Siin me oleme

Posted: mai 27, 2011 in Uncategorized

…nüüd ja praegu.

Võtsime nädalaks aja maha. Istusin lastega kodus, ainsaks sidemes välisilmaga igaõhtune trenniskäimine. Ja kuigi nende energia mõjub minule ristivastupidi väsitavalt, olen ma väga rahul. See aeg kulus meile kõigile ära. Õnneks olid ka ilmad selliseid, et käsipõsakil akna peal ei passinud keegi.

Skandaalne lugu sellest, kuidas kõik inimesed ei saa ka peale nelja last lapsevanemateks, raputas mindki. Sattusin eile veel hetkele, kus Delfist sai kogu lugu lugeda, enam selleks võimalust pole. Ma ei hakka siia laduma omadussõnu, nagu “oikuipaljupisaraid” ja kohutav-hirmus-ebainimlik. Ma usun, et need kõik on iseenesest mõistetavad. Aga minus tekitab tõelist viha see, et need inimesed ei saanud kriminaalkorras karistust. Kuidas on see võimalik? Võtame aga vanemlikud õigused ära ja kõik. See naine oli kolmekümnene, tal on veel vähemalt kümme viljakat aastat ehk siis teist samapalju, kui mitte rohkemgi, lapsi ees. Ma saan aru, et meie “arenenud” ühiskonna arvates oleks sundsteriliseerimine inimõiguste piiramine, aga lihtsalt asi nii jätta? Kui ta ikkagi viieks aastaks vangi panna, jääb sealt mitu hävinenud elu tulemata. Kui ma õigesti artiklist välja lugesin, ei saanud nad üleüldse mingit karistust. Et siis koerapiinajad pääsevad rahatrahviga, lapsepiinajad saadetakse uusi tegema? Ma ei saa, ma tõesti ei saa aru.

Kuidas selline asi üldse sai juhtuda? Kuidas keegi ei märkanud? Kindlasti märkasid. Märkasid need naabrid, kes ka tõepoolest tegid avaldusi, märkasid politseinikud. Aga keegi ei teinud midagi rohkemat enne, kui oli juba hilja, vähemalt kahe lapse jaoks. Sest meile tahetakse pidevalt sisendada, et ärgem nutkem nälgivate Aafrika laste pärast, me ei saa ju midagi muud teha, kui Humanast riideid osta. Paraku levib see mentaliteet sinnani, et nähes verist inimest maas, minnakse ringiga, et mitte oma kalleid kingi ära määrida. “Ma ei saa ju midagi teha…”
Mu eluviisi tõttu sõimatakse mind hellitavalt ikka “läbikukkunud maailmaparandajaks” – üks inimene ei tee ju midagi ära. Ma vaidlen sellele tugevalt vastu. Seepärast elus midagi ei muutugi, et kõik mõtlevad vaid oma nina ette. “Mina üksi ei saa ju midagi ära teha, ma parem hoolitsen nende asjade eest, mis on minu võimuses, nagu kanasupi keetmine ja prügi sorteerimine”. Mõistetav, mõneti – isegi realistlik. Aga absoluutselt kasutu, kui piirdutakse vaid sellega.
Mina olengi see loll, kes helistab politseisse igaks juhuks, kui purjus lapsevanem autoga pooleldi kraavi parkides lasteaeda taarub, mina olengi see loll, kes vastab kõikidele küsimustele, see loll, kes kutsub sotsiaaltöötaja kahtlast perekonda vaatama, see loll, kes vabatahtlikuks käies pärast mitu päeva end tilgatumaks nutab, aga ikka uuesti läheb, mina olengi see loll, kes korjab teiste käest riided, peseb, triigib ja sorteerib, viies siis organisatsiooni, lootes, et pooled võetakse ikka kasutusele, kui ka teine pool prügikasti läheb.

Ma ei pretendeeri isegi sellele, et nii oleks õige. Ma saan ju mõistusega aru, et enamasti elan vaid enda elu raskeks. Ma tahaks olla ka möödavaataja, kes suudaks vaid oma elu elada ja olla, aegajalt koleda loo ja romantlise filmi peale pisara valada, jõulude ajal heategevusliku kellukese osta ja asi ants. Aga ma ei oska. Ma ei ole kunagi oskanud ja tõenäoliselt ei saa ka oskama. Vanus kalgistab ja kibestab, ilmselgelt, vaadake meie ühistranspordi klientuuri. Aga vähemasti suudan elada iseendaga tänases päevas süümepiinadeta.

Ja selliste lugude taustal mõtlen ma alati nendele peredele, kus väärkohtlemine ei paista selgelt välja. Peredele, mis on iga päev meie ümber, kus väliselt oleks nagu kõik korras. Ilusad kirjud Lindexi riided, piisavalt raha taskus, et limpsi osta ja ema telefoninumber peas. Aga mis toimub koduseinte vahel? Millises tujus lähevad need lapsed koju? Mida sosistab ema enne magamaminekut kõrva? Meil on siiski jätkuvalt suures hulgas normaalseid peresid, kust sellegi poolest tulevad ühiskonda mittefunktsioneerivad isiksused. Sest nii kaua, kui luumurdu pole, ei saa seaduse järgi midagi teha. Vaimne vägivald, lapse võimaluste piiramine, tegelemata jätmine (näiteks ema istub ja kirjutab blogi, lapsed vaesekesed peavad üksi end magama sättima…) ja paljud muud “pisiasjad” viivad meie ühiskonna seisu, kus ta on praegu. Ja see on probleem, millele lahendust ei paistagi.

***

Homme kõik Suurpuhastusturule!

Advertisements
Kommentaarid
  1. Rents ütles:

    Ma nõustun sinuga täielikult. Ainult enda laste kasimisest ja mõtlemisest, et “pohhui see, et teised nälgivad, tänu minule on maailmas mitu toredat inimest juures ja ma hoian ju oma õuealuse puhta”, ei ole palju kasu. Võiks natukenegi huvi tunda ka selle vastu, miks näiteks naabrite laps nutab.

  2. Kristina ütles:

    Kriminaalmenetlus nende vanemate osas ju alles käib, veel ei ole selge, milline saab olema nende karistus, seega on kuskil mingi valeinfo olnud, et rohkem karistusi ei määrata.

  3. Kristhel ütles:

    Ma ei imestaks, kui need vanemad jalutavad kohtust vabana minema. Sama juhtus ju ka selle koeralooga ja minu jaoks on need üks ja sama asi.

  4. Jaana ütles:

    karistustest- nii kaua kui meie seaduse “auke” ei parandata, jäävadki sellised jätised karistuseta. miks lastekodudes on palju selliseid lapsi, keda parima tahtmise juures endale ei saa võtta, sest vanematelt ei võeta lihtsalt õigusi ära. riik peab kasvatama ja toitma, aga õigused on vanematel.

    uskumatu on tõesti, et eestis sellised asjad juhtuvad ja keegi ei näe ega tea, kurb. ma nii tubli pole nagu sina (mõtlen riiete viimist organisatsiooni, annan ise niisama oma tutvusringkonnas ära), aga yritan omamoodi ikka maailma parandada. proovin märgata ja ka tegutseda, kui selleks põhjust on…

  5. A. ütles:

    Kriminaalmenetlus ju alles käib! Paraku on see nii igal pool, et menetlust kestab kuid, kui mitte aastaid. Karistuse saavad need vanemad nii või teisiti.

  6. MAlviina ütles:

    Tänan! Aga ma usun, et meid on juba vähemalt 2.
    Mina isegi poes tuletan müüjatele meelde, et siider on alkohol ja lastele seda ei müüda. Kontrollin, et politsei tuleb, kui ma helistan, et 5-6 aastased sõidavad (kiivriteta) väikese kardiga sõiduteel, kus on väga tihe liiklus.
    Ega lapsed süüdi ole, et neil on lollid vanemad. (nagu pole süüdi loomad, et neil on lollid omanikud).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s