Meie Mamma

Posted: mai 8, 2011 in Uncategorized

Minu ema on imeline naine.
Ta on imeline ema ja veel imelisem vanaema. Mu tütred on algusest peale temasse enneolematult kiindunud olnud,  mitte kunagi pole vastatud ei lausele: “Kas läheme Mamma juurde?”
Ta on täpselt selline, nagu üks vanaema minu kujutlustes olema peab – ta on hoolitsev ja kallistav, ta koob sokke ning tal on alati midagi magusat kuhugi peidetud.

Juba siis, kui mina väike olin, oli minu ja mu sõbrannade peamine peatuskoht just minu kodu. Ema ju ikka lubas ja tegi ka liiga tihti kogu kambale midagi hamba alla. Ei ole miskit muutunud, nüüd tassib Mirith oma sõbrannasid vanaema juurde.

Ta on ehtne tõestus sellele, et ükski heategu ei jää karistamata, oi kui palju on ta oma elus seda näinud. Aga isegi mitte see pole suutnud murda tema tahet teisi aidata ja head teha. Olen just temalt pärinud selle staatuse seltskonnas, et kui on vaja kurta, siis on teada, kelle juurde tulla.

Ei ole olemas asja, mida ma oma emaga jagada ei saaks. Mul ongi kodutelefon vaid seepärast, et emale helistada! Elukas ikka aegajalt naerab, kuidas me võime pool päeva Mamma juures veeta, siis koju tulla ja ikka veel telefonis tund aega rääkida. Minu ema on mulle sõbranna eest.

Ja olgem ausad – ilma emata mind poleks. Mitte ainult bioloogilises mõttes, aga ka igas muus. Teismeliselt emaks saamine, teist korda teismeliselt emaks saamine, lahutus, rahatus – absoluutselt kõigest on just tema mind välja aidanud ja tihti ennastohverdavalt. Mäletan lapsepõlvest väga hästi, kuidas šokolaaditahvel jagati ikka nii, et kuus tükki mulle, kuus vennale, ema sai kolm ja andis tihti sellestki veel osa mulle.
Mu ema on mulle olnud alati toeks nii vaimselt kui füüsiliselt. Ta kuulab alati ja annab nõu, aga ei suru end peale. Ta on tark laskmaks mul mõningaid vigu ise teha. Ta suunab, ilma et ma sellest ise arugi saaks. Ta kutsub mind korrale ja meenutab õiget. Ta võtab alati hea meelega lapselapsed enda juurde, et minagi saaks oma tegemisi teha ja käia. Ta on jäänud minu majakaks sellel vahel liigagi tormisel merel.

Ta on võrratu ema ja vanaema, kelleta me kuidagi ei saaks. Kahjuks ütlevad liiga tihti mu sõbrad ja tuttavad, et nad ei taha oma ema moodi olla või kui väga see neid hirmutab, kui nad leiavad endas oma esivanemaga ühiseid jooni. Mina võin öelda, et ma olen väga uhke, kui ma natukegi oma emale sarnanen.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Kristhel ütles:

    Mul on hea meel, et leidub veel neid, kes oma emasse just sel moel suhtuvad. Mina olen üks neist!

  2. Tiina ütles:

    Nii armas tekst!

  3. K. ütles:

    Mul on selline vanaema(ja minu lapsele vanavanaema). Kahjuks 100 km. kaugemal meist.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s