Vett ja leiba! Trenni kah!

Posted: mai 12, 2011 in Uncategorized

Jah, ikka veel. Jah, mina. Jah, uskumatu.

Kunagi mõtlesin, et kui viis kilo läinud on, no siis võtan kirjutamise ette. Kui läks, siis… Mulle tegelikult ei meeldi üldse kaalust kirjutada. Kaalunumber ei ole lihtsalt minu jaoks kunagi midagi tähendanud. Mul on need harvad hetked elus, kus ma hooga “hakkan kaalu langetama” ja kahe nädala pärast unustan nii kaalumise kui taldrikul oleva kraami jälgimise. No see pole minu jaoks – ma elan, et süüa, ausalt.
Kui trennis hakkasin käima, siis üritasin end regulaarselt kaaluda. Puhtalt huvi pärast, sest iseend on ju raske jälgida, et no kas olen siit või sealt peenemaks muutunud? Kaalunumber on kuidagi jälgitavam. Nii et jah, sellest ajast saati, kui ma avastasin, et oih, ma kaalun sama palju, kui Meliani sünnitama minnes, olen alla võtnud üle viie kilo. Ise peeglisse vaadates ei saa nagu arugi, aga number tundub küll suur.

Kui siis nägin ühte endist kooliõde, kellega aegajalt ikka trennis põrkume ja too teatas, et tema näeb küll vahet, siis hakkasin isegi end peegli ees keerutama. Tõsi ta on, enesetunne on kuidagi teine ja see seelik mahtus ka selga…
Ma läksin trenni, nagu kindlasti paljud teised, eesmärgiga peenikeseks saada ja porgandit närida. Õige pea, nagu minuga ikka, sai sellest ükskõik. Aga trenni ma jäin, sest emotsioon oli kõikehõlmav – ja seda rohkem ma ju süüa saan! See, et ma järsku ei tahtnudki enam praekartulit, kui trennist tulin, üllatas mind kõige enam.

Mul on nüüd isegi päris trenniriided. Päris oma dressipüksid (aitäh, suslik!), kaltsukast 0,10 euroga saadud maika, Humanas poolkogemata näppu jäänud uhiuued sportrinnahoidjad, värviliste ämblikutega sokid, osta.ee’st pärit aeroobikatossud ja pisike pealuudega spordikott. Alguses oli hirmus veider end trenniriietes vaadata, sõbrannagi puhistas naeru, aga nüüd olen juba küll ära harjunud.

Trennisõltuvus on kerge tekkima. Poolteist nädalat eemal olnuna avastasin end Spordihallist mööda sõites kurvalt ohkamas. Eksole. Suvel on mul kaks kuud kestev paus, loodetavasti selle aja jooksul igatsusest susse püsti ei viska. 

Ma olen üritanud trennis käia neli kuni kuus korda nädalas, jättes nädalavahetused vabaks. Käin kindlasti korra BodyJamis, korra BodyBalances ja korra lihastreeningus nimega SelgKõhtTuhar. Ülejäänud kujunevad vastavalt võimalusele, enamasti veel tantsu, vahel mõni Fit või Step. Täiesti hämmastav on näha ka enda arengut, kuidas ma juba saan hakkama harjutustega, mis alguses tundusid uskumatult rasked või kui kaugele ma venin, sirutan või kui kaua suudan tasakaalu hoida.
Kodune elu on ka muidugi huvitavas seisus, sest olen ju iga õhtu ära. Korra Mirith juba õhkas, et tahaks mänguväljakule, aga emme läheb ju nagunii trenni. Tegelikult hakkan ikka vaikselt oma graafikuga harjuma ja jagan tegevusi ja lapsi ilusti, et kõik oleksid rahul. Ja eks suvel vedeleme nagunii poolteist kuud järjest mänguväljakul.

Spordiklubis on nagu omaette pisike pere.  Meil on seal all letis üks armas Päike, nagu teda kutsutakse, kes lihtsalt oskab kohe õige emotsiooni tekitada. Sõbralik suhtumine, komplimendid ja päikseline naeratus sobivad nii trenni alguseks kui lõpuks. Ka treenerid teavad juba nimepidi ja küsivad, kuidas selle või tollega läheb. Trennikaaslase avastad poest müüjana, saad häid soovitusi ja soodustki. No mida Sa hing veel ihaldad!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s