Ei tea, kas muretseda või uhkust tunda?

Posted: veebruar 11, 2011 in Uncategorized

Mirith sööb fotograaf K toodud kirsikompotti ja ei jõua ära kiita, kui maitsev on.

Järsku lükkab ta purgi endast eemale ja küsib: “Emme, ega siin seda…mm…aspartaami sees pole?”
“Ei ole, ma arvan, aga ega need ökokirsid ka pole, kunstväetistega kasvatatud ikka.”

…ja purk jäi eemale, rohkem neid ei söödud.

Advertisements
Kommentaarid
  1. tikker ütles:

    mina tunneks uhkust 😀

  2. Kass. ütles:

    Ma pigem muretseks. Ega kõik asjad maailmas ka meid ära ei tapa ning pooleks ei sandista. Laps ei peaks nüüd küll veel sellise asja pärast muret tundma. :/

  3. Liis ütles:

    Kui palju neid kirsse üldse väetatakse? Me pole maal küll eales ühelegi viljapuule väetist pannud või pritsinud 😀

  4. Helen ütles:

    Mina ka muretseks, pigem. Kui asja ikka mõistusega võtta, siis organismid on teatud määral juba kohanenud kõiksuguste “eriliste” koostisosadega, mida viimaste kümnendite jooksul on toitainetesse on tulnud ja kui hoida mõistuse piires tasakaalu, langemata kummasegi äärmusesse, ei tohiks ju nüüd küll ääretult hullu olla. Ma mõtlen, las lapsele jääda ikka lapsepõlv, kus võibki maiustada nii ühe kui teisega. Vanemaks saades hakkavad inimesed enamasti seesmisest sunnist teadlikumaid otsuseid tegema. Mina näiteks olen loobunud valgest suhkrust ja joodiga soolast, täitsa teadlikult ja mingi sisemise hääle alusel. Keegi ei öelnud, et need on hästi halvad. Otsused sünnivad ise 🙂
    Aga samas – eks igaüks elab ise oma elu ja teebki ise oma otsuseid 🙂 Mina imetlen igatahes väga Sinu otsusekindlust ja puhtaid eluviise 🙂

  5. Tiina ütles:

    Esimese poole suhtes tunneks rõõmu, teise suhtes muretseks. Laps ei peaks muret tundma kõige halva pärast siin ilmas. Ja paraku saab ökonduses vaid kindel olla, kui kõik on oma. Kahuks võib ökopoodidest ka igasugust saasta saada.

  6. Kristi ütles:

    Ma vist liigitaks ennast ka sinna muretsejate kilda… Teada on hea ja tore, aga…

  7. Kristiina ütles:

    Pigem see üleliiane muretsemine igasuguste mürkide eest on tervisele veel kahjulikum, kui toit ise. Õhk on ka ju saastatud, siis ei saaks me üldse elada.

  8. Kiki ütles:

    Ma arvan, et selliste asjade üle muretsemiseks on su tütar veel liiga väikene. See on tore, et sa üritad elada võimalikult looduslähedaselt ja ökolt, aga kas ka nii pisike laps peab juba kõike teadma. Iga asja jaoks on oma aeg. Selle asemel, et lapsepõlve nautida muutub ta sul sedasi varsti väikeseks vanainimeseks.

  9. Mormelar ütles:

    Nüüd on vist hilja öelda, et see oli retooriline küsimus 😀

    Kahjuks või õnneks on mu vanem tütar juba ammust aega sinna “väikese vanainimese” kategooriasse käiv, mina pole teda selliseks muutnud rohkemat, kui geenimälu kaasa on andnud. Ei ole ma talle lugeda andnud artikeleid ega raamatuid, ei pea pikke loenguid. Aga kui mu laps küsib, miks meie limonaadi ei joo, seletan talle lihtsas keeles ära – ma ei salli lauseid nagu “kui suureks saad, siis mõistad” või “Sa ei saaks aru”, ma usun, et lapse uudishimu tuleb ärgitada, mitte alla suruda ja tal on õigus teada, miks ma teatud valikuid teen. Mis ta selle infoga edasi teeb, on juba tema asi, ma ei ole kunagi miskit peale surunud ja ka tema valikud on väga sõltuvad. Millest – ei tea.

    • Alice ütles:

      Ma pigem tunneks uhkust, et Sinu laps on nii arutleva mõttelaadiga. See näitab ainult, et kõik, mis ta on kuulnud on ka omaks võetud. Pigem tulebki harida lapsi maast madalast. Oled väga hea ema ja Mirith on tõesti tubli laps. Kuid kirsipuudele vist koduaias tõesti väetist ei panda ning neid ei pritsita kemikaalidega (vähemalt enda sugulaste seas pole seda tendentsi märganud).

  10. Nipi ütles:

    Ma oleks pigem uhke. See näitab, et su laps mõtleb. Ta on sinult asju kuulnud, meelde jätnud ja oskab seoseid luua. Äge ju! 😀

  11. Janša ütles:

    Loomulikult tasub uhke olla. Eelnevate kommenteerijate suhtes, ma ei mõista, miillest siin kohati räägitakse. Ei ole keegi lapsel midagi ära võtnud või keelanud. Väga kihvt igastahes ja midagi halba seal küll olla ei saa 🙂

  12. Siret ütles:

    Huvitav, kas kohanemine väljendub selles, et suur osa lastest vaevlevad allergiate ja jumal teab mis hädade käes?
    Tean seda tunnet, kui 6-aastane tuleb ja muretseb globaalse soojenemise pärast ja mõtleb sellele, millal tuleb maailma lõpp. Ja selleks ei pea tõesti loenguid pidama ning üliaktiivselt mingit infot lapsele ette söötma. Esiteks elame infoajastul, seda pressib igast kanalist rohkem peale, kui vastu võtta suudame. Teiseks ei tasu unustada, et lapsed on ülimalt tähelepanelikud. Eriti veel selle suhtes, mis neile otse suunatud pole.
    Pigem tuleb lapse selliseid omadusi osata suunata, mitte mõelda, et nende lapsepõlv on nüüd selliste “tarkuste” pärast kuidagi vähem kvaliteetsem.
    Go Mirith! 😀

  13. anna ütles:

    Olgugi retooriline küsimus, siis ma siiski muretseks, kuna üliöko toitumine ja pidev oma toidulaua tervislikkuse pärast muretsemine on tänaseks päevaks ametlikult toitumishäirete alla liigitatud ja seda ravitakse võrdselt anoreksia, buliimia ja muude sarnaste häiretega. Ega keegi pole ette näinud, et mina või minu laps nüüd saab toitumishäire endale, aga kui ümbritsev keskkond sedasi toiduga seonduvale pidevalt mõtlema paneb, siis on olemas siiski 50/50 tõenäosus, et see mõjub halvasti.

  14. Helen ütles:

    Mina ei pidanud allergiaid silmas – loomulikult on neid ka, ja rohkem kui oleks vastuvõetav, aga mina siiski väidan, et kui olla mõistlik ja tasakaalukas, mitte laskudes äärmustesse, ei saa toidust sõltuvalt inimese tervisele mingit tõbe tulla (ja alati on erandeid). Mina olen alati söönud kõike, ja ma mõtlen KÕIKE, aga kaal on alati olnud normaalkaalus ning kuna olen maalaps, siis pidev karastamine nii suvel kui talvel kui ka aktiivsed eluviisid on mind alati hoidnud terve ja tugevana (aastas haige max 1 kord) ja pole mingeid allergiaid ka kunagi olnud.

  15. Siret ütles:

    nii lahe, kui kõik üksteisest mööda räägivad 😀

  16. kaiokelani ütles:

    Mina tunneksin uhkust!
    Sa oled hea ema 🙂

  17. reet ütles:

    Ma ei mäleta, kas ma mõne kuu eest siia juhuslikult sattudes seda ütlesin, aga mõtlesin öelda küll… et Sinu tütar ja minu enam-vähem sama vana poeg kõõlusid eelmise aasta maikuus ühel imesoojal õhtul Pärnus Munamäe mänguväljakul karusselli peal ja rääkisid tervislikust toitumisest. Viiesed. Ma ei tea, kelle algatusel, tõenäoliselt Sinu tütar algatas.

    Ei, me ei ole üldse tuttavad, aga ma kunagi paari aasta eest sattusin Su blogile ja panin seal mänguväljakul blogi ja näod omavahel kokku.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s