.

Kasvatajad jälle arvavad, et sellega saab lapsepõlv läbi ja hoiaks teda ikka kauem. Tal jääb ka saamata koolieelne õpe, kuigi see oli nende meelest kõige pisem probleem, ega nad midagi väga erilist seal ei tee. Mina ei taha nii mõelda, et lapsepõlv lõpeb kooli minnes. See on lihtsalt üks elumuutus. Ma tahan ta panna ka erakooli, kus on väikesed klassid, umbes 15 last klassis ja individuaalne lähenemine. Seegi tekitab tugevama seljataguse.

Ma ise muretsesin ka seepärast, et ta oleks oma rühmas ainus koolimineja laps, jääks ilma suurest ja uhkest lõpupeost…Aga ta ise naeratas rahulikult ja lausus: “Emme, seda ma tahangi. Ma tahangi olla erand, et mul oleks üksi oma pidu. Ja siis ma saan järgmine aasta minna vaatama oma sõprade lõpupeole.” Selline laps, noh…

Nii moodi välja kirjutades ma mõtlen, et mida ma pelgan? Kõik märgid näitavad, et ta peaks siiski järgmine sügis kooli minema. Aga ma kardan, ma nii kardan!

Advertisements
Kommentaarid
  1. Rents ütles:

    Mõni ütleb küll, et kuna mul endal lapsi ei ole, ei tohiks ma arvamust avaldada, aga tglt refereerin ma suuremas osas teiste arvamust (millega ma nõustun), nii et ehk võib – koolimineku puhul on suurimaks probleemiks see, et laps pole sotsiaalselt küps ja/või pole veel valmis 45 minutit paigal istuma. Kui su laps on käinud lasteaias, siis sotsiaalsuses ilmselt probleemi pole ja tüdruku puhul, kes iseseisvalt raamatuid loeb, ei usu ma, et see 45 minutit järjest talle liig oleks. Samuti arenevad tüdrukud ju poistest natuke kiiremini, nii et ilmselt on ta selleks valmis.

    Ahjaa, sinu järgmise mure jaoks, mis sul sellega seoses tuleb – meie keeleõpetuse õppejõud on seisukohal, et A keel peaks olema vene keel, B keel saksa keel ja C keel inglise keel. Seda selle pärast, et nii lähevad nende keelte raskusastmed ja nii saab iga keel enamvähem normaalselt selgeks. Samuti ei maksa karta, et laps sel juhul kehva inglise keelega jääb, sest statistika näitavat, et need, kes hakkavad inglise keelt õppima C keelena, saavad riigieksamil sama häid punkte kui need, kelle jaoks see on A keel. See on mu õppejõu seisukoht, mina isiklikult õpetaks seda siiski vähemalt B keelena. Ja see viimane lõik oli üldse ainult selle pärast, et ma olen keeleõppe friik, võid seda rahumeeli ignoda.

  2. Kaire ütles:

    Ma arvan et ka järgmisel sügisel vaevaks sind samad mured. Ja tõepoolest kõikide märkide järgi tundub, et sinu pisike tirts on veidi suuremaks maailmaks valmis. Ega siis kool ju lapsepõlve tõesti ära võta. Eriti veel tänapäeval, kus koolis ei istuta enam alati 45 tundi paigal ja kuulata kuidas õpetaja ees midagi tarka räägib. Praegu on õppimine ikka palju huvitavam ja mitmekesisem.
    Minu isiklik mõte on, et võta julgus kokku, sest isegi su laps on juba öelnud, et tema on asjaks igatahes valmis =)

  3. Kurjam ütles:

    Kuueselt koolimineku kohta on mul isiklik tüdruklapselik kogemus olemas (mu sünnipäev on novembris) ning pigem oli see igatpidi positiivne. Isegi tore oli kogu aeg hellitavalt klassi pesamuna olla ning Mirith tundub piisavalt iseloomukas ja enesekindel ka olevat, et vanusevahe ei tohiks kuidagi silma paista.
    Kahjuks on koolisüsteem selline, et teistest märgatavalt targem olla pole ei huvitav ega kasulik. Õpetajad õpetavad keskmistele, keskenduvad kõrvalt terve kamba nõrkade järgiaitamisele ja andekamad jäävad lihtsalt tähelepanuta. Näiteks mind palus õpetaja kolmanda klassi lõpus nendel päevadel enam mitte kooli saata, kui inglise keele tund oli, sest ta ei osanud mulle enam midagi õpetada (olin niigi pooleldi koduõppelaps).
    See teeb tõesti lapse laisaks ning võib tekitada igasuguseid probleeme. Ise õppisin normaalselt õppima alles ülikooli teisel aastal. Enne seda lasin rõõmsalt loomuliku intelligentsi peal liugu ja olin laisk nagu lohe. Varem kooliminek aitaks seda häda vast natukenegi leevendada.
    Tegelikult on tänapäeva kooliprogramm (eriti algklassides) nii lihtsaks läinud, et lapsepõlve kaotamisest ei saa väga juttugi olla. Mu emal on alles 20 aasta tagused algklasside matemaatikaõpikud, mille järgi on näha, et praegune kool on ikka paras naljategemine (a’la et korrutama-jagama õpitakse alles 3. klassis jne).
    Ühede murettekitavate uuringutulemuste järgi eesti laste IQ algkoolis hoopis langeb, sest õppimine toimub liiga aeglaselt. Täiesti õudne ju! Kui 5. klassis äkki tempo mitekordistub, siis tekivadki paljudel lastel õpiraskused ja vanemad imestavad, et “aga tal olid ju enne kõik viied. Mis tal nüüd viga on?” Tegelikult pole lapsel midagi viga, vaid õppeastmete vaheline tööjaotus on täiesti paigast ära.
    Teemasse tagasi tulles, siis ma usun, et varem kooli minek on tüdruku (eriti nii arenenud tüdruku) puhul igati asjalik mõte. Sinu väikseks titaks jääb ta ikka isegi 40-aastasena. 😀

  4. Katrin ütles:

    Meil on oma poisiga sama küsimus päevakorral. Raske otsus.

  5. Lenxu ütles:

    Kui laps on sotsiaalselt küps, jõuab oma koolikotti ise vedada, on alanud hammaste vahetumine…..siis….soovitan mina laps kooli panna. A enne soovitan mina lasta spetsialistil ta üle vaadata, kui sa kahtled. Mina käin oma lapsega logopeedi ja psühholoogi vastuvõtul ja nemad teevad ka teste, mille põhjal näeb kas laps on kooliküps või mitte.

    Minu poeg laps läheb peaaegu 8aastaselt kooli, aga tema pole ka nii hästi arenenud nagu sinu tütar.

    Jaksu ja kannatlikku meelt teile!

  6. Lenxu ütles:

    Mitte “poeg laps”, vaid ikka lihtsalt “poeg”……parandasin sõna ja jätsin teise kustutamata.

  7. anna ütles:

    Mina ei paneks kuueselt. Läksin ka kuueselt kooli, samamoodi nagu Kurjam sain seitsmeseks novembris, aga mingi pesamuna ma polnud – enamik klassist toodi kooli kuuesena, paljud neist said seitse alles kevadel või isegi järgmisel suvel, seega toodi nad esimesse klassi äsja kuueseks saanutena, ikka täitsa pisikesed lapsed olid.
    Mul oli koolis palju probleeme, seda esimesest klassist kuni kooli lõpuni. Ma olingi kogu aeg täpselt nagu ühe aasta võrra ajast maas. Eelmise aasta probleemid lahenesid minu jaoks täpselt aastase hilinemisega, ma ei olnud mingitpidi kooliküps, aga tollal oli kombeks, et kõik lapsed pandi kooli kuueselt.
    Olen kindlalt otsustanud, et oma lapsed panen esimesse klassi 7aastaselt. Olgu nad siis juba seitse ja pool või kas või peaaegu kaheksa, aga lapsepõlv sai minu jaoks kooliga läbi, tekkisid ikkagi kohustused, ja ma ei olnud nendeks veel valmis. Ja rohkem polegi ma kunagi saanud enam PÄRIS laps olla. See aeg on võrreldes sellega, palju jõuad elus koolis käia, nii lühike, et ma laseks oma lastel sellest küll maksimumi võtta. Parem olgu koolis igav kui liiga keeruline.
    Aga see on minu arvamus vaid.

  8. Siret ütles:

    No ma ei tea, see polnud just hiljuti, samas väga ammu kah mitte, kuid korrutamine ja jagamine tulid minul kolmandas klassis. Matemaatika riigieksamit ma ei teinud, kuid numbrites seisneb mu igapäevane töö, sekka ka valemeid.
    Keeleõppega on nii, et seda võib õpetada traditsioonliselt, aga võib ka teisiti. Ja vot oma lapsepealt näed, et keeleõpe esimeses klassis on fun!
    Kolmas asi – on koole (ja ma ei räägi siin ainult Vabakoolist, kindlasti on ka teisi), kus pööratakse tähelepanu kõigile! Igale vastavalt võimetele ja vajadusele, sest me kõik oleme erinevd, me kõik oleme erilised…

  9. Jaana ütles:

    tegelikult ega nad esimeses klassis tõesti suurt ei pinguta. pingutavad need, kes lugeda ei oska. ja neil on 20 tundi nädalas. põhiline mida õppida antakse on lugemine, heal juhul Tv-st mingi ylesande lõpetamine. Nii, et ega sul migadi mõelda pole, eriti kui Mirith ise valmis on, ilma sõpradeta kooli minema. Ja lapsepõlv ei saa läbi, mängivad nad edasi ka 7-aastaselt. see lapsepõlve lõppemine on vägagi vanemates kinni, kui ikka lapse päev on sisustatud kella 8-ni õhtul, siis võib tõesti öelda, et lapsepõlv sai läbi, sest arginädalal pole siis enam aega mängida.

  10. anna ütles:

    Enne kooli sa ikka lihtsalt mängid. Kooliga tekivad kohustused. Ma mäletan küll, et nt kas või mingi kodune lõikamine-kleepimine, mida esimeses klassis kodutööna palju tegime, oli kohustus, sest see oli vaja mingiks tähtajaks ära teha.
    Mängivad lapsed muidugi edasi, aga enam kui poole tema päevast moodustavad alates esimesest klassist siiski kohustused. Ei mäleta küll sellist asja, et oleks koolist tulnud ja saanud jalad seinale visata, ikka iga päev oli vaja kodus midagi teha. Ei piirdunud asi mingi lugemise ja TV-ülesande lõpetamisega. Lugeda oskasin enne kooli, aga kodutööd olid ikka märksa laiemad: mingid projektid, tähtede kirjutamise harjutamine (lehekülgede kaupa ühetaolisi märke tuli vorpida, mis siis, et oskasin kirjutada ka, see oli igav ja tüütu ja kohustuslik ikkagi). Matemaatikas tuli koduseid töid teha. Tuli õppida jutustama mingeid lugusid. Ei olnud ikka päris nii, et loe ja lõpeta töövihikust harjutus.

  11. Nele Taevere ütles:

    ytlen ka sona sekka vaikse hilinemisega.
    raagin oma kogemusest. ja sellest, kuidas mujal maailmas asjad kaivad. kuigi see ei pruugi sind huvitada ega puutu sinusse otseselt, kuid ma arvan, et alati voib asju ka natuke laiemalt vaadata.
    paljudes teistes riikides lahevad lapsed kooli juba 5a. nagu siingi.
    minu tytar laks siin kooli 5a, eesti moistes siis eelkooli. kuid taispikkade koolipaevadega.
    lasteaias oli kainud enne seda siin aasta ja elementaarne inglise keel oli suus. lugeda, kirjutada, arvutada ei osanud. ta laks ka katoliku erakooli, millega olen vaga rahul.
    tulemus on see, et nyyd ta 7a, kaib teises klassis ja on klassis yks parimaid kirjutajaid ja lugejaid, loeb ja kirjutab juba kolmanda klassi tasemel opetaja sonul. matemaatikas peab ta pingutama. esimene aasta oli koige raskem ja pingelisem, kuid seda osaliselt ka minu syy tottu, votsin asja nn liiga hingega ja tosiselt, ootasin lapselt liiga palju. samas
    ma leian, et mida varem hakkab oppetoo pihta, seda parem. kuid muidugi ilma stressita.
    kui kool on hea ja opetajad moistvad ja inimlikud, siis tuleb see ainult kasuks ma arvan.
    mina ise laksin ka 6a kooli ja olin klassi priimuste hulgas pohikooli lopuni, keskkoolis vahetasin kooli ja oi kui raskeks laks. lahtise peaga last peaks kindlasti innustama ja andma talle lisaylesandeid. yldiselt kipub enamus lastel olema raskusi ju reaalainetega ja nendel, kellel pole keelevaistu, ka keeltes.
    aga lapse kooli minnes muidugi lapse ja sinu elu taielikult muutub. kooli pead joudma kindlaks ajaks. koolipaev loppeb varem, nonda on alati mure, kes laheb lapsele vastu jne.
    ohtuti tuleb kindlal ajal magama minna, muidu ei saa hommikuti yles.
    kui on teisi lapsi, kes veel aias kaivad ja pole kell 9 ohtul vasinud, voib see probleeme tekitada jallegi.
    tekivad erinevad yritused ja projektid, tahtajad. koolivaheaegadel peab muretsema, kuhu laps siis panna jne jne. see on suur muutus, kuid ega sellest paase.
    tegelt on kihvt vaadata, kui asjalikuks laps muutub ja kui kiiresti laps opib ja areneb.
    kool peaks olema meeldiv koht lapsele, kuhu minna.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s