“Issi, kus me lähme?”

Posted: august 7, 2012 in Uncategorized

Mõtlesin ükspäev, et ma pole liiga ammu ühtegi päriselt head raamatut lugenud. Eks ma pole ka eriti pingutanud. Suvi ongi ju selliste kergete raamatute pärusmaa, lisaks oli mul eesmärk lugeda läbi suuremal hulgal noorteromaane, mis soovitusliku kirjanduse hulka kuuluvad. Aga kui suvised vabandused selja taha jätta, siis mulle tundub, et ma pole juba üldse-väga-liiga kaua ühtegi t õ e l i s e l t head raamatut kohanud.

Ja siis ma hakkasin lugema Jean-Louis Fournieri “Issi, kus me lähme?”. See ilmus Loomingu raamatukogu sarjas sel aastal. Näe, http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/lrk_13-142012_issi,_kus_me_l%C3%A4hme/853423.

Ma sain vähemalt aru, et maailm on siiski head kirjandust täis, ma lihtsalt ei ole seda kõike veel üles leidnud. See on raamat, kus iga lause paneb Sind korraga naerma ja nutma. See on raamat, kus üks maailma tõsiseimaid teemasid on kirja pandud puhta kulla maiku huumorivõtmes. See on raamat, mis paneb Sind tahtma veeta kogu oma elu oma perega diivanil kaisutades. See on raamat, mis paneb Sind mõtlema. See on raamat, mis ütleb – me kõik oleme siiski vaid inimesed.

Aga te ei pea mind uskuma. Lugege ise.

Mu lapsed on väga südamlikud. Poes tahab Thomas kõigile musi anda – noortele ja vanadele, rikastele ja vaestele, lihtrahvale ja paremale rahvale, valgetele ja mustadele,  tema ei diskrimineeri kedagi.
Inimesed tunnevad end natuke ebamugavalt, kui kaheteistaastane poiss neile ligi tormab ja põse peale musi tahab anda. Mõni tõmbub eemale, mõni aga laseb tal musi ära anda ja ütleb pärast taskurätiga põske kuivatades: “Nii armas!”

Armsad on nad tõesti. Nad ei näe kuskil kurja, nagu tõelised süütalapsed. Nad tulevad pärispatueelsest ajast,  kui kõik olid veel head, kui loodus oli heatahtlik, kõik seened söödavad ja inimene võis rahumeeli tiigrit silitada.
Loomaaias tahavad nad tiigritele musi anda. Kui nad kassi sabast sikutavad, siis kummalisel kombel kass neid ei küünista, küllap mõtleb ta: “Nad on ju puudega, nendega tuleb leplik olla, nad on natuke nupust nikastanud.”
Kas tiiger reageeriks samamoodi, kui Thomas ja Mathieu teda sabast sikutaksid?
Ükskord ma proovin ära, aga ma hoiatan tiigrit ette.

Advertisements
Kommentaarid
  1. kairi ütles:

    mulle meeldis ka väga. pöördumatutes ja rasketes olukordades on ju päris hea mõte rohkem naerda ja vähem haletseda.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s