Mormelar ja raamatud

Posted: oktoober 28, 2011 in Uncategorized

Mina ja raamatud oleme alati hästi läbi saanud. Üsna varakult mäletan end samme seadmas väikese armsa puumaja poole, kus asus  lähim raamatukogu. Mäletan ka lapsepõlveunistust raamatukoguhoidjaks saada…Näed siis.
Lugeda on mulle ka alati meeldinud. Olen ses suhtes vanamoodne, et raamaturiiul peab ühes õiges kodus ikka olema, öökapil mõni teos lebama ja meie kodus leiab ajakirjariiuli mõnusa lektüüriga lausa tualetipoti kõrvaltki.

Mingil ajahetkel hakkasin tähele panema mulle külla tulnud noorte inimeste üllatust – Sul on raamaturiiulid? Tänapäeval pole vist enam moodne (?) raamatuid endale koju osta, piisab raamatukogust, või mis kõige kurvem, üldse mitte lugemisest. Minu jaoks on raamatud suur väärtus ning minu meeleheaks jagab seda suhtumist ka mu vanem tütar, kes on veelgi suurem raamatufanatt, kui mina tema vanuses olin. Väikesega on aega, eks näis, aga praegu tundub, et tema püsimatuse juures on hea, kui tähedki selgeks saavad – samas raamatuid niisama vaadata armastab ta sama palju, kui meie lugeda, mis on ju hea märk.
Elutoas on meil kaks, minu poolt kohmakalt värvitud, musta raamaturiiulit, kus hetkel raamatud sorteeritud värvide järgi. Päevavalguses teen ehk sellestki pilti. Lastel on oma riiulis kaks vahet paksult raamatuid täis, nii et ruumipuudus saab üha ähvardavamaks probleemiks.

Ma loen siiani väga palju. Minu jaoks on huvitav see põhjendus, et “pole aega lugeda”. Minu jaoks ongi raamat nagu puhkus. Kui mul on igav, loen midagi head ja põnevat, kui ma olen väsinud, loen midagi kerget. Raamat ongi meelelahutus, mitte kodutöö, mille jaoks tuleb aega leida. Aga eks inimestel ongi erinevad huvid.

Pildil on 26 raamatut. Minu oktoobrikuu saak. Tegelikult on see muidugi kokkusattumus, ma ei osta vahel pool aastat ühtegi raamatut. Aga sattusin RahvaRaamatu raamatuturule, sattusin Egmonti soodusmüügile, vajasin õppematerjali ning sain raamatu kingiks. Kuigi ma tean, et enamus nendest raamatutest maksid vähem kui üks euro ning pooled neist on ka kingitusteks, ehmatas see torn korraks ennastki.

Ma olen ju see kummaline tädi, kes järjepidevalt lastele raamatuid kingituseks viib. Lootusrikkalt…

Advertisements
Kommentaarid
  1. A. ütles:

    ma varem ka ei mõistnud, kuidas inimesed ajapuudusel ei loe või ütlevad, et on aega ainult erialast kirjandust lugeda – kui ise ülikooli läksin, sain aru. asi ei ole sugugi huvipuuduses – täiskohaga töötades, õppides ja last kasvatades otseses mõttes ei jää vaba aega, päevas jääb tunde natuke liiga väheks. seda enam, et erialast kirjandust on vaja tõesti väga palju lugeda ja tihtipeale ei saa isegi rongi või bussi ilukirjandust kaasa võtta, ikka peab mõne teadusartikli või õpiku kotti pistma.

  2. piia ütles:

    Mu kolmeaastane õepoeg mängis ükspäev omaette. Vanaemal helises telefon.
    “Appi, appi! kostis telefonist õde Kirsipuu erutatud hääl”…. Ampsu võttis juuresolijatel lahti. Siis tuli välja, et see on tsiteeritud Naksitrallidest.
    Ma võin su lohutuseks öelda, et õnneks on pealekasvavat põlvkonda veel 🙂

  3. Vastukaaluks esimesele sõnavõtjale võin omast kogemusest öelda, et õigust õppides on minulgi väga palju erialast kirjandust ja vahel on tunne, et selle lugemiseks oleks vaja rohkemat, kui 24 tundi päevas.. aga ometi, iga kord kui õhtul voodisse poen, haaran endaga kaasa ühe teose, mis pole õpitavaga kuidagi seotud ning loen lausa mõnuga. Olgugi, et ajapuuduses peaks võib-olla lugema hoopis kohustuslikku kirjandust, aga see igaõhtune lugemine millestki muust on nagu minu enda aeg lõõgastuda, olenemata sellest, mida ma teen. Samas, lapsi mul endal pole ning ma ei oska öelda, kas see mõjutaks ka minu lugemisharjumust. Ma ise arvan, et lugemine on pigem harjumus – on need, kes teevad seda ikka ja alati ja leiavad selle aja ka kõige kiirema päeva sees ja need, kes ei olegi sellised harjumuslikud lugejad.

    Aga, Kadri, kas oled neid raamatuid pildil jõudnud ka lugeda või mitte? Mulle hakkas silma Pille Hanni “Ma armastasin kiskjat”, mille ma ka Tallinnast kusagilt peaaegu ilma rahata ostsin, aga mis oli minu jaoks nii sensatsioonilselt hea, et veetsime eile 30 minutit oma karistusõiguse loengust analüüsides seda teost. See polnud tegelikult kellegi jaoks kohustuslik ja keegi peale minu ja õppejõu ei teadnudki sellest midagi, aga tekitas kõigis suure huvi ja leierdasime sellel teemal pikalt.

    • mormelar ütles:

      Ei ole veel kahjuks midagi neist jõudnud lugeda, aga seda tahan ammu lugeda, seega see on mu nimekirjas eespool. Praegu loengi kiiruga oma õppematerjali kõrvalt raamatukoguraamatuid, millel tähtaeg on.

      Minuga sama lugu, ma varastan selle aja alati, sest see ongi minu puhkus ja meelelahutus. Ega keegi ei suudaks hommikust õhtuni asjalik olla.

  4. Kass. ütles:

    Mina ei osta raamatuid kahel põhjusel. Esiteks hind. Minu jaoks liiga kallid. Kui ikka vaevu rahadega läbi saad, nii et isegi juustu või küpsiste ostmine tekitab mõtte, et kas nüüd raiskasin liialt raha, siis lihtsalt ei jätku raamatute jaoks.

    Teiseks põhjuseks see, et on vähe raamatuid, mida ma tahaks uuesti lugeda. Ma loen tohutult & on palju vingeid raamatuid, mis lähevad nagu vesi kerisele, aga selliseid, mida loeks mitu korda, on ainult käputäis ning need olen endale ka hankinud. Ma ei taha muutuda selliseks nagu need vanema põlvkonna inimesed, kelle elutoas tohutu riiulitäis raamatuid, mis on kokku ahnitsetud, kord läbi loetud ning siis seisma jäetud, nii et parimal juhul võetakse neilt pühapäeviti tolmu. Ja siis pärast surma tuleb see kõik prügimäele visata, sest keegi neid enam ei taha… Üldse tundub mulle, et raamatukogust laenutamine on märksa parem & ökoloogilisem. Mis neist puudest ikka raisata. Kuigi raamatukinkekaardid on alati hea asi, mida kinkida/saada. 🙂

    • mormelar ütles:

      Ilukirjandust on mulgi vähe, enamus neist kingitud, enda ostetud vaid need, mida tõesti kord aastas üle loen.
      Lastel muidugi domineerib ilukirjandus, aga pooled neist minu lapsepõlvest, teine pool jääb loodetavasti lapselastele ning mu tütar on täiesti võimeline raamatu lõppedes seda otsast peale lugema hakata, kui talle väga meeldis.

      Ostan endale ikkagi pigem (populaar)teaduslikku kraami, mida reaalselt ka kasutan pidevalt. Kokaraamatud, ravimtaimed, krüptozooloogia, entsüklopeediad, sõnaraamatud.
      Raamat on ses mõttes ju ka kestev vara, et mul pole mitte ainult oma ema raamatuid, vaid ka vanaema raamatuid, mida ma siiani kasutan.

    • Tegelikult üllatud, kui hakkad tihedaks raamatupoe külastajaks, et kui odavalt võib ühe raamatu kätte saada. Erinevaid pakkumisi tehakse väga tihti ja siis hinnatakse näiteks 15 eurot maksev teos alla 1,5 € peale. Püüan mõelda alati nii, et kui näiteks suitsetaja kulutab ühele pakile keskmiselt 2,5€ (kui mitte rohkem) ja pakke kulub nädalas mitu, siis võin ju mina endale ühe soodsa raamatu lubada küll. Ning mis kõige parem, raamatut ei saa “ära tõmmata” ning reeglina ei saa see ka “otsa saada”. See jääb mulle igaveseks.

  5. L. ütles:

    Ma olen ka raamatufanatt ja olen kohutavalt suuri summasid nende peale kulutanud. Raamaturiiulid on kodus ammu täis ja viimati olid mõned raamatud lihtsalt maas kasti sees. :$ Ma ei osta neid selle tõttu, et neid kindlasti kunagi uuesti lugeda tahan. Tahan lihtsalt, et kõik raamatud, mida lugenud olen, mul olemas oleksid. Saan siis vajadusel täpsustada mingit fakti vms. Ja raamatud on ju lihtsalt niii ilusad seal riiulis. Loed ühte pealkirja ja tuleb meelde mingi lause, mis seal oli. Siis teist jne… Vanematekodus on see tüüpiline seina sisse ehitatud hiigelsuur raamaturiiul. Ma olen sealt küll ja veel raamatuid võtnud endale. Loodan, et minu lapsed ja lapselapsed kunagi ka minu raamatuid loevad.

    See üllatas ka natukene, et inimesed imestavad raamaturiiuli üle. Mulle pole keegi seda veel välja öelnud. No on vihjatud, et rahast peaks kahju olema vms (ka mu oma mees kohati teeb seda). Aga raamaturiiul on inimese visiitkaart. Kui muidugi inimene neid raamatuid ka lugenud on. Ilmselt ikka on. 🙂 Ma alati lähen esimese asjana raamatuid vaatama kui kellegi juures raamaturiiulit näen. 😀

  6. ada ütles:

    Raamatud on täiesti kohustuslik osa minu elust. Sünnipäevakingiks olen tavaliselt just raamatupoe kinkekaarte küsinud. Väiksena olin ma ka kõige rõõmsam kingitud raamatute pärast ja ei saanud kunagi päriselt aru, miks teised mu vaimustust ei jaga.
    Minul vastupidi on kodus olemas põhiliselt ilukirjandus ja lasteraamatud. Ilukirjandus selle pärast, et ma loen oma lemmikraamatuid iga paari aasta tagant üle ja lasteraamatud on kõik mulle kunagi kingitud. Pealegi leian ma, et lastes lugemishuvi tekitamiseks võiksid raamatud kodus olemas olla. Raamatukogu hakkab natukene hiljem olulist rolli mängima.

  7. Ladygardenia ütles:

    Ma jumaldan raamatuid. Kui ma m6ne uue raamatu saan siis ma loen selle kohe paari p2evaga l2bi! Raamatud annavad niipalju energiat ja inspiratsiooni!

  8. Nele ütles:

    Sama siin, täielik raamatuhull olnud lapsest saadik. Raamatud on mu nõrkus siiani. Raamatupoodides tabab mind täielik hullus, tahaks kõik ära osta. Suvel Eestis käies pidin täitsa lolliks minema, sest no teadsin, et ei saa endale lubada raamatute tassimist teise maailma otsa, oleks tahtnud pooled raamatud ära osta ja endaga kaasa võtta. Õnneks on meil suht korralik eestikeelne raamatukogu siin olemas tänu mehe vanematele, klassika on olemas.
    Ma ei osta tihti raamatuid, kuid käin raamatukogus tänu lapsele, kellel ka meeldib lugeda ja no ei ole mõtet osta kasvavale lapsele raamatuid suuremal hulgal, kuna loeb läbi ja järgmine aasta on liiga titekas juba. Nii et minu lektüür on inglisekeelne ja alati tulen ma raamatukogust välja vähemalt 10 raamatuga, millest siis ehk pooled jõuan läbi lugeda. Ei ole nii palju aega siin ilmas, et jõuaks kõik läbi lugeda, mis soovin.
    Raamatud on kallid ja selle tõttu ka leian, et pole mõtet neid kokku osta suurel hulgal, selle jaoks ongi raamatukogu. Kuid jah – inimeste kodudes torkab alati silma, kes armastavad lugemist ja kes mitte. Minu jaoks on raamaturiiul elementaarne.
    Ilukirjandust loen vähe, populaarteaduslikud on lemmikud.

  9. tafkav ütles:

    Mina olen ka “tüütu tädi”, kellele öeldes “kingitus”, läheb mõte kohe raamatule. Ja tagantkiitmise jätkuks – ega minagi kujuta ette, et oma une-eelse lugemise maha jätta võiksin (raskematel aegadel loen lihtsalt kergemaid raamatuid). Aga tõsi, lapsi ei ole mul veel, seega võib see muutuda.

    Viimase aja uuringutest rõõmustas mind vägaväga üks selline, mis ütles, et lapse edukus/õpitulemused ei sõltu üldse niiväga sellest, kas ta käib eliitkoolis või tavakoolis, kas vanemad õpetavad teda kolme- või kuueaastaselt lugema-kirjutama-arvutama, vaid hoopiski sellest, kui palju raamatuid ta kodus tema kasvamise ajal oli. 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s