“Kas Sa nutaksid, kui ma sureksin?”

Posted: juuni 13, 2011 in Uncategorized

Omal kiiksuga moel see lause meeldib mulle. Et kui hoolivuse mõõdupuu.

Mõtted uitavad teinekord oma rada ja nii juhtuvad nad vahel surmal peatuma. Minu elus on inimesi, kelle surmast ma üle ei saaks. Mu ema, mu tütred, Elukas, mu parim sõber… Inimesed, kellele ma mõtlen iga päev, juba praegu, kui nendega on kõik korras. Olen näinud oma parima sõbra surma unes ja see oli nii selge, et viis mind mitmeks päevaks endast välja.

Aegajalt ma mõtlengi mõnele inimesele mõeldes, et kas ma nutaksin, kui temaga midagi juhtuks. Kui palju ma hoolin? Sealjuures tulevad pisarad mu silmist üsna kergelt, aga ometigi on surm asi, mida olen õppinud rahulikumalt võtma.

Ma arvan, et leinaperiood on ääretult oluline. Ja seda iga kaotuse puhul, olgu see inimene, lemmikloom, suhe või lemmikseelik. Leinama peab ja igaüks teeb seda omal moel ja oma ajateljel. Ma usun, et on kaotusi, millest ei saada kunagi üle. Lihtsalt ühelt maalt Sa õpid sellega elama, ilma, et see sööks Sind elusalt, seespoolt. Ja mõnikord ei saadagi üle. Ka see on elu.

Mul on tegelikult vedanud, et ma pole kaotanud ühtegi väga lähedast inimest oma elus. Vanavanemad surid, kui olin alles noor ning ülejäänud inimesed on enamuses üsna mitmenda järgu tuttavad. Vaid kaks sõpra olen kaotanud ning vaadates ümberringi võib seda õnneks pidada.

Kuid ühelt maalt saab see õnn otsa. Me saame vanemaks ja see muudab asju. Me tunneme rohkemaid inimesi, kes tunnevad rohkemaid inimesi ja osa neist saavad aina vanemaks, teised jäävad liialt hulljulgeteks.

Öös on asju. Süngeid mõtteid. Ma loodan, et mu kogemus ühe suhte surmaga toimetulekul on mind millekski ka ette valmistanud. Ja ma loodan, et ma ei saa seda niipea teada.

Advertisements
Kommentaarid
  1. neiud ärevil ütles:

    Ära tahagi seda kunagi kogeda. Usu see on tegelikult kole, kole. Alles nüüd peaaegu 4 aastat hiljem suudan ma jälle naerda ja see ei ole enam nii valus. Pisaraid aga esimestel päevadel ei tulnudki. See oli lihtsalt nii suur šokk, et isegi nutta ei suutnud. Alateadvus aga muudkui ootab ja loodab, et see ei ole tõsi. Võtab kaua aega enne, kui hakkad kõike päriselt uskuma ja saad aru, et see juhtus just sinuga ja praegu.

  2. Igapäevane blogilugeja ütles:

    Mina kaotasin vanaisa, aastaid hiljem ema (mõlemad väga karmil moel), paar aastat enne ema ka vana-vanaema… Kõik olid mulle väga lähedased, sest elasime sünnist saati kõik koos. Alles jäi perekonnast vaid vanaema ja nüüdseks on ka mees ja lapsed. Aga jah – neist kaotustest ei toibu päriselt kunagi, aga tõsi ta on, et sellega õpib elama… Praegu on siiski tunne, et ei elaks enam ühtki kaotust üle… Loodan ka, et sa ei pea seda niipea üle elama….

  3. kati ütles:

    Lähedase surmaks ei ole isegi siis valmis, kui sa oled seda kartes ennast üritanud ette valmistada. See hoop on nii valus, et võtab hingetuks sõna otseses mõttes.
    Kõige hullem asi maailmas pole omaenda surm vaid oma kõige kallima kaotus Surmale.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s