Mirithi esimene lasteaiapäev

Posted: september 29, 2011 in Uncategorized

Leidsin kogemata sellise teksti. Ei mäleta selle kirjutamist üldse, ja mul pole ka õrna aimugi, mille jaoks…Võib olla kirjutasin seda kuskile foorumisse?

“Täna hommikul käisin esimest korda lasteaias. Ma ootasin seda kaua-kaua. Hommik algas muidugi sellega, et emme magas sisse ja oli siis jube kuri. Ta karjus natuke issi peale ja käskis tollel igasugu asju teha. Mina ei saanud küll aru, miks paanitseda vaja, aga noh. Mina vaid pakkisin oma mänguasju, mida lasteaeda kaasa võtta, aga lõpuks emme lubas vaid tita kaasa võtta. Imelik.
Igaljuhul, läksime siis õue ja jäime bussist maha. Emme oli jälle kuri. Järsku ta aga karjatas: “Lilled!” ja jooksis teisele poole poodi. Tagasi tuli ta armsa kolme roosiga, mis ma kohe enda kätte võtsin. Siis me sõitsime emme ja issiga bussis üsna kaugele. Ma ei saanud kuidagi aru, et no kus see lasteaed siis on. Aga lõpuks jõudsime siiski kohale. Emme muudkui närvitses, et me jäime hiljaks. Esimene ruum oli kappe täis. Issi tegi teise ukse lahti ja ütles, et meie tulime. Ma hakkasin kohe sinna minema, kus teised lapsed olid, aga emme ei lubanud. Käskis mul riided ära võtta. Siis aga tuli mingi poiss koos oma emmega sinna ja mina ei saanud enda riideid ju siis ära võtta poisi ees, nagu korralikule daamile kohane. Ootasin, kuni poiss läks teiste laste juurde ja alles siis lasin emmel end riietada. Ma sain ka ise endale kapi valida. Kappide peal olid igasugused pildid ja mina tahtsin liblikat, aga seal polnud ühtegi putukat! Isegi mitte põrnikat, nagu ma teisena tahtnud oleks. Lõpuks võtsin siis linnukesega kapi, emme ütles, et see oli toonekurg. Minu meelest oli linnukene.
Seejärel läksin teiste laste juurde. Oh, kui põnev seal oli! Nukud ja kärud ja voodid ja köök ja klotsid. Üks hästi tore tädi oli kah – emme ütles, et tema nimi on kasvataja – kellega ma kohe suhtlema hakkasin. Me panime koos nukusid riidesse ja käisime mängult õues. Ma nägin küll, et emme seal mingeid pabereid täitis ja istus, aga mul polnud aega teda lõbustada, mul oli nii palju tegemist. Ma avastasin vahepeal, et seal oli üks tädi veel, aga tema polnud pooltki nii huvitav, kui see esimene. Kasvataja ütles siis emmele, et kuigi see pole tavaline, võiks emme vist õue jalutama minna, sest mina ei tee temast üldse välja. No aga mul polnud ju aega! Igal juhul emme küsis, kas ta võib korra ära käia, ta tuleb varsti tagasi. Muidugi ma lubasin.
Vahepeal me siis läksime õue. See mulle hirmsasti meeldis. Korraga hakkasid aga teistele lastele emmed järgi tulema ja neid kuhugi viima. Ma siis küsisin kasvatajalt, et aga kus minu emme on? Kasvataja ütles, et varsti tuleb. No kui varsti, siis varsti, ma mängisin edasi. Näitasin kasvatajale oma pedantset poolt kah ja tahtsin mitu korda minna käsi pesema ja puhastasin oma riideid, ega siis korralik preili teisiti saa. Lõpuks tuli ka minu emme, see oli jube vahva! Siis ta aga läks minuga üles rühma. Mina tahtsin mängima minna, aga emme ei lubanud – kujutate te ette! Aga selle peale tegin kõva lärmi ja nuttu kah, mina ei tahtnud üldse koju minna. Emme lohutas mind, et homme tuleme jälle, aga mina tahtsin kohe mängida.
Ma ei tea, kus emme käis, aga tal oli mitu kilekotti ja siis ta ütles, et ta ostis mulle midagi ilusat. See midagi ilusat oli üks väike riidest kotike, kuhu ta mu riided sisse pani ja lasteaiakappi riputas. Lõpuks olin siis nõus õue minema ja homme tagasi tulema. Trepi peal nägin teist kasvatajat, talle ütlesin dadaa. Aga kui mu lemmikkasvataja mulle vastu tuli, siis olin jälle õnnetu ja kaebasin talle ära, et emme tahab mu koju viia. Aga tema oli emme poolt ja ütles kah, et homme näeme. Terve bussisõit koju olin üsna õnnetu, aga kodus tegi emme sooja juustusaia ja see tegi tuju veidi paremaks. Ma nii ootan homset!”

Advertisements
Kommentaarid
  1. L. ütles:

    Nii armas! 🙂 Läheks kõikidel lastel nii valutult… 🙂

  2. Katrin Kiisk ütles:

    Ma mäletan, et mu ema oli hommikul vara tööle läinud ning seega pidin mina ise oma väikese õe esimest korda lasteaeda viima. Ma võisin olla 10-11 aastane, õde oli siis vist kahe või kolmene. Pigem vist ikka kahene, kui mitte noorem, sest ta oli enda rühmas kõige pisem. See oli üks maailma kõige südantlõhestavamaid asju, kui ta sinna teiste laste sekka pidin viima, kuhu ta üldse jääda ei tahtnud. Kui kasvataja ta sülle võttis, täitusid tal silmad automaatselt pisaratega ning ta sirutas oma käed minu poole justkui tahaks öelda, et “Palun, võta mind kaasa!” Lahkusin sealt nii, et pidin ise pisarsilmi kooli edasi minema. Kasvataja hiljem küll rääkis, et ta harjus ilusasti ja kõik läks hästi, aga see konkreetne hetk, kui ta ära pidin andma, on mul nagu tempel mälus igaveseks.

  3. Rents ütles:

    Ma ei teadnudki, et lasteaeda on ka kombeks lilli viia. Jälle targem.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s