Ja meie igapäevast naiivsust anna meile tänapäev

Posted: aprill 4, 2012 in Uncategorized

Mind on alati hämmastanud inimeste roosad mullid, mille sees elatakse. Ma ei mõtle siinkohal, et tibake naiivsust või ammugi siis õnnekookonis elamist igaühele ära ei kuluks, aga imestama paneb mind selline kõikehõlmav suutmatus oma elu muutumist ette aimata.

Kõige paremini ilmnes see minu jaoks siis, kui ma üksikemaks jäin.
Näiteks üks tuttav, kes alustas minuga vestlust vormis: “Issake, Sa oled nii tubli, mina küll ei suudaks” lihtsalt selle jaoks, et jõuda välja faktini – minu mees ei teeks nii mitte kunagi! See on esimene kord, mil ma mäletan end olemas nii hämmeldunud teiste roosamannasuse üle. Tütarlaps tõsimeeli arvas (arvab?) et tema elu kogu oma perfektsuses jääbki muutmatuks ning tal pole tarvilik astuda ühtegi sammu (hankida haridus, luua oma rahakott, mõelda tulevikule), et valmistada end ette halvaks stsenaariumiks. Sealjuures, hea küll, Sa oled nii heausklik, et Sa ei usu oma mehest halba, aga kuidas on selle joodikust autojuhiga, kelle sõiduki ette ta kogemata jääda võib? Nagu arvata on, siinkohal ka vestlus lõppes.

Sealjuures ma ei mäletagi, et me peale seda kunagi üldse maailma asju arutanud oleks. Ju ma kiirgan liialt suurt negatiivsust.

Muidugi oli ka neid, kes ennastunustavalt mulle üritasid selgeks teha, et selline eluviis on absoluutselt vale. Lapsel peab alati olema kaks vanemat, kõik tuleb alla neelata ning kui juba spiritualistlikus maailmas, kus me kõik elame (ilmselge ju) on laps valinud kaks inimest oma eostajateks, siis meil enam sõnaõigust polegi. Olgu. Ma olen alati arvanud, et usklikega ei tasu vaielda.

Kujutage nüüd ette mu hämmingut, kui avastasin järsku nende perepildilt hoopis uue mehe? Eelmine, see hingede poolt välja valitu, on kadunud piltidelt ja meeltest. Täisvõimsusel.

Ja muidugi see tüüp inimesi, kes arvab, et ema peab elama vaid laste jaoks. Hoidku, kui julged rinnalapse kõrvalt üksi poodi minna ning tema igatahes käib oma imikuga kasvõi uute tankide laskevõimsuse demonstratsioonil, sest lapsed peavad alati perega kaasas käima. Sealjuures selgituste peale, et mul tegelikult ka on valida näljasurma ja öösiti tööl käimise vahel (misjuhul lapsed ei teagi äraolekust), öeldakse vastuvaidlemist mitte kannataval toonil: “Alati saab teisiti, kui tahta”.

Kõikvõimas Kärsaklade jagas täna informatsiooni, et eelmainitud vestluse ema käib nüüd kaugliinidel tööl, lapsed aga on senikaua vanaema juures. Tundub, et ajapikku võivad nimisõnad moonduda – hoopis vanaema peab laste jaoks alati olemas olema.

Selliseid näited jagub eilsesse ja homsessegi, kui tarvis. Aga miks? Kas on see tõesti ainus kaitsemehhanism, mis aitab elada? Langeb vist samasse kategooriasse naistega, kes saavad lapsi oma järeltulijatest mitte huvituvate meestega: “Ma mõtlesin, et mulle ta nii ei tee, mind ta armastab päriselt, oma eksist ta rääkis ju nii halvasti…”

Jajah. Nii elamegi. Ma ei pea end kibestunud inimeseks, kuigi teistel on muidugi õigus seda teha, aga ma tõesti leian, et erinevate variantide kaalumine ning realistlik maailmapilt tuleb pigem kasuks. Sealjuures ei takista see kriipsu võrragi mind õnnelik olemast. Ma olen selle võrra õnnelikum, et tean – ma suudan vajadusel peale kukkumist ka jalule tõusta. Mis aga saab nendest inimestest, kelle sõnavaras ei eksisteerigi “kukkumist”? Mina küll ei taha teada.

Advertisements
Kommentaarid
  1. liila ütles:

    “Langeb vist samasse kategooriasse naistega, kes saavad lapsi oma järeltulijatest mitte huvituvate meestega: “Ma mõtlesin, et mulle ta nii ei tee, mind ta armastab päriselt, oma eksist ta rääkis ju nii halvasti…””

  2. S. ütles:

    Ma juba varsti vihkan neid inimesi, kes muudkui korrutavad, et “alati saab teisiti” … “alati leiab võimaluse rohkem raha teenida/paremini elada/kuu taevast alla tuua … kui vaid tahta”. Mingit praktilist nõu pole neilt kunagi loota, sest tundub, et nende elus on tõesti vaid tahtmisest (ja just sellest isekast ‘mina tahan’ tahtest, mitte tahtejõust) piisanud.

    Muidu aga on roosad mullid kaitsvad ja vahel vajalikudki. Vanasti mulle tundus ka, et kuidas te ikka ei näe enda ümber, et maailm ei ole nii ilus ja hea ja roosiline ja õnnetusi juhtub kõigiga. Nüüd on mul sellest suhteliselt ükskõik. Vahel tõesti ei juhtugi õnnetusi, inimesed elavad mõnusasti elu lõpuni oma roosas mullis. Ja siis on ju tore, et ei pidanudki paljude asjade pärast muretsema. Ja kui juhtub halbu asju, no siis juhtub ja inimene hakkab elu teisiti nägema.

    Vähesed jäävad elu lõpuni truuks samadele põhimõtetele, ikka muutuvad olukordade teisenedes ka prioriteedid ja vahel ka põhimõtted. Ma päris seda ka ei poolda, et iga hetk peaks kõigis (nt mehes) kahtlema ja muudkui oma tagalat kindlustama, mulle tundub, et nii ei saa seda paariks olemist üldse nautida, kui pidevalt mõelda, et äkki varsti oled üksi … ära kutsu kurja kaela, noh! Aga jah, ega päris naiivselt õhulossides ka elada ei maksa. Tasakaal, ikka tasakaal on see võtmesõna.

  3. S. ütles:

    Ma muide tean tõesti üht isa, kes oma esimesest lapsest pole kunagi välja teinud, ei ole talle mingit elatist makstud, pole sünnipäevadel käinud ega kinke teinud … Kord aastas on kokku saadud ja siis vaid mühatatud. Teine laps (teise naisega) on aga suur issikas, issiga tehakse kõikvõimalikke asju koos, käiakse ujumas ja poes ja niisama autoga sõitmas, mängitakse koos, õpitakse koos.

    Inimesed ikka muutuvad ka 🙂

    Ja need, kelle sõnavaras “kukkumist” ei esine … no need õpivad selle sõna ära kui kukkuma juhtuvad. See, et sina ja ka paljud teised erinevatel põhjustel selle sõna nii vara ära õppisid, eks see ole ka mitme otsaga asi … Tõenäoliselt on sellest tulnud palju halba ja ka palju head. Nagu elus ikka.

    • mormelar ütles:

      On ka selliseid erandeid, muidugi – kuigi seda mul on veelgi raskem mõista vist. Oled mühakas, siis oled, aga see on juba puhas õelus minu silmis. Kindlasti on olukordi, kus põhjendus on olemas ka sellisel lool, aga neid on vähe.

      Kuid siiski näitab vähemalt minu tutvusringkond pigem seda, et kes ei huvitu esimesest lapsest, ei huvitu ka järgmisest, emade isiksusel pole siinkohal tähtsust. Mind teeks siiski mehevalikul selline omadus pigem ettevaatlikuks.

  4. tikker ütles:

    Aga kas pole võimalik, et nood inimesed, kellest sa rääkisid ja kes nüüd oma toonaste põhimõtete vastaselt toimivad, on lihtsalt muutunud ja targemaks saanud? 😀 Minul olid ka kunagi ühed põhimõtted ja nüüd hoopis teised. Inimesed arenevad ja jumal tänatud selle eest…

    Oma roosat mulli ma muidugi armastan. Ma olen absoluutselt suurepäraselt teadlik kõigest sellest, mis VÕIB juhtuda ning kui juhtub, siis ma tean, et ma saan hakkama. Aga ma usun positiivsesse mõtteviisi, seega ma eelistan mõelda ja rääkida võimalikult vähe kõigest negatiivsest, mis VÕIKS juhtuda – mõtetega loome ju reaalsust.

    • mormelar ütles:

      Just nii ongi. Aga mis mind hämmastab, on see, et inimesed ei suuda mõista, et nad võivad muutuda. Nad väidavad surmkindlalt, et nii jääb igavesti, süües üsna varsti oma sõnu. Ja ring hakkab otsast peale. Ma ei mõista seda. Ma pole siin ilmas veel veerandsajanditki veetnud, aga juba tean, et miski pole kindel.

  5. Rents ütles:

    Minu meelest on lause, mis algab sõnadega “äkki sa peaksid” selline, mida peaks kasutama ainult siis, kui on näha, et inimene on hädas. Kui ta lihtsalt räägib, et ta jättis lapsed vanaema juurde elama, peab kolme meest või naist korraga, töötab välismaal prostituudina või hülgas oma pere, et metsas šamaaniks hakata, pole meie asi hakata talle selgitama, mida ta peaks või ei peaks. Pigem tuleks endale meelde tuletada, et peaks suu kinni hoidma. 😀

    See oli siis teoorias. Praktikas on nii, et mida kallim inimene mulle on, seda raskem on vahel ütlemata jätta, mida kõike peaks või ei peaks. Nii et suudan nüüd vaikselt juba oma vanemaid ka mõista, kui nad vahel targutamisega liiale lähevad. Kuigi need sinu poolt mainitud tuttavad on muidugi elupõlised kõiketeadjad, nad teavad raudselt ka nüüd kõike, lihtsalt teadmine ise on ehk vahepeal veidi muutunud.

  6. J. ütles:

    Eksid Mormelar, 2 asja on siiski siin ilmas kindlad: maksud ja surm 😛

  7. verxu ütles:

    Inimsuhetes on absoluudid välistatud. Seda tean juba ajast, mil ema ning isa lahutasid (olin väike) ja õe suur aastaid kestnud armastus (olin juba pubekas) avariis surma sai. Loota saab ainult enda peale. Aga ikkagi on hea vahel öelda ja mõelda, et minuga nii ei juhtu. Et kõik on ilus ja roosamanna. Ilma muinasjututa pole elu. Surm tuleb niikuinii.

  8. L. ütles:

    Paganama hea postitus!
    Keegi siin kommentaarides kirjutas, et kui mõelda tulevikus (võib-olla) eesootavale lahkuminekule, ei saa suhet nautida. Saab küll! Ma arvestan koguaeg selle võimalusega, et midagi võib juhtuda kas meie suhtega või minu elukaaslasega. Ja seda enam naudin meie ühiseid hetki! 😛
    Sama on elu nautimisega. Ma olen ilmselt see tüüp, kes surma kardab ja sellele liiga palju mõtleb. Tänu sellele elan oma elu täiega. Varem seda ei teinud. 🙂 Nüüd saan käe südamele panna ja öelda, et kui peaksin tsunami või maavärina ohvriks jääma või kui mulle kasvõi telliskivi pähe kukub, suren ma õnnelikuna. 😛 Kui seda surmahirmu veidikene kuklas ei tiksuks, siis elaksin ilmselt edasi Eestis üsna igavat elu. 🙂

  9. Simone S ütles:

    Ma olen selle kõik läbi teinud. Terve elu sain kõik, mis tahtsin ja arvasin, et minuga ei juhtu kunagi mitte midagi. Kohe, kui sain teada, et ootan oma esimest last, jäin täiesti üksi. Ja see kukkumine oli küll üsna kõrge. Ma pidin hetkega iseseisvuma, kooli kõrvalt kõikide asjadega majandama ja hiljem lapse kõrvalt kooliga tegelema. Ja mu tundsin end pidevalt nii üksi. Kui mu poeg lõpuks sündis, siis tundsingi, et suurim kogus õnne, tõsteti mu sülle. Ja see hetk muutis mu elu täielikult. Ma mõistsin, et on inimesi, keda ma ei vajagi ja kes ei vääri mu aega ega närvikulu. Mul ei ole vaja mõelda, mida ma teeksin, kui jääksin üksi vms. Sest ma ei võta enda kõrval olevaid inimesi iseenesest mõistetavana. Ma tean, et ühel hommikul võin ma ärgata ja jälle üksi olla. Ja ausalt öeldes see ei hirmuta mind. Sest näiteks üksi olles, olen ma alati palju parem ja võimekam. Ma suudan kõike teha ja mul ei jää tahtejõust kunagi puudu. Üksiolek pigem innustab mind. Kui mu kõrval on keegi, siis ma justkui tunnen end natuke liiga mugavalt ja indu on natukene vähem. Õnneks ma üleliia mugavalt ka end ei tunne ja saan oma elus ikka üht-teist tehtud.

    Aga selline veider tunne on küll, kui kuulen kedagi uhkusega kiitmas, et minu mees ei teeks kunagi mulle nii või minuga nii ei juhtu. Mitte, et ma halba sooviks teisele, kuid sisimas mõtlen ma alati “oota sa, aeg teeb oma töö!” 😀

  10. nell ütles:

    Väga hea teema. Olen seda meelt, et “alati saab teisiti…” stiilis kommentaare või nõuandeid võiks inimesed anda vaid siis kui neid palutakse. Elu on liiga ebakindel, et kõik panused ühele kaardile panna. Hetkel naudin ma kooselu minu jaoks parima mehega ja loodan, et see on igaveseks aga samas ma arvestan ka vastupidise võimalusega- oman sääste, haridust, töökohta, isiklikke hobisid…
    Eelmises suhtes elasin oma roosas mullis ja olin õnnelik. Asi lõppes suhte lõppemisega teise naise pärast, millest mind alles kuid hiljem teavitati.

  11. sepamahetalu ütles:

    Mulle tundub, et inimesele antakse tõepoolest nii palju, kui ta kanda jõuab. On inimesi, kes ei saa ise millegagi hakkama ja ripuvad terve elu mehe najal. Mõni ei käi töölgi. Pean silmas, et lihtsalt koduperenaine, mitte et ise endale tööd annaks. Samas võin öelda, et õnnetused ja kaotused on kohutavad, kui need juhtuvad, kuid iga kaotus muudab tugevamaks (ka kalgimaks) ja lõpuks ongi raudne naine valmis. Võib-olla need roosas mullis elajad ei pea kunagi midagi rasket kogema, sest nad ei suudaks sellega toime tulla?

  12. Nele ütles:

    hea postitus toesti.
    nagu oeldakse, et ara iial ytle iial.
    nooremana ei moelnud ka sellistele asjadele, olen ikka uskunud, et mees ei peta ega jaluta minema, samuti ei moelnud onnetustele ja surmale niimoodi. kuni keegi lahedane sureb ja siis mottemaailm muutub. parast seda oskad lahedasi ja elu palju rohkem hinnata.
    elus ei voi toesti kunagi teada, mis juhtub. ka iseenda kohta ei voi me kunagi ju teada, mis pahe loob 🙂
    ma kunagi loin ka vastu rinda, et nii ja nii on koige oigem last kasvatada ja ikka pere peab koos olema, ykskoik mis jne, kuid jah, elu teeb oma korrektuurid ja arusaamad muutuvad kovasti.
    yksindus on imelik asi. see on hea, sest paneb tegutsema ja mul ei ole yksi tegutsemisega probleeme. raskem on hingeline ja emotsionaalne yksindus. kui laps on korval, on nagu lihtsam, samuti paneb vastutus lapse eest rohkem pingutama.
    meestel ilmselt ei ole lastega sellist emotsionaalset suhet, neile on suhe naisega olulisem, selle tottu tihti uue naise leidmisel lapsed unustatakse. raske on ju end jagada laste ja uue naise vahel.
    hetkel ma taon vastu rinda ja vaidan, et kunagi ei eelista ma yhtegi meest oma lapsele 🙂
    st et laps ja tema heaolu tuleb esimesena. ega viska ma last vanaemale kasvatada.
    kuid ara kunagi ytle kunagi 🙂
    nagu su tuttaval loi arm pahe, hylgas lapsed ja uus mees asendas kiiresti vana.
    ise ma siiski nii naiivne ei ole, et arvata, et mingi ajutine kirg on elu armastus ja toob onne ouele.
    peaksid nyyd sellele tuttavale ytlema, et issand jumal, kuidas sa suudad 🙂

  13. Brigitta Jaani ütles:

    küll mõni on endast heal arvamusel (ei pea siinkohal silmas Mormelari)! koduperenaine olla pole sugugi kergem kui karjäärinaine. kõik arvavadki automaatselt, et kui oled kodus ja kasvatad aktiivselt oma lapsi, siis oled muidusööja ning ripud mehe rahakoti küljes. aga kui näiteks pole võimalik tööl käia? kui omandad haridust samal ajal laste kasvatamisega ja sul pole vaja end tööga lõhki rebima hakata? kodutööd ei tee end ise ära, sama moodi, nagu ei valmi toit ise ega too end omal jõul koju, laste trasnportimisest rääkimata. kui elad nagu põrsas ja lapsed on ripakil, siis pole muidugi see kodus passimine teab mis asi. aga kui sa ikka vaeva ka näed, on asjaolud teised.
    ja ega see, kui asjad kergelt kätte tulevad, ei tähenda, et inimene nende nimel vaeva ei näe. ta lihtsalt oskab teha õigeid valikuid ja küsida õigeid küsimusi. kadedate ja kibestunud inimeste lora. ma usun, et paljud jääksid meeleldi koju ja tegeleksid oma laste ning majapidamisega, kui rahaline seis lubaks, see ei tähenda, et inimene endaga hakkama ei saa. töötavaid hädapätakaidki on oioi kui palju!

    • Rents ütles:

      75 protsenti üliõpilastest käivad samuti tööl, sest enamikul eestlastest pole lihtsalt kedagi, kes neile nunnutades lusikaga putru suhu tõstaks. Aga nende emade ees, kes lapsehoolduspuhkuse ajal veel ülikoolis/ lihtsalt koolis käivad, muidugi müts maha. Samuti ei mõista ilmselt keegi hukka ema, kes lastega koduõppele jääb, jutt käib pigem ikka naistest, kes lihtsalt elavad ja õitsevad mehe kulul, ilma midagi kasulikku tegemata, ka neid on Eestis ju piisavalt.

      • Marit Hmk ütles:

        Ja mille põhjal saab üks kõrvaline isik otsustada, kas kodus olev ema ja koduperenaine on asjalik ja mitte hukka mõistmist vääriv või ripub niisama mitte midagi tehes mehe rahakoti küljes?

        Tänasel päeval vaadatakse tihti viltu ka siis kui alla kahe aastase lapsega julged edasi koju jääda “mehe rahakoti najale rippuma”.

  14. Gerda ütles:

    Väga hea postitus!

    Mul on hea meel, et Sa blogid 🙂 Alati on hea lugemine garanteeritud.

  15. L. ütles:

    Koduperenaine on mu meelest veel raskem olla kui karjäärinaine. Täielikult müts maha nende naiste ees, kes 3, 4, 5 või kauem aastat on ainult ja täielikult lastele pühendunud. Mul on 2a täis ja kibelen kodust eemale. Paariks tunnikski päevas… 🙂 Koolis/tööl käivate emade seas on mu meelest kahte sorti emasid. Need, kelle ees tõesti sügavalt kummardama peaks, kuna laps ei ole kannatajaks ja need, kelle laps on ema kooli või töö tõttu pea 24/7 küla peal, kuna ema vajab lisaks koolis/tööl käimisele ka aega õppimiseks ja niisama lõõgastumiseks. Paar kuud tagasi puutusin ühe sellise noore emaga kokku. 2-nädalase kõrvalt ülikooli eksameid tegema, laps terve eksamiperioodi vanavanemate-tädide-sõbrannade juures. Ema peab ju rahus õppima. 🙂

    • Rents ütles:

      Selle viimase näite puhul tekib mul esimese asjana hoopis küsimus, et ei tea, kas laps sündis pühast vaimust, et ta terve selle perioodi perest väljas peab veetma – tavaliselt on lapseteo taga üks meesisend ka ju.

      Koduse ema töö on minu jaoks kiiduväärt siis, kui nad reaalselt lastega tegelevad – ja ka siis ei näe ma erilist põhjust hurraa karjuda, sest täpselt nii nagu karjäärinaised teevad karjääri, sest neile meeldib, pühenduvad teised kodule, sest neile meeldib see. Mõlema grupi jaoks on see eneseteostus ja kui seda tehakse nii, et kõik on tasakaalus (st koduperenaise mees ei pea end infarktini rabelema, et peret üksi üleval pidada, või karjäärinaise lapsed ei pea emahooleta kasvama), on see kiiduväärt. Kahjuks olen näinud ka emmesid, kes peavad normaalseks, et pärast tööd minnakse viis päeva nädalas trenni ja jõutakse õhtul koju ajaks, mil lapsehoidja lapsed juba voodisse on pannud, ja koduseid emmesid, kes saadavad lapsed hommikul kell kümme välja mängima ja tuppa saab kell viis-kuus, kui issi tuleb (ja vahepeal lõunat sööma). Ja ei, ei ole tegu kodus töötavate emadega, nad lihtsalt tahavad rahus raamatut lugeda või telekat vaadata.

      • L. ütles:

        Meesisend on selline keskmine eesti mees, kes on veendumusel, et lapsed kasvatab üles naine, isa on suuremas osas vaid sponsor. No tead küll, selline kes surmaähvardusel ka lapsel mähet ei vaheta ja öösel ei kussuta. Muuseas ka karjääri tegev, nagu nainegi ilmselt tulevikus.
        Ma leian, et koduste emade seas on kolmas variant ka – need, kes seda võib-olla niiväga ei naudigi, aga on kodus lapse tõttu. Mõned selle tõttu, et laps on erivajadusega, mõned selle tõttu, et teadvustavad seda kui väga lapsed esimestel eluaastatel oma ema vajavad. Ma pole kindlasti seda tüüpi naine, kellest saaks hea koduperenaise ja kes seda täiel rinnal naudiks. Mitte kunagi! Samas pole aga nõus last enne 3-dat eluaastat lasteaeda panema, äärmisel juhul hoidja mõneks tunnis päevas. Eneseteostus oleks see kui saaksin lõpuks ometi tööle hakata. 🙂

  16. Rents ütles:

    Mhmh, me oleme siis vist ühes paadis, sest ma tean juba praegu, et mulle kodusistumine ei passi, aga arvan ka, et laps ei peaks enne kolmandat eluaastat lasteaeda minema. Kusjuures ei oleks mingit probleemi, kui inimese aju ei oleks nii kehvasti konstrueeritud – kui on hea unega laps, kes öösiti magab, saaks vabalt ju terve ta esimese eluaasta kodust erialase tööga tegeleda. Ärkasin, ei läinud facebooki (töötasin hoopis pool tundi), laps ärkas, vahetasin mähet, toitsin teda, oksendas pool välja, suigatas, tegin 15 minutit kohe tööd, laps ärkas jne jne jne. Aga aju arvab miskipärast, et ta vajab ümberlülitumiseks aega – mina vähemalt ei saa makaronikeetmise kõrvaltki esseed kirjutatud, kui pean iga paari minuti tagant köögis neid segamas käima, sest igasugune ajutöö eeldab seda, et ma valmistan end vaimselt tööks ette (khmh, *facebook* khmh) ja siis keskendun sellele segamatult tund või paar. Kui vahepeal uksele koputatakse, on kõik mõtted läinud ja olen valmis maha lööma selle noormehe, kes särava naeratuse ja viisaka ülikonnaga teisel pool lävepakku küsib, ega ma juhuslikult õndsaks ei taha saada.

    Ma olen näinud etnolooge ja üldse humanitaare (ja kuulnud kasvõi maamõõtjatest emmedest), kes suudavad lapsekasvatust hispaanlasliku rahuga võtta, mis mulle teoorias väga meeldib – laps on loomulik elu osa, tekiga selga või kõhukotiga kõhule ja tööle või parki sõbrannaga veini jooma (seda viimast siis eeldusel, et ei imetata). No ja siis lähed ja teed etnoloogilisi välitöid või mõõdad maad või uurid jõe ääres erinevaid kalaliike, samal ajal kui titt meetrikaugusel laliseb. Kuni ta veel ei kõnni, on ka ta lõhkumisvõime piiratud, nii et kasvõi õpetaja või raamatukoguhoidja võib turvahälli laua kõrvale maha panna. Teoorias tundub see ju nii ideaalne idee olevat. Aga mina küll nii zen ei suudaks olla.

    Algsest teemast on kogu see jutt muidugi juba valgusaastate kaugusel, aga lihtsalt on huvitav. 😀

  17. Simone ütles:

    Minu jaoks on ka laps täiesti loomulik osa elust ja ma ei tunne, et midagi elus tegemata jääks, kuna mul lapsed on. Ja no, teiseks põhjuseks, miks kõike lastega koos teen, on see, et lihtsalt ei usalda teisi. Sõbrannaga pargis veini küll ei joo, aga vastsündinu kandelinaga rinnal, istusin ja kuulasin. Seniks, kuni ma otseselt kedagi ei häirinud ja beebi ka enda ebamugavusest märku ei andnud, oli kõik hästi.
    Ja mulle meeldib lastega kodus olla. Praeguseks juba neli aastat kodune olnud ja kuna kavatsen koduõpetamise ette võtta, siis kuniks gümnaasiumini püsin veel kodus. Ja kõik muud eesmärgid, mis on seoses töö, kooli või tahes millega, saab ju laste kõrvalt tehtud. Ja igaksjuhuks on meesisend ka käepärast võtta, kui peaks olema vajadus veeta aega iseendaga. Ma hetkel ei oska väga kujutleda, et hommikust õhtuni tööl käiksin ja lapsed oleksid kuskil mujal. Vanem poiss vahest käib lasteaias, aga ikkagi on hea olla kodune. Seda enam, et meil on lasteaed valik, mitte igapäevane kohustus. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma ei oskaks tööd ja pereelu nii hästi kombineerida. Ma olen alati mõelnud, et üks osapool kannatab ja 100% tasakaalu nende kahe vahel saavutada oleks võimatu.

    • L. ütles:

      Jep, ma ka täiskohaga tööle minna ei plaani. Kui aus olla, siis loodan, et ma vähemalt palgatööliseks mitte kunagi enam minema ei peagi. Tahan olla iseenda ja oma aja peremees ning lapsele (tulevikus lastele) siiski vähemalt kolmveerandkohaga ema. 🙂 Selle saavutamiseks peab aga kõvasti tööd tegema ning ilmselt selle tõttu kannatab ka laps. Aga kõik on õndsa eesmärgi nimel, eksju? 🙂

      Rents, see Facebook on küll paras pind p****s kui tööd vaja teha. Kõige targem browser lihtsalt kinni lükata. 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s