Mina ja kõnelemine

Posted: mai 7, 2011 in Uncategorized

Minu suhe kõne ja kõnelemisega on intiimne, sügav ja tõsine. Tõeline. See võib kõlada naiivsena, aga julgen siiski öelda, et me ei jäta teineteist kunagi maha.

Michael Ende loodud raamatukarakter Momo vastas kunagi küsimusele, kui vana ta on: “Nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati olemas olnud.” Vastan nüüd samamoodi – nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati kõnelenud. Tagasi mõeldes kiideti mu eneseväljendusoskust juba põhikooliski, aga tollal oli ju tähtsamat teha, kui sellisele asjale tähelepanu pöörata. Seejärel tuli see va teismeiga, kus rumal esivanem ei tahtnud kuidagi aru saada, et ma olen juba piisavalt suur, et öö otsa ära olla, aga siiski veel liiga väike, et nõusid pesta. Nii sattusingi 9nda klassi alguses olukorda, kus eeskujulikust õpilasest polnud enam suurt midagi järel ja koolilõppki oli kindlusest kaugel.
Meie klassis, nagu igas teises, oli olemas see imeline, korralik ja suurepäraste õpitulemustega tütarlaps, kes tõenäoliselt oli juba kaks aastat tagasi lõpukõne valmis kirjutanud ja viimistles siis seda. Mina temaga hästi läbi ei saanud, kuskil kuuendas klassis meeldis meile ükssama poisinaaskel ning kuna tollal polnud Hollywoodi filmid meile veel õpetanud, et poisid tulevad ja lähevad, aga sõbrannad jäävad, siis ei saanud meist omavahel suhtlejaid lõpuni välja.
Kui siis tuldi ja lõpukõne koostamise-pidamise ülesanne mulle anti, mäletan end esimest korda mõistmas sõna jõudu. Vau!

Edasi tuli mu teele väitlemine, mida ma jumaldasin. Mõeldagu vaid, täiesti ametlik võimalus rääkida ja teised kuulavad. Isiklikel põhjustel (*Mormelar teeb käega endale rasedakõhtu) jäi aga see karjäär lühikeseks.
Ka gümnaasiumi lõpetamisel tegin mina pöördumise, kuigi mind seal koolis vist kõige harvem näha oli, aga tundus, et tookord ei tekkinud kellelgi küsimustki, kes seda tegema peaks. Kirjutasin ka kõne, aga sellega juhtus hoopis nii, et direktor luges aktusel ette kõikide klassijuhatajate poolt koostatud kirjeldused oma klassi kohta. Arvake kolm korda, kas tegemist oli minu kirjutatud kõnega? Kiljatasin viiesaja pealise publiku ees “misasja” ning klassijuhataja teatas ilusti mikrofoni, et too kirjatükk ikka minu tehtud oli. Õiglus võidutses.

Minu väljendusoskus, minu kõne ja mu keel on üks tähtsamaid osasid mu identiteedist. Ma olen ja ma käitun.
Mul on blogi, millel on minu enda jaoks uskumatult palju järgijaid. See ongi mulle võimalus end lahti rääkida. Inimesed, kes mu blogi loevad ja alles hiljem minuga tuttavaks saavad, imestavad tihti, et ma tõesti räägingi nii, kasutangi selliseid väljendeid. Nad uskusid ikka, et istun hiirejuhet närides arvuti taga, sean sõnu ritta ning mõtlen välja kentsakaid fraase, viimistledes teksti. Sõbradki ütlevad teinekord, et mind kuulates tekib tunne, nagu oleksin suure auditooriumi ees ja peaksin kõnet.

Kui mõni sünnib hõbelusikas suus, siis mul oli vist kõnepult nina ees.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s