Turvatunne

Posted: detsember 7, 2011 in Uncategorized

Mul on oma lemmikpastakas. Seesama, mida mida tundide viisi üks õhtu netist otsisin ning lõpuks leidsin. Tellimus, ootamine, postkast ja voila, kohal ta oligi. Tal on isegi kaks varutina sahtlis ootamas, et ma temast mingil juhul ilma ei jääks. Ta käib minuga igal pool kaasas.
Eile avastasin, et pastakas on kadunud. Teda polnud mitte kuskil. Ja õhtul ma lihtsalt murdusin. Ma nutsin ja nutsin ning tundsin end nagu väike laps – ma tahan OMA pastakat, ma ei taha samasugust uut. Pastakas, saate aru jah, pastakas?

Täna, jätkuvas mustas masenduses selle va pastaka pärast, leidsin ta täiesti kogemata üles (aitäh, Kaire!) ning leidsin oma imekiires päevas aega mõelda sellele, miks ma nii jaburalt käitusin.

Nüüdseks, peale pikki mõttekäike, olen sunnitud endale tunnistama,  et mingi osa minust ei tunne end ikka veel turvaliselt. Mingi osa minust jääb vist igavesti väikeseks lapseks, kes üle kõige maailmas kardab hülgamist.
Ma mäletan juba lapsepõlvest üsna arutuid manipulatsioone, millega üritasin takistada lastele omaseid “saeiolemusõber” käitumisi. Iga sõbra lahkumist ja suhtluse hääbumist elasin raskelt üle.

Kuigi suuremaks kasvades hakkasin asja mõistlikumalt suhtuma, on hüljatuse ja kõrvalejäämise kompleks mulle siiski kuidagi sisse kodeeritud. Ma ei tea, et minu varajases nooruses oleks juhtunud midagi, mis oleks võinud olla selleks nö päästikuks, miks ma nii tunnen, mind pole reaalselt hüljatud. Kas see on lihtsalt minus eneses olemas?

Oma jälje on ilmselgelt jätnud lahkuminek laste isast. Kuigi ma tagantjärgi hindan meie suhet hoopis teistmoodi ja tean, et me poleks nagunii kokku jäänud, ma tean, et see oli kõik õige, on minus säilinud mälestus sellest valust, mida ma tundsin. Kas see segab mu praegust suhet rohkem, kui ma arvata oskan?

Kui ma mõtlen asjale loogiliselt, kui ma mõtlen rahulikult oma elule ja suhtele, siis ma saan aru, et ma olen tohutult õnnelik. Ma saan aru, kui väga on mul vedanud mehega, kes toetab mind ja hindab mu püüdlusi, kes on arukas ja mõistev. Kes suudab mind siiani üllatada oma olemusega, kes teeb pisikesi armsaid asju ning kes on alati olemas. Kes on mu lastele suurepärane isa ja kaaslane. Kes hoolimata arusaamatustest ja minu äkilisest emotsionaalsusest suudab kesk tüli koos minuga naerma pursata, kes kallistab mind, kui ma olen kurb, isegi kui ta mind ei mõista. Ma saan aru, kui väga mul on temaga vedanud ning kui hästi me tegelikult kokku sobime.

Aga mingites hetkedes ma ikkagi kardan. Kui palju ta välja kannatab? Kui palju mina? See hirm ongi pigem alateadlik, see arusaam, et ma pole piisavalt hea. Et ma pole ära teeninud seda kõike. See hirm kerkib pinnale haruharva. Nii harva, et tegelikult ma mõtlen, kas see on ikkagi olemas?

Aga ometi suudan ma jaburalt tugevalt kinni hoida mingitest asjadest. Ometigi ma pean seda üheks maailma armsamaks asjaks, kui lapsel on kaisuloom, tema turvaelement. Ometigi otsin ma igapäeva elus endale turvaelemente, sest mõnikord mulle tundub, et minu parimast turvaelemendist, minu Elukast, ei piisa. Kas see peabki nii olema? Kas see jääbki nii olema?

Advertisements
Kommentaarid
  1. Kaire ütles:

    Hea et sain kaasa aidata su sisekaemusele ja loomulikult ka Maailma Parima Pastaka leidmisele. =)

  2. Kristina ütles:

    Ma tundsin selles postituses ära ootamatult nii palju iseennast, et hirm hakkas.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s