Mahemõtteid: Lastetuba I

Posted: märts 4, 2011 in Uncategorized

See on vast minu jaoks kõige intrigeerivam ja samas inspireerivam teema. Olen oma kasvatuspõhimõtetes üsna äärmuslik, mis tekitab tihti tuliseid arutelusid ja vastuolusid. Kui inimesed minu käest küsivad, et miks ma arvan, et just minul õigus on, pahvatan ma alati naerma. Kelle põhimõtete järgi te siis oma lapsi kasvatate, kui mitte enda?

Kindlasti ei ole mul alati õigus ja seepärast ma ei suru ka oma põhimõtteid teistele peale. Aga oma lapsi kasvatan ju ikka oma äranägemise järgi, tehes seda, mida usun neile parima olevat.
Olles lapsehoidja, teen ma oma tööd ja adapteerun vastavalt pere soovidele, kuigi tunnistan, et kokat mu käsi aastasele lapsele andma ei tõuseks ka siis, kui peres see normiks oleks.

Kui ma peaks nüüd midagi või kedagi nimetama, siis ütleksin, et pooldan pigem Pikleri pedagoogikat , mis seisneb selles, et laps areneb ise nii ja siis, kui tema tahab ning vanema asi on vaid suunata. Ennekõike pooldan ta mänguasjapoliitikat, mis välistab kõikvõimalikud vilkuvad ja virisevad esemed.

Vot mänguasjad on üks koht, kus ma olen “julm”, nagu Mamma armastab öelda.
Esiteks ei leia meie koju kunagi teed igasugused FisherPrice keskused ja laulvad koerad või no kui leiavad, siis saavad kohe endale uue kodu kah.  Ma mõtlen, et kui juba mulle käib kogu see plärisemine ja tuledemäng närvidele, mis siis veel sellest pisikesest titest rääkida? Olen kahjuks korduvalt näinud lastetubasid, mille põrand on üle ujutatud kõikide selle dekaadi populaarseimate mänguasjadega – laps siseneb, vajutab järgemööda vähemalt 15 asja tööle ja siis istub sinna keskele karjuma. Ma ei süüdista teda, ma teeks täpselt samamoodi. 

Ma usun, et sellised mänguasjad pigem pärsivad lapse loovust kui sellele midagi juurde annavad. Nuppude vajutamist ja kolmnurga tundmist saab ka teisiti õppida, just loovus on see, mis vajab pidevat toitmist. Võtame Baby Borni – no mida see lapsele annab? Ta ei saa ju nukuga mängida, sest nukk teeb kõik ise ette ära! Rääkimata sellest, et minu jaoks jääb väga võõraks mõte, et igasugused interaktiivsed nukud ja ZhuZhu elektroonilised lemmikloomad õpetavad kuidagi vastutustunnet. Kuidas, kui laps saab suvalisel ajal mänguasja välja lülitada ja nurka jätta?

Olen oma laste pealt näinud, et mida lihtsakoelisemad asjad ja mida vähem neid on, seda suurem on mängulust. Lase aga lapsed maale lahti – kivid, lehed ja puupulgad ning pole aega isegi lõunat sööma tulla. Mis juhtub aga kodus? Tuba on asju täis aga “mängida pole ju millegagi, igav on”. Nagu naised ja riidekapp.

Ka mänguasjade kogus on minu jaoks oluline. Ma leian, et laps peaks oskama asju hinnata ja hoida, lisaks tuleb meil iga õhtu enne magamaminekut tuba korda teha (tunnistan ausalt, et seda reeglit oleks endalegi vaja – aga ehk just tänu mu karmusele läheb minu tüdrukutel see tulevikus kergemalt). Seega sorteerime regulaarselt, nii paar korda aastas koos lastega ja vahel ka mina üksi, nende mänguasjad läbi. Nad annavad rõõmsalt soovimatuid asju edasi teistele lastele, kellel on neid rohkem vaja. Vahel isegi nii rõõmsalt, et pean mõne asja salaja kotist tagasi sikutama, mul endal hakkab kahju.

Ma ei ole mitte kunagi oma lastele niisama mänguasju ostnud. Just nii, lugesite õigesti, mitte kunagi. Kõik mänguasjad on saadud kellegi käest, kingitud või mõned asjad ostetud enda poolt kingiks. Kõige lähedasem asi “niisama” ostmisele on üks roosa koer, millega Melian pisikesena kogemata kaltsukast välja jalutas – seda tagasi viies pidasin siis paremaks see ära osta, lisaks oli see esimene asi, mida Melian ise poest tahtis ja valis, omamoodi armas ju.
See aasta juba kirjutasin ka sünnipäevakutsetele, et palume võimalusel plastist mänguasju mitte kinkida ja mul on suurim rõõm teatada, et sellest peeti üldiselt väga hästi kinni.
Ma ei ole pidanud asjade soetamist vajalikuks, sest neid on alati niigi piisavalt tulnud.

Telekat meil ei ole, juba ligi kaks aastat. Miski seepärast tegemata ega nägemata ei jää, aga ma ei salli teleka kontrolli suure osa inimeste üle. Ma eelistan ise valida, millal me midagi vaatame ja muidugi ilma selle suure koguse reklaamideta. Puudust tunnen telekast vaid iga paari aasta tagant, kui on jalgpalli EMi või MMi finaalmäng, aga õnneks on meil ju jalgpallipubid. Ka lapsed on ära harjunud, vaid vahel harva vanavanemate juurest tulles uuritakse, et kas sellest ekraanist ikka kindlasti telekat ei näe?
Jah, meil on ekraan – kuhu põhimõtteliselt pole televisooni sisse pandud. Sealt näevad lapsed mõnikord multikaid. Tihedust on raske määrata, julgen arvata, et paar korda kuus. Vahel ei vaata mitu nädalat, teinekord jälle vaatavad kahel õhtul nädalas.  Õnneks on mul õnnestunud käpad taha saada karjale eestikeelsetele telelavastustele ja multikatele, nagu Pingiviinipoeg Lolo, samuti Juss ja Lotte, mida nad huviga vaatavad. Tegelikult on vale siin mitmusest rääkida, sest Melian meil eriline multikasõber ei ole. Välismaistest vaatavad nad Shaun the Sheepi ja Timmy Time, ma eelistan multikaid, kus pole rääkimist – seal on enamasti tegevusele ja toredusele rohkem rõhku pandud.

Iga uut asja üritan koos lastega läbi vaadata ja vajadusel selgitusi jagada. Minu arust on see väga oluline asi, mis paljudel vanematel tegemata jääb. Ma ei arva, et vägivaldsed multikad koolitulistamiseni viivad, kuigi oma mõju on kõigel – aga just seletamata jätmine on see kurja juur.

Arvutisse satub Mirith vist veelgi harvem, nüüdseks on õnneks ka vanaema juures arvutis istumist vähendatud. Arvutis ta kas surfab lastekas või mängib mõnd lapsemeelset mängu, kõike minu järelvalve ja vajadusel ka selgituste juuresolekul. Anni veel arvutis ei käi, vahel vaatab õde kõrvalt.

Millega mu lapsed siis mängivad? Sellest järgmises postituses, et liiga pikaks ei läheks.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Siret ütles:

    Vot, seesamana laulukoer, ole hea ja ütle, kuhu ma deporteerin ta meie kodust? Õnneks ta ei höiri kedagi, sest mitte keegi ei kääksuta teda, nukralt istub nurgas. On kedagi, kes tahaks omale? Niisama annan ära.
    A mis sellel Baby Bornil häda on? Pean tunnistama, et meil mängitakse sellega. Ise ei tee ta küll midagi 😀
    Nukk nagu nukk ikka.

  2. marit ütles:

    Muus osas olen nõus, aga Jussi multikaid lastele ei näita. Vähemalt mitte enne, kui need jussid seal normaalse diktsiooniga rääkima hakkavad.

  3. MesiLiis ütles:

    Ma olen ka nõus- mida vähem mänguasju, seda loovamalt lapsed ümbritsevad ära kasutavad. Meil vennaga polnud kastitäit asju- seda lõbusam oli igal võimalikul hetkel õues olla ja vana maja vundamendis kodu-seiklejaid-professoreid-loomakasvatajaid jnejne mängida 😀 Palju huvitavam, kui istuda kodus ja mängida kümne Barbie’ga.

    Samas legod on minu arust äärmiselt kasulikud asjad- kui palju erinevaid võimalusi igasuguseid ehitisi konstrueerida.

  4. Kristi ütles:

    Legod-Duplod on minu arust küll need plastist mänguasjad, mis lastele väga mõnusad on. Ehitame koos parklaid-garaaza-bensiinijaamasid.

  5. Kristhel ütles:

    Minu vanemad ei ostnud meile samuti hulgi mänguasju kokku, võiks öelda, et pigem natukene siit ja sealt. Meil polnud tarvis viimase malli legokarpe koju muretseda või mingeid rääkivaid nukke. Piisas ühest pangest legodest, millest sai natukenegi ehitada ja piisas paarist nukust, nii või naa tekkisid mõned väga lemmik mänguasjad, teised jäid nurka, polnud tarvidust seega uusi juurde muretseda. Vahest kui olen mõne tuttava/sõbranna koju sattunud, kel on väike laps/lapsed, siis on päris jube seda meeletut mänguasjade hunnikut jõllitada, millest 90% lihtsalt põrandal laiali on ja laps nendega midagi ei tee. Tihtipeale tekib ka küsimus, et kas mänguasjad on vanemate viis lapsest rahu saada? Söödan legod ette ja las ehitab? Selle asemel, et suvel nt. kastaneid korjata ja neist hoopis midagi ehitada. Samas, ma pole lapsevanem, kuid midagi mõlgub endalegi mõttesse seoses selle kõigega…

  6. mermaid ütles:

    Väga mõnus postitus. Ma olen ka nõus, et mänguasju pole palju vaja ja isetehtud mänguasjad- mängud on need kõige paremad.
    Jään põnevusega su järgmist postitust ootama 🙂

    Meil on kaks häälitsevat nukku, aga nad enam ammu ei häälitse. Nüüd tagant järgi on kahju, et ma tookord ei lasknud Waldorf nukku kinkida. Otsus langes Baby Annabell- i kasuks. See kuidas ta huuli liigutas oli tegelikult võigas.. ja see surin ja muu.. ja veel nii raske nukk on see ka.

    Aga Barbide võrku me langenud pole. Önneks tüdruk ei ihalda ka.

    Legod on head jah.. neid on meil üks kast. Päris vahvaid ehitisi saab teha.

    Jussi multad on minu meelest ka õudukad- just see hääl.. Telekaga on meil lood head, sest näeme ainult nelja kohalikku programmi. Me ei näe yhtegi programmi, kust saaks vaadata hommikust õhtuni multikaid. Et siis päeval tunnike lastesaateid.

    Meil on tehtud pappkastidest nukumaja ja minu käest on küsitud, et kas ma normaalset nukumaja ei tahaks lapsele osta 😀

  7. pisike ütles:

    Mida see baby born ise teeb? 😀
    minu lapsel on, nukk nagu nukk ikka. Mitte ühtegi häält ei tee. Sai ostetud peamiselt seetõttu, et on titamõõtu, mis tähendab, et saab päristita riideid selga panna ja kuna saab vannis kaasas käia, vesi ei tee liiga.
    Mina ei arva, et laps peaks olema mänguasjadega üle küllatud, samas ei arva ma ka, et tal neid üldse ei võiks olla. Ei pea olema äärmuslik.
    See, et tal on oma mänguköök, kus saab samuti süüa teha, nagu emme, on mu meelest vahva – lapse arvates ka.
    Legod on igavesti kiftid ja arendavad loovust vägagi. Kastaneid ikka teineteise otsa ei topi 😀
    Enamuse meie “mänguasjadest” vist moodustavad puzzled. Igasugused.

    Ja see, et mu laps mängib legodega, keedab plastikust köögis süüa ja praeb muna, et ta vaatab päevas üks kord etv pealt õpetliku lastesaate ja et saadan ta vahel oma tuppa puzzlesid kokku panema, ei tähenda veel seda, et me koos kastaneid ei käi korjamas 😉

  8. Beltane ütles:

    Siret, ma tahaksin küll laulukoera oma lapsele 🙂

  9. nuhk ütles:

    Two thumbs up and respect!

  10. mormelar ütles:

    Siret, kui netti kuulutuse paned, ei jõua Sa ära vastata, olen kindel – kuts on väga populaarne.

    Ma eelistan pehme kehaga pisemaid beebinukke või üleüldse kaltsunukke, õnneks lapsed kah. BB ei meeldi mulle juba seepärast, et ta on tüüpiline tänapäeva mänguasi, mille puhul ostmine ei lõpe eal – osta riideid, lutipudeli, mänguasju, mähkmeid ja no kuulge, isegi BB auto on olemas!
    Isetegutsemise all mõtlen just seda, et nukk pissib, kakab, häälitseb jne nupuvajutuse või mõne teise tegevuse ajendil. See protsess jääb lapsel läbi mängimata, sest nukk teeb seda.

  11. mormelar ütles:

    Legod on meil kah, neist järgmises postituses!

  12. Annekas ütles:

    Jesh! Ma arvasin siiani, et ma olen ainus “kuri ja rumal emme”, kes enda koju FP träna ei osta ja kinkida ka ei luba ja seda avalikult tunnistada ei karda. Pole auväärse Pikleriga tuttav, kuid panen kõrvataha ja uurin edasi. Jään põnevusega järgmist posti ootama!

  13. Kristiina ütles:

    Nõustun samuti. Ei ole ka ise Meribelile ostnud ühtegi mänguasja. Kõik on kingitud, kuskilt saadud. Ja kui mamma- papa või väikesed tädid vahest toovad mõne vilkuva vidina siis Bellut see ei huvita. Tõesti, rohkem lähevad peale just lihtsamad asjad, mida talle meeldib lõpmatult uurida ja puurida.

  14. Siret ütles:

    Aa, vot meie BB-l pole ühtegi nuppu. Häält ta ei tee. Ja eks see asjade ostmine olerohkem vanemas kinni, nagu sa isegi väga hästi tead 😉 Neid ei pea ost,a.Riideid saab väga hästi ka ise teha nagu alati on tehtud. Ma ostsin ta ka seetõttu, et tundus olevat vastupidav. Nagu mu omagi nukk, mis muide tegi häältki, millega minu tütar mängib.
    Beltane, kirjuta mu meilile!

    • Beltane ütles:

      Siret – kirjutaksin, kui teaksin Su meiliaadressi 🙂 Siit seda kuskilt ei paista kahjuks.

  15. B ütles:

    mänguasju võib olla lademetes või väga vähe, lõppkokkuvõttes otsustab ju laps ISE millega ja kui palju ta mängib 🙂 emale võib üks kann sümpatiseerida, lapsele hoopis teine!
    mul ja mu õel oli ikka väga palju mänguasju. barbiesid oli ka palju.. päris nukumaja aga mitte, tegime ühest väiksest riiulist selle 🙂 aga ma küll ei arva, et meie fantaasia sellepärast kasutamata jäi! barbidele sai ju ise riideid õmmelda, asju teha (raamatutest kuni videokaamerate-autodeni – oooojaaa, papist! – välja). suurte nukkudega me ei mänginudki, samuti mitte pehmukatega. viimased olid kaisus. titanukke oli kaks, vene ajal valmistatud mingid imikulaadsed pehme kehaga 🙂 nendega mängisime kodu. ja käisime suviti vanaema juures suvilas indiaanlaseid-kauboisid ja kambakaid mängimas! ei istunud alatasa toas 🙂
    samuti oli päris palju arvutimänge, ei pärssinud needki meie õueskäike.

    kõike tuleb ikka mõistusega võtta. lapsevanem on suunaja rollis, aga laps ise on see, kes valiku langetab, alati! sest isegi kui koju mänguasju ÜLDSE (äärmus, eks 😉 ) ei osteta käib ta sõbranna juures mängimas. või on salaja teise peale kade, et tollel on. ja kui kanne on vähe aga fantaasiat ei arenda, siis ei ole sellest ju ka mingit kasu, et asju juurde ei soeta 🙂 ikka on ikaldus.

    tuleb panustada mitte mänguasjade vajalikkusele-mittevajalikkusele, vaid aega mida oma võsukesega koos veedad neid asju kas ise meisterdades või ostetud asjadega mängides;) siis võidavad kõik!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s