Kas Marss ja Veenus ka kunagi kohtuvad?

Posted: juuli 3, 2012 in Uncategorized

Sellest, kuidas mehed ja naised mõtlemises teineteisest valgusaastate kaugusele jäävad, võiks vist päevadepikkuseid vestluslaagreid pidada. Mina võiks ainuüksi oma tutvusringkonna põhjal raamatu kirjutada.

Hiljuti oli meil internetis just väike arutelu sellest, kuidas mehed ei viitsi peredega kuskil käia, vaid eelistavad sõpradega vabaõhuüritustel õlleklaase tühjendada ning mehed omalt poolt ütlesid, et nii ongi, sest naine näägutab ja kiunub nagunii terve see aeg. Kurb tõsiasi ongi see, et ega mõistusega võttes väga vastu vaielda ei saa. Mõlemad pooled kipuvad liiga kergelt alla andma ning teisega end liiga mugavalt tundma.

Kuigi mul on sellel teemal nii palju mõtteid, tundsin ma, et ei viitsi vastavasse virtuaalsesse arutellu astuda. Endalegi hämminguks olen vist selle koha pealt elus juba ühtteist õppinud, et nimetute ekraanitagaistujatega pole enamasti mõtet vaielda, sest tõde leiab sealt harva ning pigem ajad end tarbetult närvi. “Ei saa veel magama tulla, KEEGI eksib internetis.”. Ma arvasin, et need ajad ei möödu minu jaoks kunagi, aga näe. Üha tihedamini leian end nii blogipostitusi lugedes kui foorumit sirvides aknaid kergekäeliselt sulgemas – ma ei viitsi üldse alustadagi.

Sel nädalavahetusel olin Vana-Vigalas, Hard Rock Laagris, nagu ikka. Minu, või õigemini Eluka sõprade vanuses kipub see juba nii olema, et kellel ka on naine, see on enamasti “suureks kasvanud”, ehk siis veidralt ei riietu ja karvast muusikat ei kuula. Mehed on järjekindlamad (või siis lihtsalt laisemad?) – seega suur hulk käib üritusel naisteta. Ja öösel peale kontserdit purjus karvastega istudes või vastupidi, hommikupäikeses viina võttes, tüürib ikka jutt mõned korrad naisteni.

Mingit selgust sealt muidugi ei saa, mitte ainult osavõtjate joobeastme tõttu, aga pigem just see, et kaasavõetud (ja vallalised) naised ju enamasti ei käitu nii, nagu meeste väitel nood koju jäetavad. Ja muidugi suuremal osal juhtudel Temakesed tahavadki koju jääda, sest konkreetse ürituse formaat ega muusika ei sobi neile. Miks siis mitte, eks? Polekski midagi, kui pühapäeval ei nägema täismeeste nägudelt hirmu koju mineku ees.

Minu arvates on see tegelikult täiesti elementaarne ja lausa vajalik, et paaril oleksid ka eraldi tegevused. Hoolimata sellest, et meie muusikamaitse ja seetõttu ka suur osa väljaskäimisi on Elukaga ühised, on meil mõlemal oma sõbrad ja tegevused, millesse teine ei sekku. Ka väikeste laste olemasolu tingib muidugi olukorra, et aegajalt lihtsalt peab valikuid langetama, et kes läheb ning kes jääb. Mul muidugi ka hea rääkida, sest Eluka meelisajaveetmisviis on enamasti kodune.

Probleemiks saab see muidugi siis, kui kõik tegevused eraldi kipuvad olema. Ja kurval kombel juhtub see igasuguste paaridega, ole Sa Soomes ehitaja või Eestis arst.

Vigalas rääkis üks tore karvane mulle väga armsat asja. Ta on kirglik kalamees ja kulutab võimalikult palju oma aega sellele. Algus kõlab nagu klassikalise tüli alge, eks? Et no mees tahaks kodust ära ja omaette ja naisel liiga vähe tähelepanu. Tutkit!
Terve dekaadi koos olnud paar on lahendanud asja äärmiselt romantiliselt – kui mees käib kalal, tuleb naine alati kaasa ning loeb samal ajal autos raamatut. Minu arust on see üks geniaalsemaid asju, mida ma viimasel ajal kuulnud olen. Ühelt poolt tehakse asja koos, keegi ei saa viriseda tähelepanu puudumise üle, käiakse looduskaunites kohtades – teiselt poolt on mõlemal võimalus tegeleda valdkonnaga, mida ta armastab ning lasta oma partneril sama teha.

Ma rääkisin Elukale seda lugu sellise entusiasmiga, et ta küsis, kas peab hakkama nüüd kalal käima?

Minu arust ehtne näide, kuidas natuke mõtlemist võib viia imeliselt armsa ja kestva suhtetraditsioonini. Ei pea ju keegi meist veetma tunde vaadates üle partneri õla asja, mis igavusest magama suigutab, aga tingimata ei pea ka teisele seda rõõmu keelama. Palju kergem ja “Aasta Naise” tiitlit välja teenivam on leida asjas ühine väljund või hoopistükkis endale samaks ajaks tegevus, et ei peaks üksi kodus norutama. Elementaarne, mu kallis Watson? Ometi ilmselgelt liiga raskesti saavutatav ühel kohati proosalisel põhjusel – igapäevaelus tundub “mina” heaolu olulisem, kui “meie” oma, kuigi keegi seda tunnistada ei taha.

Advertisements
Kommentaarid
  1. ritsik ütles:

    Meil meespool Rabarokib ilma minuta aga hirmu kojutuleku ees pole seni tal täheldanud. Ei mina enam viitsi viriseda sellise pisiasja pärast, et teine vahel rihma lõdvaks laseb. See vast rohkem noorte paaride teema, kui koju jäänud naine on mehe sõprade/ürituste peale tiba armukade.
    Kalal käib ka, väga hea ja rahustav hobi. Meil on see lahendatud nii, et mõnikord, kui ta õhtul jõe ääres istub, võtan mina koera ja/või mõne lapse ja jalutan ka sinna, vaatan, kuidas näkkab või ei näkka ja siis millalgi tuleme koos koju.
    Kui on hea mees, pole vaja ju iriseda 🙂
    Ja veel – kui on väiksed lapsed, siis tõesti tahaks, et issi rohkem kodus aega veedaks, nüüd lapsed suuremad ja oi kui mõnus on omapead kodus olla, mitte norutada vaid nautida: vaatad telekast naistekaid, mugid üksi sinihallitusjuustu, väike vein jne jne..

  2. Kristhel ütles:

    Täpselt minu mõte!
    Mu kaaslasele meeldib samuti kalal käia ning mina tegib samuti ettepaneku temaga kaasas käia aegajalt, ise loen nt. raamatut või pildistan (tegelikult meeldib mulle endale kaa kala püüda)

    Idee on õige 🙂

  3. Nele ütles:

    noustun ritsikuga, see pigem noorte paaride teema. kui juba aastaid koos oldud, siis on valja kujunenud nn suhterytm ja nurgad lihvitud. vanusega mehed rahunevad maha ka ja muutuvad ise kodusemaks. kui naine muidugi kodus hulluks ei aja 🙂
    yldiselt naised on vist rohkem nous nn kaasa minema, kui ise otseselt tegevusest huvitatud ei ole. kuid kohustuslikus korras ma kyll ei viitsi minna, mul ei ole mingi probleem jaada koju raamatut lugema, eriti kui laps ka, siis last ka igale poole kaasa ei tassi.
    kas mees voiks rohkem kodus ise olla ja minul lasta kaia, kindlasti. kuid samas olengi ma loomult rohkem kodusem inimene ja ma vajan ka palju yksi olemist. selles suhtes sobime. ma lihtsalt ei viitsi nii palju suhelda ja kaia, kui mees.
    paar-kolm korda aastas ikka tuleb tuhin peale ja saab naisteohtuid tehtud. kuid yldiselt jah, naine kipub ikka see olema, kes on lapse voi lastega kodus ja mees lennus. eks laste suuremaks saades see muutub. ja siis oleks hea, kui oleks ka yhiseid tegevus. muidu on oht lahku kasvada.
    samas oeldakse, et kaks inimest peavad kulgema korvuti samas suunas, mitte yksteisele otsa vahtides. kes teab 🙂

  4. Simone ütles:

    Ma küll ei ütleks, et see noorte teema on. Ise olen vaevu kahekümnene ja mees on viis aastat vanem. Meil on algusest peale kõik korras olnud. Ainsad “tülid,” mis siiani on, on sellest, et keegi jätab pidevalt sokke sinna, kus juhtub. Meile mõlemale meeldib kodus olla. Mees käib rohkem väljas, kuus korra äkki. Ma usaldan teda täielikult(justnimelt usaldan, mitte ei ole harjunud sellega) ja mind ei häiri, kui ta väljas käib. Ise vean end äkki paar korda aastas välja ja mees alati räägib, et peaksin minema. Ja meile meeldib ka eraldi asju teha. Samas, kui tõesti on selliseid päevi-nädalaid olnud, kus hommikust saab õhtu ja polegi koos olla saanud, siis võtame lihstalt aja maha. Koosveedetud aeg on igaljuhul tähtsam, kui kõik muud tegevesed või sõbrad jne. Ja õnneks ma ei ole pidanud võitle(tüli tekitama) selle nimel, et mehega koos olla saaksin. Ja samas, enda tutvusringkonnas näen paare, kes on minu vähemalt kümme aastat vanemad ja tülitsevad nii hullult… Justnimelt ühise aja nimel. Ja nende puhul olen märganud, et mõlemad võitlevad oma võitlust. Küll naisel on vaja seda filmi vaadata ja pole aega mehe jaoks ja küll mehel on vaja sõpradega õllet juua jne… Samas kumbki alla ei anna, ega vastu ei tule. Ma usun, et see on täitsa kinni inimeses. Tutvusringkonnas on päris mitmeid noori paari ja minu arust on nad küll väga rahulikud ja mõneti ka täiskasvanulikumad, kui paarid, kel vanust-elukogemust tunduvalt rohkem.

  5. mormelar ütles:

    Ma olen täitsa nõus, et üldjuhul on see alguse asi, aga nagu elus ikka, jätkub erandeid mõlemale poole. See on lihtsalt selline pealiskaudne pilt, mis tekkinud on.
    Ja kõige olulisema iga suhte juures on nagunii see, et mõlemad pooled antud olukorraga rahul oleks, ükskõik, mis see siis ka poleks. Meie suhtes näiteks on mees kodusem pool ja mina käin rohkem väljas, aga vähemalt praegu sobib see mõlemale.
    Lihtsalt kui vaadata ringi, Holluwoodi seriaalides, üritustel ja sõprusringkonnas, siis pilt näitab, et enamus ei ole selle olukorraga rahul. Väikeste lastega naised on koju aheldatud, mehed lubavad endale liiga palju. Kui see olukord möödas on, ei tahagi naine enam kuskil käia, viriseb rohkem, ning lõppeks ei võetagi teda kaasa.

  6. Liivi ütles:

    Naljakas on lugeda ütlemist, et mees ei võta naist kaasa. See kõlab nii, nagu naine peaks paluma, et teda kaasa võetakse ja mees keeldub. Võib-olla see mõnes peres ongi nii, aga ma ei ole seda kõrvalt näinud ja pole kuulnud kurtmist taolisel teemal.

    Meil on algusest peale olnud iseenesest mõistetav, et käime kõikjal koos ja kui üks meist ei saa või soovi minna, siis jääb teine ka koju. Eks erandeid on olnud, näiteks mehel mõni üksik tööüritus, kuhu pole kaaslased oodatud ja ka siis on mees sada korda üle küsinud, kas mul tõesti ei ole selle vastu midagi, kui ta osaleb. Pole kunagi olnud, vastupidi, olen teda alati toetanud ja kinnitanud talle, et ta on vahelduse ära teeninud. Samamoodi on olnud mõni üksik kord, kus mina olen näiteks klassikokkutulekul käinud või sõbrannadega mööda Eestit ringi sõitnud. Mees on olnud toetav ja julgustav, ta on ka ise teinud ettepanekuid, et jääb lastega koju ja mingu mina meelt lahutama. Ma eelistaksin pigem temaga välja minna ja kui me koos ei saa minna, siis veedame teineteisega kodus aega. Ei saa öelda, et meile väga meeldib antud olukord, aga kuni lapsed on veel pisikesed, siis tuleb see periood üle elada ja otsida vaheldusi tervele perele. Küll meil on tulevikus jälle aega ainult kahekesi väljas käia. Pärast kaheksat aastat eelistame ikka teineteise seltskonda muudele üritustele. Koosoldud aastate jooksul tulebki meelde vaid mõni üksik kord, kui oleme eraldi väljas käinud ja ka siis oleme teineteisest puudust tundnud ja vastava sisuga sõnumeid saatnud. 🙂 Viimane kord käis mees töökaaslastega paintballi mängimas. Sõjale järgnes söömine, saunatamine ja kindlasti ka joomine terveks ööks broneeritud puhkemajas, aga mehel oli koduigatsus juba nii suur, et pärast mängu sõi ta kiiresti kõhu täis ja ruttas meie juurde, kuigi ma soovitasin tal rihma lõdvaks lasta ja alles hommikul koju tulla. Aga saan aru, miks ta koju tuli, sest mina oleksin tema asemel samamoodi käitunud. Kui üksi väljas olen, siis mõtted on kogu aeg kodus mehe ja laste juures. 🙂

    Ega meil tegelikult polegi enam selliseid sõpru, kellega tihedalt läbi käia. Teistest veel pereinimesi saanud ei ole ja kõige kallimad sõbrad enamuse ajast rändavad ringi, elavad välismaal või töötavad nii palju, et pole aega muudeks asjadeks. Eks alguses, kui lapsi veel ei olnud, olime nii armunud, et tahtsime palju koos olla ja sõbrad jäid kõrvale. Siis tulid juba lapsed ja sõbrad jäid veel kaugemale. Need üksikud kiire elutempoga inimesed on jäänud tõenäoliselt sellepärast, et ka nemad on harjunud elustiiliga, kus sõprade jaoks on vähe aega. Seda enam me üksteist hindame ja meile piisab täiesti kahest-kolmest kokkusaamisest aastas.

    Arvatavasti on meie soovi 24/7 koos olla mõjutanud see, et minu vanemad on suhte algusest peale koos elanud, koos töötanud, kõikjal koos käinud ja sealjuures pole teineteisest tüdinenud. Mehe vanemad küll koos töötanud pole, aga töö on olnud ainus aeg, kus nad lahus on olnud. Mõlemad on väga kodused inimesed ja veidi eraklikud. Kui nüüd mõtlema hakata, siis minu mees on ka eraklik. Mina oleksin enne lapsi rohkem väljas käinud, aga ainult koos temaga. Kui mees tahtis kodus olla, siis olin mina ka. Minu jaoks on see elementaarne olnud ja mulle on alati meeldinud mehega ühte õhku hingata ega ole tundnud vajadust “hingamisruumi” järgi. 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s