Hüva Jaani!

Posted: juuni 24, 2012 in Uncategorized

Meie Jaanid möödusid, nagu ikka, metsas. Ehk siis kallite sõprade pool maal. Minu jaoks on tegemist ühe nauditava traditsiooniga, mis meil juba, huh, vist kaheksa aastat on olnud? Alguses käisime rohkem minu suvilas, aga seltskond kasvas piisavalt suureks, et see polnud enam mugav variant. Viimased kaks aastat oleme mujal veetnud. 

Elukaga sai meil isegi üsna alguses pühad ära jagatud. Et aastavahetus tema omadega ja Jaanid minu omadega, sõpradega siis.

Minu sellest nö põhilisest sõprusringkonnast pole veel kellelgi lapsi. Kuigi ma ise ikka tunnen end osa aega ebalevalt, on tegelikult niiiii tore ja südamlik näha, kui omaseks on kaks ringijooksvat roosa-mustakirju miniinimest muutunud isegi nende hulgas, kes ülejäänud 362 päeva aastas lastega kokku ei puutu. Kes seob seelikupaelu, kes lükkab kiigule hoogu, kes teeb diivanil enda kõrvale ruumi, kes annab hommikul leivaviilu. Keegi märkab alati.

Ma ei jõua seda kunagi ära kirjeldada, kui tänulik ma oma sõpradele olen, et nad võtavad seda iseenesest,mõistetavana, et teatud olukordades ma käin koos sabarakkudega. Olukorras, kus kellelgi teisel seda kogemust pole, nõuab ju perekond olemine erikohtlemist – korralikku magamiskohta, kaks hommikul süüa nõudvat kratti ja nii edasi. Ma olen kindel, et see pole mugav, aga tuleb vaid loota, et armsalt kõhistavad ja täppi minevaid kommentaare tegevad lapsed selle üles kaaluvad.

Kummaline oli avastada, kui palju tüdrukud juba Elukale toetuvad. Pisikesed asjad, nagu riietuse sättimine või keerdu käinud mänguasi oleks justkui alati olnud minu pärusmaa. Aga nüüd olin sunnitud jälgima, kuidas minnakse Eluka juurde, isegi siis, kui mina olen lähemal. Ühelt poolt nii armas, teiselt poolt nii harjumatu. Õnneks nunnutamiseks olen ikka mina number üks.

Ma olen üsna karm ema, mulle tundub. Kui me oleme kuskil kodust väljaspool, ma üritan end alati tagasi hoida  ja lasta lastel ise rohkem valikuid teha, söögi ja telekavaatamise osas näiteks. Eks sellega ongi nii, et kodus ma ei pea ju keelama – pole telekat, pole krõpsupakki. Ja külas üritan ma lihtsalt selgitada või mingi mõistlik piir seada, sest nad on piisavalt suured, et neil ei pea kogu aeg järgi käima. Seega mulle endale tundub pidevalt, et külas käituvad nad hoopis teistmoodi. MINA pole ju harjunud.

Ja nii armas on, kui selle keskel tulevad inimesed, kes küsivad: “Kuidas nii häid lapsi saab? Jaga kasvatusnippe!”. Ise ju ei oska enda lapsi sellise pilguga vaadata või võrrelda üldplaanis. Meeldiv kompliment igatahes.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s