Lastevaenulikkuse tiitel

Posted: juuni 3, 2011 in Uncategorized

Viimase aja halvim uudis peitub siin. Pean egoistlikult tunnistama, et see muutis mu rohkem vihaseks ja nördinuks kui teised sotsiaalpoliitika valdkonda kuuluvad uudised viimasel ajal. Mul on nii raske mõista, kuidas selline idee üleüldse kellegi peas saab tekkida, saati siis veel Toomase, kellest pidi saama Pärnu rahva päästja.

Alustame sellest, et igasugune sotsiaalne organisatsioon-kogum-amet on oma olemuselt juba iseenesest õrn, sest tegemist on kõige raskestikäsitletava teemaga, kus reegleid ja üldistusi on harva. Kui üks selline abipakkuja on suutnud endale välja töötada toimiva süsteemi ja positiivse maine, on selle lõhkuja lihtlabane jõhkard. Usaldust Sa paari kuuga ei teeni, süsteemi ehitamisest rääkimata. Kas terve see aeg jäävad abivajajad ilmatuulte meelevalda?

Nii et juba iseenesest see, et turvakodu tahetakse laiali saata, on kuritegu. Nüüd aga jõuame selleni, kelle kätte siis teenuse osutamine antakse, kuna päris ilma vist nagu ka ei saa. Shalom – kristlik organisatsioon, kellel on väga konkreetne ja tugev maine juures. Olen täiesti kindel, et tänapäeva keskmine teismeline – kellele on antireligioon näkku kirjutatud – ja kes lisaks on veel haavatav, ahistatud, ei pöördu sellise organisatsiooni poole ka mitte siis, kui uksel on suur silt, mis lubab, et süüa saab ka Meieissapalvet tundmata. Nagu on öelnud teadjamad mehed enne mind – kui kasvõi üks laps jääb religiooni tõttu tulemata, pole asi seda väärt.

Ma ei räägigi mitte siinkohal niivõrd sellest, et kas ja kuidas organisatsioon usku propageerib, vaid sellest, et niivõrd suurt ja tähtsat asutust ei tohiks anda religioosse rühmituse käsutusse, kuna inimesed teevad teatud valikuid, millest kõik ei pruugi olla kõige targemad, aga siiski – kelle jaoks on kristlus jaburdus, see pelgab sellist teenusepakkujat ja kõik. Kui paljud lapsed, kui paljud emad jäävad ukse taha, abi saamata? Kas see tõesti kaalub selle tibatillukese rahalise kokkuhoiu üles? Kelle jaoks me seda turvakodu siis peame, et lihtsalt oleks linnuke kirjas või ikka rahva heaoluks?

Ma ei eita, et sõimekohti on juurde vaja. Kindlasti on. Aga leidke siis turvakodule uued ruumid. Praegune siiberdamine ja ümberkorraldamine ei tõota tulla nii kõvasti odavam, kui minu võhiklikku arvamust vaadata, ja kui ka tuleb – kas laste eludel on tõesti hind? Viimastel aastatel Eestit vapustanud skandaalid koer-lastest ja ahistamistest peaks olema ju piisavad, et mõista – see pole valdkond, kus endale kokkuhoidu lubada saab. Mitte teenuse kvaliteedi arvelt.

Ja just see ongi asja juures kõikse kohutavam. Shalom plaanib keskust üleval hoida suures osas vabatahtlike tööl. Mida see meile annab? Esiteks osa kvalifitseeritud ja kogemustega sotsiaaltööjõudu, kes peavad minema mujale, ka teise maakonda, tööd otsima. Teiseks ülekoormatud üksikud pedagoogid, kes v õ i b o l l a  saavad uues keskuses tööd. Ja kolmandaks ebapädevad vabatahtlikud ja organisatsiooni töötajad, kes ei suuda neid lapsi ja peresid piisavalt aidata. Rääkimata veel sellest, et kui hästi suudab seesugune organisatsiooni kontrollida nende inimeste tausta ja motiive, kes sinna äärmiselt haavatavate laste sekka lastakse?

Tulevik on tume, Pärnu, tume.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Leevi ütles:

    Täiesti nõus Sinuga! Mul on häbi, et Kivimägi õnge omal ajal läksin. Tuleb välja, et mees on lihtsalt osav petis… 😦

  2. ritsik ütles:

    Mormelar, hea lugu! Võiksid seda veel veidi lihvida ja saata arvamus@parnupostimees.ee. Mul siiski püsib kuskil veel väike lootusepoeg, et kui rahvas piisavalt palju mingi asja vastu protesteerib, siis on võimalik midagi muuta. “Septembri” majutusüksus ju jäi ehitamata, liuväli kah!

  3. Kurjam ütles:

    Kui haige! Ja väga hästi argumenteeritud ning ladus lugu. Mina leian ka, et saada Pärnu Postimehesse (või isegi suurde Postimehesse – need Pärnu postimehe kirjanurgad pole eriti hea kõlapinnaga ja paljud ei loegi neid).

  4. Gasolina ütles:

    Selle valdkonna inimesena nõustun Sinuga 110%.

  5. Tommy ütles:

    Esiteks tänud Kadrile selle julge ja minu arvates ka õige arvamusavalduse eest.
    Kopeerin siia paar enda kommentaari…

    Täna kirjutati, et lastekaitsetöötajad tunnevad puudust koostöövõrgustikust ja mitmekesiste teenuste pakkumisest (ehk sellest, mida Pereabikeskus ju tegelikult teeb !). Ehk siis tarvis oleks mitte killustatud ning erinevate teenusepakkujate vahel laiali jaotatud rakukesi vaid terviklikke (näiteks minu pilgu läbi suisa maakondlikke) laste väärkohtlemise- ja hooletussejätmise diagnoosimise ja ennetamisega tegelevaid keskusi, mis toimivad tervikuna, et ükski vajalik infokil ei läheks kaotsi. Nimetagem neid kompetentsikeskusteks. Miks maakondlikke ? Heaks näiteks seesama hiluti meediasse jõudnud nelja hooletusse jäetud lapse lugu. Sotsiaaltöötajad väitsid, et laste olukorrast ei teatud, kuna pere kolis tihti ja kadus seetõttu ühe või teise sotsiaaltöötaja silmist. Maakonda hõlmava tervikliku keskuse puhul sellist asja ei oleks.

    Toon näite enda pea 12 aastasest töökogemusest Pärnu Pereabikeskuses: kunagi olid kooli sotsiaaltöötajad meiega koos ühes majas. Töötasime tervikliku “tiimina” – kasvataja saadab lapse hommikul kooli, laps kooli ei jõua, sellest laekub koheselt info koolisotsiaaltöötajale ja tema kaudu otse minule. Lapse koolist koju jõudes istusime kolmekesi koos maha ja rääkisime probleemist. Siis otsustati kooli sotsiaaltöötajad meie alt lahku lüüa ja viidi ära teise majja. Sellise otsuse tegijate arvates ei oleks tohtinud midagi halvemaks minna, sest telefonid on ju olemas. Paraku näiteks reaalne elu midagi muud. Küll ei saanud kooli sotsiaaltöötajat kätte, küll oli ta just hetkel oma kabinetist väljas. Siis ei saadud omavahel klappima aegasid et kolmekesi maha istuda jne. Ühesõnaga – süsteem tegelikult ei toiminud enam…. Kannatas teenuse kvaliteet, kannatasid lapsed, kannatasid ka töötajad ise….

    Nagu ütles Kadri oma tänases Pärnu Postimehe (ja blogi) artiklis: “Viimastel aastatel Eestit vapustanud skandaalid koer-lastest ja ahistamistest peaks olema ju piisavad, et mõista – see pole valdkond, kus endale kokkuhoidu lubada saab”. Paraku nähakse “ülevalpool” kõike justnimelt läbi rahaprillide. Lastekodud/lastekülad näiteks toimivad “pearaha baasil” nagu selgus meie hiljutisest külaskäigust Pärnu lastekülla. Kui loogiline see on ? Paelegi käseb seadus aastaks 2015 vähendada laste arvu seniselt 8-lt ühes majas 6 peale (eelnevalt oli arvuks üldsegi 10). Kas selle võrra aga vähenevad samas suurusjärgus ka näiteks kütte või elektrikulud ? Personalikulud ? Kui praegu tullakse pearaha abil ots-otsaga kokku, siis mis saab aastal 2015 !? Vähendame personalikulusid ? (Pereabikeskus on ka selle kadalipu juba läbi teinud). Aga töö tahab ju ikka tegemist. Seega telegeeruvad need kohustused sujuvalt üle teistele töötajatele, mistõttu üha vähem jääb aega tegeleda oma eesmärgistatud ja vajaliku tegeliku tööga ning jällegi kannatab kvaliteet ja seeläbi lapsed, emad, abivajajad. Pealegi on Eesti lastekodude ja turvakodude töötajad niigi alatasustatud ja nende (meie) palk ei küündi isegi kaugelt mitte Eesti keskmise lähedale. Pigem ikka sinna “Euroopa Komisjoni mõistes vaesuspiiri poole” (Vaesuspiiriks loetakse 60% riigi keskmisest palgast…

    Hämmastav, aga tõepoolest on Eestis olemas olukorrad, kus näiteks linnapea aastapalk on sama suur või suurmengi, kui terve laste väärkohtlemise ennetamisega tegeleva asutuse personali aastane eelarve, ometigi peetakse justnimelt selle lasteasutuse eelarvet liialt suureks ja kärbitakse seda oluliselt !

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s