See kõige kallim

Posted: jaanuar 22, 2011 in Uncategorized

Mulle on alati ääretult meeldinud asjaolu, kui lapsel on oma kindel lemmik kaisuloom, see üks ja ainus. Mul endal lapsepõlves kahjuks polnud, nooremana oli mul valge kass, mis ühe “sõbranna” kätte kadus, kes mult mitmeid mänguasju varastas. Aga muidu oli ikka voodi neid loomi täis, nii et oli paras ime mu enda mahtumine sinna kõrvale.

Mirith samuti ei omastanud endale ühte kindlat kaisukat, vaid vahetas neid periooditi. Meliani sündi oodates hakkasid mulle meeldima Cotoonsid, mille tema tarbeks maa alt välja ajasin, kuna tüüpiliselt on mul isu asjade järgi, mida enam ei toodeta ja mida leidub vaid mustal turul…

Aga Melian, mässaja sünnist saati, ei tahtnud noist veidratest elukatest midagi kuulda, titena jutustas nendega küll, aga kaisuka staatusesse ei jõudnudki nood iialgi. Selle asemel valis ta endale Muumibeebi, mis tegelikult kunagi Mirithile toodi, kes aga parasjagu kaisukatest midagi ei pidanud ja seega ka Muumist eriti ei hoolinud.

Melian omastas Muumi kiirelt, tassides teda igal pool kaasas ja keeldudes temata uinumast. Mingi hetk oli see lausa väsitav, need vaikselt hiilitud ööd, et tirida Muumibeebi lapse käte vahelt, visata pesumasinasse ja kiirelt ka kuivatada, enne kui hommikukiired lapse üles äratavad. Aga samas on mulle algusest peale hirmsasti meeldinud, et tal see üks ja oma olemas on. Muumi oli algselt ka helebeeži värvi, aga rumal emme suutis selle kord hulga teiste asjadega roosaks pesta. Laps suhtus õnneks äärmise asjakohasusega ja teatas, et roosa ongi ägedam. Pikkamööda on ta ka üsna talutava ja ühtlase värvitooni omandanud, millele aga nüüd annavad vürtsi rohelised värviplekid, sest ega ka lasteaias ju Muumit käest ära panda, ka mitte kunstitunnis. Muumi saba on ju isegi pintslikujuline…

Mõnikord tassib ta ka muud kraami lasteaeda kaasa, aga Muumi on jätkuvalt see põhiline, eriti kurva tuju ilmnedes. Ja tegelikkuses see veidi räsitud ja kirju olek teeb ta veelgi armsamaks – tegijatel ju juhtub.

Nüüd aga on ka Mirith saanud endale ületamatu lemmiku. Nimelt tõi Silmarõõm maalt oma lapsepõlvekaisuka, üle 20 aasta vana Kutsu. Mirith omastas koerakese kiirelt, andes tervele lasteaiale teada tolle päritolust ja et nüüd on see tema kõigekõigem. Ja tõsi ta on, terve nädal aega on koer temaga igal pool kaasas käinud, mis on juba paras saavutus, kuna tal pole seda kaisukalembust enne olnud. Eks koera teeb eriliseks tema armsusele lisaks ka tema päritolu, ikkagi Silmarõõmu oma.

Kuna Kutsut oma 15 aastat keegi kaisutanud polnud, tekkis üsna kiirelt probleem – triibuline ülikond lagunes selga ära. Läbi pisarate, “Ma saan ju aru küll, et Kutsu peab parandusse minema, aga niiii kurb on”, sai kaisukas üheks päevaks perenaisest eemale meelitatud ja kalli sõbranna osavate näppude vahele visatud. Kutsu päästmisest võite lugeda siit: http://airinokitseb.wordpress.com/2011/01/21/triibud/.

Uus ülikond seljas, leidis kaisukas tee tagasi oma õigele kohale, armastava tütarlapse käte vahele. Kuna Mirithil siiamaani see va pöidlalembus on, on koer meile kõigile eriti tähtis, ta on asendanud oma turvaelemendina pöidla Kutsuga. Ja mulle muidugi hirmsasti meeldib, et nüüd on mõlemal lapsel see oma kõige kallim.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Liana ütles:

    Mina siin ka salamisi loodan, et mu 1,2-aastane midagi omastaks, aga ei, tema peamine kaisukas praegusel perioodil näib olevat emme.

  2. Eveli ütles:

    Mu lapsel on 2 turvaelementi. Üks on katsikuks kingitud pisike tekike ja teine esimeseks sünnipäevaks saadud kutsupadi (peaaegu seline nagu nüüd tv’s reklaamitakse :D) Ilma nendeta reisile ei minda!

    Mul endal oli ka voodi kaisukaid täis aga ühte lemmikut polnud…

  3. Hanna ütles:

    Mul on siiani alles üks kass (nimeks on Kadri muide), mille sain oma teiseks sünnipäevaks. Möödas sellest nüüd pea 21 aastat. Kaisus küll ei ole enam kuid omamoodi tähtsal kohal on ikka ning väga hästi hoitud. Isegi välismaale kolides võtsin ta kaasa, ilmselt selleks, et oleks midagi, mis kodu meenutaks.
    Isegi mu emal peaks alles olema tema enda lapsepõlve lemmik nuku, mille taasleidmisel ta ääretult õnnelik oli 🙂

  4. […] Olen siin varemgi kirjutanud, et haldjapiigadel on mõlemil oma eriline kaisuloomake. […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s