Minu-sinu-meie kiiksud

Posted: juuni 14, 2011 in Uncategorized

Mulle meeldivad kiiksud. No tõeliselt kohe. Mulle meeldivad ebatäiuslikud inimesed, sest ma olen ise üks neist. Ja ilmtingimata peab minu kaaslaseks olema inimene, kellel on armsaid isemoodi kiikse või märke või omadusi, millesse kiinduda.

Näiteks armastan ma üle kõige armi oma Eluka ninal. See on minu jaoks lihtsalt nii võrratu, nii tema, nii õige. Ta ise, ilmselgelt, seda ei salli – ega ka mitte minu kommet armi paitada. Samuti on hulk tema nõudmisi või harjumusi, mis võivad mind halvematel päevadel isegi korraks närvi ajada, aga mis mulle tegelikult väga meeldivad, eriti kui ma kord nendega harjunud olen.

Kohati olen ma muidugi silmakirjalik – kui minu kiiksud kellegagi vastuollu jooksevad, pean ma ilmselgelt võitma. Näiteks tualettpaber käib meil kodus eranditult pealtpoolt ning koorega keedetud kartulite koorimine-hakkimine ja prügi väljaviimine on kellegi teise rida. Printsess herneteral, eks ole. Ma ei kannata koorega keedetud kartulite koorimist ega hakkimist selle tärklisese tunde pärast, mis kätele jääb ning nii saigi meie majas varem kartulisalatit vaid siis, kui keegi külla (ja appi) tuli. Nüüd on õnneks Elukas, kelle kaela seda ajada.
Sama lugu on prügi väljaviimisega. Mulle ei meeldi seda teha ja üldjuhul ma ka ei tee. Kui Härra Eks astus üle isegi kolmest prügikotist välisukse ette laotud barrikaadist (või sukeldus läbi, teinekord), käies samas õhtu jooksul neli korda õues suitsetamas, siis Elukas õppis ilmatuma kiirelt, et minu juures käies tuleb lahkudes ka prügikott kaasa haarata. Samuti tegid seda isa ja sõbrad ja. Eks ma lõpuks muidugi viisin prügikoti välja, kui kedagi silmapiiril polnud. Sealjuures ei tasu nüüd arvata, et meil pidevalt haisvad prügikotid koridoris vedelevad – siin majas tekibki lihtsalt niivõrd vähe prügi, et ma saan endale peenutsemist lubada. Näiteks siin korteris elatud 10 kuu jooksul ei ole ma m i t t e  k o r d a g i prügi välja viinud.

Minu kõige suurem kiiks on vast see, et ma ei paki kunagi asju lahti. Ma lihtsalt ei tee seda. Ma võtan ükshaaval kotist välja asju, mida vaja läheb, kuni (kui hästi läheb) kott ühelt maalt tühi on. Äärmisel juhul pakin lahti neid kotte, mida mul mingil hetkel vaja on, aga siiski pole mingi ime, kui need asjad lihtsalt teise kotti ümber tõstan. Arvestades, milline sorteerimise ja sättimise maniakk ma muidu olen, on see kiiks vägagi kummaline. Pole mingi ime, kui alles kuid hiljem miskise koti kuskilt leian, näiteks maalt linna toodud asjadega või isegi mõne kaltsuka saagiga. Toidukottidega on siiani siiski õnneks läinud ja elluärganud toitu pole päris ammu näinud.

Seevastu neid asju, mis mind paarielus tõeliselt närvi ajavad, on väga vähe. Kui ma ka korraks plärtsun, jõuan üsna kiiresti arusaamisele, et viga on minus. Ka enamus meie tülisid on lihtlabased isiksuste, kasvatuse ja tausta erinevuste põrkumised. Üha enam ja enam veendun ma selles, et tegelikult kõiges ei peagi üksmeelt saavutama, peab lihtsalt teineteise omadustega leppima. Üks suurimaid tülisid on meil Elukaga olnud teemal, kuidas käituda, kui keegi halvasti ütleb. Mina olen inimene, kes astub kohe sõtta, annab malakaga vastu ja viskab veel soppa peale. Ma ägestun kergelt ja kaitsen ennast ning teisi kirega, kui (enda arvates) ebaõiglust näen. Elukas on pigem aga inimene, kes arvab, et lolli ei muuda ja ära tee välja ning et samaga vastu pannes teen pigem ennast sama rumalaks. Tegelikult saan ma temast täiesti aru, aga mina lihtsalt ei ole seda tüüpi inimene. Ma ei saa nii. Aga ma aksepteerin tema valikuid ja käitumist ning usutavasti tema ka minu omasid. Peale selle on tal alati võimalus ära joosta, kui minu pärast väga häbi hakkab.

Minu meelest on nii kurb näha, kui paljud inimesed lasevad argielul, nendel väikestel kiiksudel ja omadustel oma paarisuhte üle võimust võtta. Eks minagi olin vist üks neist. Aga tegelikult on ju palju lihtsam see must sokk üles võtta ja pesukasti panna, kui sellest järjekordne tüli luua ja iseendale halba tuju tekitada. Mul on ka kerge nii mõelda, olles sattunud inimese otsa, kes on korralikum kui mina. Siiski olen ma õppinud nii paljusid pisiasju alla neelama, et ma enam ei märkagi seda. Kooselu on ju kompromiss ja see, et asjad ei käi minu rada mööda, ei tähenda, et nad on valesti. Kui ka aegajalt see meelest läheb, on see minu jaoks oluline tõde.

Ma ei tahaks ka kunagi oma kaaslast muuta. Jah, ma võin temaga vaielda, sest mul onnn ju õigus ja mind võib lausa endast välja viia tema komme kraanikaussi torne ehitada, aga eks need pisikesed asjadki on omamoodi kasulikud. Kuid ennekõike olen ma ta võtnud just sellisena, nagu ta on, tema harjumuste, kommete, hobide ja iseloomuga – ja just sellisena ma ju temasse armusin. Ma teadsin temaga kokku kolides, milline ta on ja mis mind ees ootab ning ma leian, et mul pole tegelikult õigust proovida teda muuta. Mis muidugi alati ei takista mind proovimast… Aga kui üksikud argielused lainete pea kohal kokku löömised maha salata, siis piisab mul vaid vaadata Eluka pilti, armunult ohata ja tõdeda, et mul on väga vedanud.

Advertisements
Kommentaarid
  1. airinokitseb ütles:

    Tead, see torn on isegi talutavam, kui see üksik nukker kohvilusikas keset suurt ja tühja kraanikaussi 😀 Appiiiiii, kas on raske????? 😛

  2. Ladygardenia ütles:

    Mu mehel on ka nina peal arm. Hihii.

  3. siret ütles:

    Mul on olnud külaline, kes järjekindlalt keeras vetsus paberirulli valepidi :S Ma keerasin järjekindlalt tagasi. Paber peab pealt käima! 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s