Ühe ema lugu

Posted: juuni 19, 2012 in Uncategorized

Kirjutasin kunagi ühe loo, ühe küllalt noore tüdruku loo, kellega olime läbi foorumi suhtlema hakanud. Talle meeldis mu kirjastiil ning ta tahtis, et ma tema enda jaoks selle loo kirja paneks. Kui tükk valmis sai, avaldasime selle tema nõusolekul veebiajakirjas Eeva, kuna ta lootis sealt saada mingit vastukaja, mingit kinnitust. Seda ei tulnud.

Sel nädalavahetusel ta kirjutas mulle. Rääkis, et käib vist iga nädal seda lugu lugemas. Lugu, mida on küll moonutatud, ilustatud ja kolestatud, aga mis on siiski tema oma. Ja ta palus mul selle loo ka siia kopeerida. Selleks, et ma saaksin kirjutada tema loole epiloogi.

„Mäletan hästi seda päeva, kui ma esimest korda Tartusse saabusin. Noor ja vallatu, esimest korda hoolitsevate vanemate tiiva alt väljas ja pealehakkamist rohkem kui täis. Läksin õppima Miina Härma gümnaasiumisse ja mu uueks elupaigaks oli ühe vana armsa puumaja teine korrus. All elas üks vanem naine, kelle tüüpiliselt omaealisele üksikule prouale oli ohtralt kasse, nii ohtralt, et mina ei suutnudki neid selle nelja sealelatud aasta jooksul kokku lugeda.

 Mul oli oma kööginurk ja tualettruum olemas, nii et ega me ka eriti kokku puutunud, vahel aias, või kui ta hiljem hakkas õiendamas käima, et minu peetud peod ei lase tal magada. Kuid läbi akna nägin teda tihti naabrimemmega juttu ajamas ning tollele küll puuvilju, küll muud head-paremat viimas. Naabrinaisel oli suur mänguasju täis aed, kuid lapsi seal polnud. Ja möödus ka vist terve kuu, enne kui esimest korda neid nägin. Lapsi oli palju, vist seitse. Ja nad kõik olid moonutatud. Puudega lapsed, kel Downi sündroom, kel midagi muud. Ega ma tol ajal ju muud taibanud, kui et tegemist on jubedate lastega, kellest tuleb eemale hoida. Ja ausalt öeldes väga mind ei huvitanudki kõrvamaja elu, ma olin noor ja omapäi suures linnas, mul oli palju parematki teha. Kui möödus kooliaasta ja saabus suvi, otsustasin ma selle Tartus veeta. Vanemate veenmisega läks aega, aga asja sai. Ja kuna meil oli suur aed, millest pool nö mulle kuulus, hakkasime sõpradega seal grillpidusid pidama. Olin selle aastaga üsna metsikuks läinud, vanemate silma alt väljas ja väikelinnast pärit, ööklubid ja alkohol olid mulle suureks sõbraks. Eks ma üks tüüpiline mõttetu teismeline olin…

Suvel olid aga naabrimuti lapsed tihti väljas. Minu sõbrad pidasid seda omamoodi tsirkuseetenduseks ja ega minagi saanud alla jääda.

 Nii sai kõrvaaia „olevusi“ küll toiduga loobitud, küll sõimatud. Mõni neist andis vastu kah, enamus jooksid nuttes minema. Muidugi ei teinud me seda kunagi nende kasuema ees, nii palju oli hirmu ka meil. Ma ei hakka üldse ümber jutustamagi seda kõike, mis sel suvel toimus…Aga need lapsed, need vaesed lapsed…Kuidas ma sain küll olla nii noor ja loll. See suvi hävitas nii mõnegi lapse väljavaated normaalseks eluks, kogu meie jutt ja mõnitamine…Sellest ajast saati jäi mul aga tugev ebameeldivus puudega inimeste vastu, küllap mängis selles kõige suuremat rolli mu süütunne. Alkoholijoobes ei tunneta ju enam mingeid piire, eriti kui Su sõbrad sama meelt on. Ma ei tea, kas memmeke sai siiski meie tegemistest kuidagi teada, kuid mingist ajast alates ei olnud lapsi enam kunagi siis väljas, kui me seal olime. Pea algas ka kool ja ilmad läksid külmaks. Järgmised suved veetsin juba Soomes töötades. Vahel nägin küll üht või teist naabermaja last, kuid tegin näo, et ei näe. Isegi nende kasuemale ei öelnud ma enam tere.

 Kui kool läbi sai, elasin veel aastakese Tartus, siis juba sealsamas puumaja teisel korrusel koos armastatud noormehega. Kuigi pidasime plaani samasse linna oma elamine soetama, tegi saatus sellise lükke, et mu kihlatule pakuti erialast tööd just minu kodulinna. Kuna pakkumine oli liiga hea, sai see ka vastu võetud. Tema oli minust vanem, ülikooli lõpetanud ja eluks valmis. Mina olin lihtsalt väga armunud. Nii me kolisimegi hoopis sellesse samasse väikelinna kivimajja suurde korterisse. Pidasin plaani sügisest siiski mõnda kõrgkooli minna, kaugõppes, kui korraga tundusin endale imelikult paks ja teistsugune. Kiire käik günekoloogile tõestas, et olen lapseootel. Tegelikult oli see õnnelik uudis, olin ju parasjagu vana ja juba aastaid püsisuhtes, ka meie abiellumiskuupäev sai kiirelt ettepoole toodud ja nn ära tehtud. Kui laps sündis, olin 22-aastane. Rasedus oli väga kerge, elasin oma elu edasi, käisin poole kohaga sekretärina tööl, hoidsin kodu ja nädalavahetusel pidutsesin. Küll aga nüüd juba rasedana ja seetõttu ilma alkoholi ja suitsuta. Rohke vaba aja tõttu hakkasin ka esimest korda elus sporti tegema, käisin ujumas ja aeroobikas, seda pigem küll, et leida ka teisi rasedaid emmesid, kellega hiljem koos kärusid lükata.

Sel õhtul, kui valud hakkasid, olime mu vanemate pool õhtusöögil. Kuna olin nende ainus laps, elasid nad vast ehk liigagi kaasa mu rasedusele. Seega ajas isa auto kohe garaažist välja ning sõit haiglasse sai alguse. Haiglas lasti mul rahulikult palatis istuda, kuna emakas oli alles väga vähe avanenud. Valud olid väiksed ja me veetsime pea ööpäeva mehega perepalatis mõnuledes ja telekat vaadates. Nagu vist juba aru saada on, elasime me üsna laialt – mehe palk oli hea ja minu oma läks puhtalt mu enese välimusele ja muidugi titeriiete ostmisele. Lapsele valmis ostetud voodid, kärud ja muu nänn oli ikka kõige parem ja kallim, ka mu vanemad kinkisid palju uhkeid asju. Sellest lapsest, kes terve raseduse aja oma sugu hoolega varjas, pidi tulema üks tõeline kuninga kass.

 Veidi üle päeva oli möödunud, kui sünnitus kuidagi väga järsku peale hakkas. Valud muutusid tugevaks ja valusaks ning mind sõidutati sünnitusruumi. Mees oli terve see aeg mu kõrval ja hoidis kätt. Siis läks asi kummaliseks…sünnitusest ma enam pea midagi ei mäleta. Kogu aeg oli valus ja arst käskis pressida, kuigi ma enda meelest midagi muud ei teinudki. Korraga hakkas kogu palat sebima ja mees saadeti palatist minema, sest lapse südametoonid olevat aeglustunud ja kui ma kohe ei sünnita, võib midagi viltu minna. Olin saanud ka epiduraali, kuigi ma ausalt öeldes ise sellest midagi ei mäleta. Arst otsustas, et kõige parem mõte on siiski mind keisrile saata. Seda lauset ma mäletan – „Kas olete keisrilõikega nõus“. Mida ma vastasin, ma ei tea. Mis edasi sai, seda ka mitte. Järgmine asi, mida ma mäletan, on palatis ärkamine. Mees istus mu kõrval voodis ja nuttis. Minu mees ja nuttis! Seda polnud ma varem näinud, kõigi nende aastate jooksul. Sel hetkel jõudis mulle kohale, et meie last ei ole. Ma ei jõudnud veel suudki avada, kui mees hakkas rääkima… See oli olnud poiss. Poiss, kellel oli Downi sündroom. Miks seda raseduse ajal ei avastatud, ei tea siiani keegi. Testid lihtsalt ei näidanud midagi. Ja ta oli olnud liiga nõrk. Liiga nõrk, et üle elada seda pikka aega kestnud sünnitegevust. Tema suri aeglaselt mu kõhus, kui mina telekat vaadates tema isa kaisus naersin.

 Ja sellest ajast saati ei ole ma isegi ühtegi pisarat valanud. Sest ma tean, et olen ise süüdi. Olen süüdi, et olin nooruses nii mõtlematu ja mõnitasin neid lapsi. Ma hävitasin nende elu, sest ma olin ilus ja terve, mul oli kõik olemas. Ma ei mõelnud kordagi sellele, mida nemad võisid tunda. Seda, et ka neil on kuskil perekonnad. Et ka nemad on oma ema kõhus kasvanud. Jumal karistas mind nüüd selle eest. Saates mulle samasuguse lapse. Ja võttes ta siis minult ära.

Sellest on möödas aasta. Kõik ostetud beebiasjad on pakitud mu vanemate majja. Mees tahab uut last, ta tahab jälle proovida. Aga mina kardan, et mind karistatakse jälle. Sest ma ei ole sellest siiani üle saanud. Nagu unenäos möödusid minu jaoks matused ja elu pärast seda. Kõik need kirjad ja õnnesoovid, mis saabusid, sest keegi ei teadnud muud, kui seda, et olin sünnitusmajja läinud. Ma ei ole neist ühelegi vastanud. Ma ei ole suhelnud ühegagi oma Tartusse maha jäänud sõpradest. Siin linnas teavad kõik. Väikese linna asi. Aga keegi ei ütle midagi. Sest nii on kergem.

Ja mina, mina ei ütle oma mehele midagi. Ma ei saaks iial talle tunnistada, et meie lapse surm on minu süü. Ta ei tea, et mulle on paigaldatud spiraal, mis ei lase mul enam rasestuda. Ta ei tea, et ma näen iga öö unes neid lapsi seal aias. Aga mina tean, et ma ei tohi kunagi emaks saada.“

***
“Nüüdseks on möödunud viis aastat. Ma tunnen end esimest korda elus päriselt täiskasvanuna. Ja päriselt õnnelikuna. Uskuge või ei, aga ma olen ikka veel sama inimesega koos. Ja valedes elades ei oleks see muidugi saanud nii olla.
Peale selle loo ilmumist läks mu elu pigem rohkem allamäge. Ma hakkasin käima Tartus peol, ma tahtsin unustada. Ma tahtsin muutuda võimalikult halvaks, et mu mees saaks mu süümepiinadeta maha jätta. Või tahtsin ma tegelikult juba siis, et minult tõde välja pressitaks? Kes teab. Ühe järjekordse mitmepäevase kadunud oleku järel see ka juhtus. Minu pisarad, tema kohkumus ja SEE suur tõde, mis seisis meie vahel.
Kui ta käskis mul oma peatäis välja magada, olin kindel, et see on lihtsalt aeg talle asjade pakkimiseks. Mitte ükski terve mõistusega inimene ei jääks enam minu kõrvale. Aga minu õnneks pole mu mehele seda mõistust vist antud…
Ärgates ootas mind tassitäis kohvi ning psühholoogi number. Seal hakkasime käima koos. Käisime aastaid. Kui aus olla, käin vahel siiani. Aga me saime sellest üle, me saime minu minevikust koos üle.

Ma olen nüüd jälle rase. Ma ei suuda seda sõnadesse panna, kui suur hirm mind valdab. Aga teisalt olen ma endale andestanud ja ma loodan, et laps minu sees tunneb seda. Isegi siis, kui ka tema sünnib siia ilma teistsugusena.
Me oleme ka lapsendamisjärjekorras. Sellest ajast peale, kui mu vanus täis tiksus. Meie sooviks on pakkuda kodu ühele teistsugusele lapsele, sest me saame. Ja  mina, mis seal salata, egoistlikult loodan selle läbi ka ehk lunastust saada. Kuigi see võib tunduda võigas, on see meie jaoks pikk ja kaua mõtteis keerelnud otsus.

Ma tahtsin meelega oma loole mingi punkti panna enne, kui mu teine laps (jah, just nii jään temast alati mõtlema) sünnib. Ma mõtlesin kaua, kas teha seda vaid endale, salaja, aga sain siis aru, et nii, nagu see esmalt kajastatud sai, peaks ta ka lõpuni minema. Ma pole ise eriline sõnaseadja, nii et ma parem loen kellegi teise peegeldust. Loen ja säilitan, sest see jääb minu eluks igavesti. “

Advertisements
Kommentaarid
  1. Sa tõesti oskad suurepäraselt kirjutada. Meeldiv on lugeda, eriti detailseid miljöö kirjeldusi. Need annavad nii palju juurde. Lugu ise on nii kurb ja samas ka nii ilus.
    Tahaks veel seda öelda, et kuna mina Jumalasse ei usu, siis ei usu, et tegu “karistusega” oli. Piibli järgi muidugi Jumal ise mitte kunagi ei karista kedagi. Ma usun, et tegu oli lihtsalt kokkusattumusega-elu õppetunniga, nii ebaõiglane, kui see ka poleks. Lapse kaotus on alati väga raske, kuid tegelikult teebki asja palju hullemaks see, kui jäädakse iseennast süüdistama. Ja neiule soovin, et ta naudiks beebiootust ning üritaks hirmudest üle olla.

  2. L. ütles:

    Väga hästi kirjutatud lugu. Tean ise veidi sarnast lugu, kus karma kätte maksis. Naine sai neljandal raseduskuul teada, et laps, keda ta ootab, on vesipea. Tegi abordi ning kuulutas, kuidas tema värdjat ei sünnita. Kaks aastat hiljem jäi uuesti rasedaks ning ükski ultraheli ei tuvastanud vesipead. Sai teada sünnituse käigus. Paraku tema pole siiani aru saanud, et ta ise kutsus selle endale kaela. Süüdi on arstid ja kõik teised, mitte tema.

    See ema siin paistab olevat arukas inimene, kes oskab teha järeldusi ja end analüüsida. Kes poleks pubekana lollusi teinud. Kas just selliseid, aga… Tore, et oma probleemid lahendatud saite ja ülimalt ohvrimeelne, et olete nõus ühe erilise lapse ka enda juurde võtma. Palju jõudu!

  3. 1 ütles:

    Mul oli ka esimene rasedus väga keeruline ja suure riskiga, mis õnneks lõppes hästi. Aga see hirm ja stress ei läinud mööda. Ma ei julgenud enam uuesti rasedaks jääda. Arstide suunamisel (kuna oli vaja raviga sekkuda enne järgmist rasedust), jõudsin ma faasi, kus ma justkui olin füüsiliselt valmis ja peaksin rasedaks jääma. Möödunud oli 5 aastat. Läbi raskuste jäingi rasedaks, aga nüüd algasid jamad kohe alguses ja tuli tagasi see tunne ja hirm, mis mind esimene kord valdas ja tuli meelde, miks ma ei julgenud rasedaks jääda. Olen nüüd suutnud oma mõtlemist positiivseks muuta, aga ikka on hirm, keegi (peale väga lähedaste) ei tea, et olen rase…

  4. Rents ütles:

    Väike näpuviga – “kuninga kass” on siiski lahku, ka siis, kui see otseselt kuninga kassi ei tähenda.

    Aga teemasse – minu meelest on see “kõik ju käituvad noorena nii, eriti kui nad on joonud” ainult vabandus. Vabandus, mida kasutavad inimesed, kes on nii käitunud. Tahetakse oma kogemust universaalseks muuta, et oma süütunnet vähendada – olen öelnud ka vist juba, et isegi vägistajad tõsimeeli usuvad, et teised ka vägistavad, lihtsalt ei jää vahele, ja otsivad teiste käitumisest, väikestest naljadest jms sellele seisukohale kinnitust. Olen kuulnud isegi üsna normaalse olemisega noormehelt väidet:”Kõik ju lõikavad noorena loomi lahti, et näha, mis neil sees on.” Minu näo peale ütles ta:”No kõik poisid vähemalt.” Miskipärast ei usu ma ka seda.

    Mingi südametunnistus on osadel inimestel siiski piisavalt arenenud, et ka grupis suudaks öelda, et mingi käitumine on vale. Olen seda ise teinud ja tunnen inimesi, kes on seda teinud. Samuti suudavad osad inimesed mõista, et teiste mõnitamine on vale, vanusest hoolimata, ja osadele tuleb seda õpetada. Iseküsimus, kas nad õpivad seda omakasu eesmärkidel (sest usuvad alateadlikult karmat või selle pärast, et naabritele parema inimesena tunduda ja ühiskonna survele alluda) või tõesti arenevad isiksustena.

  5. Selle grupiviisilise käitumise kohta nii palju, et väga paljud inimesed, kas ei julge erineda või lihtsalt soovivad teiste heakskiitu-aksepteerimist. Gümnaasiumis õppiv inimene muidugi peaks natukene targem, elukogenum juba olema, kuid tegelikult on seda teiste käitumisega “kaasaminemist” igal elualal, igas vanuses ja igasuguste erinevate inimeste vahel. Muidugi on see, “et teised ka teevad” pelgalt õigustus, kuid ma mõistan selle inimese vaatenurkasid. Keskkond mõjutab ühe noore inimese maailmavaadet väga palju ning kui ümberringi inimesed käituvad teatud viisil(isegi, kui see on halb), siis see ei tundu nii halb, ebaeetiline jne.

  6. nattinatt ütles:

    väga tore, et karma toimib. muidu oleks meil üks empaatiavõimeta julmur edasi tegutsenud. minul oma karakteriga pole iialgi probleemiks olnud, et teen kambavaimust midagi kahjulikku (nii endale kui teistele). pole kunagi viitsinud inimestele meeldida, isegi pubekana mitte. pole kunagi pealiskaudselt ja ruttu mõnest uuest inimesest eluteel vaimustunud, sest ma tean, inimesed pole need, kes nad algul paistavad. see kõik on minu sisemine eetika ja ma elan selle järgi! aga mul on vist erandlikult tugev iseloom, tuleb välja. omaarust täitsa tavaline, aga ümberkaudu inimeste tõmblemist vaadates ikka väga tugev iseloom. samas on mu valulävi selline, et kogu maailma kurjus läheb väga korda! kuigi vanusega olen õppinud veidi distantseeruma…kahe täiskasvanud tütre emana ütlen, et midagi pidi logisema koduses kasvatuses, kui keskkoolieas tüdruk nii idiootselt käitus. terve oma tütarde lapsepõlve muudkui korrutasin ja sisendasin, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. lihtsalt koguaeg üritasin südametunnistusele koputada. õpetasin nad loomi armastama. kuna vanaemad olid teises Eesti otsas ja vanavanaemasid polnud, siis märkasin, et nad ei ole vanade inimestega harjunud, tundus, et nad võõrastavad neid. seetõttu üritasin nende empaatiavõimet ka vanade suhtes avardada. minuealised emad rõhutasid tihti, et kõige tähtsam, et laps kasvaks edukaks, hakkajaks. ajastumärk, eks ju.. minu jaoks on alati kõige tähtsam olnud intelligentsus ja headus. vahel öeldakse näit. mõne pere iseloomustamiseks, et nad on tublid, korralikud inimesed. aga kui perega mõnda aega kokku puutud, näed näiteks muuseas, et pereisa annab kassile jalaga ja pereema sõimab eakamat naabrinaist vanamutiks. lapsed kuulavad, vaatavad ja omandavad käitumismalli, mõttemudeli….kõik saab alguse kodust.

  7. Äärmiselt armas lugu.
    Äärmiselt südamlik ja siiras lugu.
    Väga tundeküllane ja arukas analüüs oma tegemiste ning mõttekäikude üle.

    Kahju on sellest, et üks siinsetest kommenteerijatest(L.) endiselt mu lapsi ja elu torgib.

  8. Eve ütles:

    Tõesti armas ja samas ka väga kurb lugu. Kõike, kõike head ja ilusat Teie perele! Südamest soovin, et kõik hästi läheb! Edu ja õnne Teile!

  9. marca ütles:

    Mul on vist sõna “armas” tähendusest veidi teine arusaam, pigem tegemist tõsise ja kurva looga. Ei taha kuidagi konkreetset inimest halvustada aga üldiselt liikusid mu mõtted samas suunas kui Rentsil ja Nattinattil. Ma ei tea, kas empaatiavõimet saab õpetada aga midagi pidi ikka olema viltu läinud kui keskkooliealine inimene saab öelda, et “Ega ma tol ajal ju muud taibanud, kui et tegemist on jubedate lastega, kellest tuleb eemale hoida.” Väikese lapse loomulik reaktsioon on kõige võõra kohta küsida ja näpuga näidata ning mulle tegid küll vanemad üsna varases eas selgeks, kes on puudega inimesed ja et narrimine või näpuga näitamine on vale.
    Nii et “tüüpilise teismelise” käitumiseks ma seda küll pidada ei suuda.
    Kole õppetund muidugi, seda enam tuleks mõelda, missugust eeskuju lastele kodus antakse ja mida õpetatakse, sest kõik võib elus kätte maksta. Kõige õudsemad on ka minu silmis sellised “korralikud pered” nagu Nattinatt maininud on – lausa ime, kui näed, et mõnest sellised perest mõni normaalsete väärtushinnangutega inimene võrsunud on – siis muidugi taotakse endale vastu rindu, et “kasvatuse vili” ega saada aru, et pigem on tegu hea õnne ja kasvatuse mööda külgi maha jooksmisega.

  10. KS ütles:

    Jah, lugu on kurb. Mulle tundub, et see noor ema on oma elus ka palju asju õigesti teinud, see kumab ju igalt poolt läbi. Ära süüdista ennast. Keskendu positiivsele, oled juba küllalt kannatanud.

    Soovin, et teie perele jaguks hästi palju õnne ja armastust!

  11. yxkb ütles:

    Ega ma tol ajal ju muud taibanud, kui et tegemist on jubedate lastega, kellest tuleb eemale hoida…

    Ma ei saa aru sellest lausest. Tegemist ei ole ju jubedate lastega, moonutatud lastega! Pigem on puudega need, kes selliseid lapsi narrivad. See lausest võib aru saada nii, et tollal ei taibanud see naine, et tegemist on jubedate lastega, aga nüüd aastaid hiljem saab ta aru, et neist värdjaist tuleb eemale hoida. Aga nii ju ei ole!

    • mormelar ütles:

      See on ikka vastupidi mõeldud, et tollal ta ei oskanud mõelda, et tegemist on lihtsalt teistsuguste, puuetega lastega, vaid ta kartis tundmatut.

  12. Morgie ütles:

    Julm lugu. Aga vaevalt sel karmaga pistmist on. Puudega lapsi saavad ka vanemad, kes ei ole lapsena nõrgemate kallal julmutsenud. Ja ma ei ole kindel, et nad seeläbi tingimata paremateks inimesteks peaksid muutuma.

  13. killuke ütles:

    Minu kaks esimest last olid puudega (üks Downi sündroomiga). Ma ei vaadanud kunagi tagasi, mis ma oleks valesti teinud või pidanud teistmoodi tegema. See oli lihtsalt midagi, mis juhtus, võib-olla geenidesse kirja pandud. Ja enda meelest olen alati olnud selline “hea” inimene, kes kellelegi liiga ei tee, ei kiusa ega narri. Nii et arvata, et puudega laps on karistus, tuleks kohe ära unustada. Muidugi oli iga uus rasedus raske, sest ei teadnud, kas saan lapsega üldse koju ka või kas laps üldse sünnib (mul oli lisaks üks raseduse katkemine neljandal kuul). Kõik see, kuni olin äkki kahe terve tütre ema (kes nüüd teismelised). Milline õnn ja kergendus. Minu lapsed, keda pole, on ikka mu südames. Ikka mõtlen vahel, mis oleks võinud olla… Aga siis raputan kõik maha ning tunnen rõõmu oma tüdrukutest, keda ehk siis olemaski poleks olnud. Elu on juba selline kummaline ja tähtis on võtta seda just nii nagu see meile “ette söödetakse”.

    Tahaks veel selle kiusamise kohta öelda, et kahjuks ei ole mul Eestist väga häid mälestusi just puuetega lastesse suhtumise osas. Ja see pole minu meelest seotud individuaalsete isikutega, vaid on ühiskonna viga. Kui mul sündis Downi tüdruk, siis käis kohe mõte läbi, et ma ei saa temaga kunagi Eestisse tagasi tulla, just selle suhtumise pärast. Ma arvan samas, et olukord läheb iga aastaga järjest paremaks. Sain ka teada, et Eesti pole sugugi ainuke sellise negatiivse suhtumisega (kus puudega lapsed on parem kinniste uste taga hoida), vaid mõnel pool lihtsalt lastakse sellised lapsed ilma igasuguse abita ära surra. Mida rohkem neid aga “kõigile näidata”, lasta neil tavakoolis tundidest osa võtta (nagu seda siin tehakse, kuigi klassis võivad olla sel puhul õpetaja abid), siis muutuvad nad tavaelu osaks ning ei tekita kulmukergitust või kiusamise iha. Kõik need arvamused on ainult minu mätta otsast kirjutatud ja ei ole kindlasti absoluutne tõde.

    Ära kanna seda taaka kaelas, oled imeline, kui saad kellelegi armastust ja headust pakkuda. Vaata ikka rõõmsalt ettepoole. See mis juhtus on Sind kindlasti mitmetuhande kordselt paremaks inimeseks teinud.

  14. Lapsed ei sünni ei karmavõlast, süütegude tagajärjel või noorusea rumalustest. Lapsed sünnivad armastusest.
    Ema, kellele on keegi kõrgem andnud hoolitseda inglikese eest on tuhat korda tublim, tugevam ja elurõõmsam. Ma ei üldista aga tean omadest kogemustest ja tutvusringonnas ringi vaadates.

    Olen oma lastelegi öelnud, et märka inimest aga mitte tema riideid, eluviisi, välimust või puuet. Sedasi võib tervele maailmale näpuga näidata ja ühte ütleks veel….

    …osad “täiesti terved” ja diagnoosita inimesed on palju suuremaks nuhtluseks kui need, kes terve oma elu enda eest hoolitseda ei saa ega oska.

    Veelkord, hoia pead püsti naudi seda, mida elu Sulle pakub ja raskel hetkel meenuta, et ALATI on kusagil kellelgi veel raskem. Olgu selleks voodihaige vanur või puudega laps.

    See, mida valesti tegid ja nüüd tunnistada julged on parim märk nö. vigadest tervenemiseks.

    Palju edu kõigile, kes sel teel oma risti kannavad või kasvõi ka neile, kes veel teiste vigadest õppida pole osanud.

    Parastamine ja idiootne näpuga näitamine las jääda lastele ja ebaküpsetele nõrkadele! 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s