Eesti Päevalehe arvamuslugu – toimetamata versioon

Posted: jaanuar 23, 2013 in Uncategorized

http://www.epl.ee/news/arvamus/mis-meist-saab-kahe-lapse-korvalt-oppima.d?id=65567248

Nii kummaline on lugeda toimetatud teksti. See polekski nagu minu kirjutatud. Seepärast tahan siia panna ka selle, kuidas mina kirjutasin.

***

Olen pärit klassikalisest taustsüsteemist, mis ei loonud erilisi eeldusi, et minust võiks saada president. Mitte küll päris alla vaesuspiiri (vähemasti enamus aega), aga kõvasti alla keskmise perekond, kõrghariduseta vanemad ning jonnakas ja kasvatamatu iseloom. Ja näe, presidenti minust ei saanudki.

Ometi panevad Päevalehe arvamuste sarjas ilmunud kurvad lood noorte töökogemustest mind tahtma enda omasid jagada. Sest mul on tunne, et olen sellest otsast vaadatuna lõppkokkuvõttes ikkagi päris hästi toime tulnud.

Algas see lugu vast siis, kui minust sai kümnendas klassis ema. Paljude meelest ületamatu takistus hariduse omandamisel, minu jaoks aga motivaator. Kuidas ma ütlen tulevikus oma lapsele, et õpi-õpi hoolega, kui endal pole midagi ette näidata? Nii saigi lõpetatud täiesti tavaline päevaõppes gümnaasium heade tulemustega ning teoks sai tehtud pikka aega küpsenud plaan minna õppima raamatukogutädiks. Õpingi praegu Viljandi Kultuuriakadeemias eriala nimega raamatukogundus ja infokeskkonnad.

Et asja veelgi lõbusamaks muuta, oli mul juba gümnaasiumi lõpudiplomit vastu võttes kõhus järgmine elanik. Nii pikenesid ülikooliõpingud ühe akadeemilise puhkuse võrra.

Ju arvas saatus, et seegi pole veel piisav. Kahekuuse tita kõrvalt sai minust ka üksikema.
Esialgu polnudki hullu, sest Eestis on selline suurepärane asi nagu vanemahüvitis. Seda, muide, ei saa kuskil mujal nii kaua ja sellises võtmes. Paljude eestlaste suured unistustemaad, näiteks Prantsusmaa, lubavad emal titaga kodus olla vaid mõned kuud. Noh, muidugi, kodus võid olla kauem, aga keegi Sulle töökohta ei säilita, palgast rääkimata.

Siiski olin sunnitud vanemahüvitise kõrvalt veidi tööd tegema. Tegingi kõike, mis ette sattus. Tõlkisin, toimetasin, koostasin andmebaase, kirjutasin artikleid, tegin pilte. Kõike, milleks võimalust anti. Kui ebaõnnestusin, nutsin peatäie ja otsisin järgmise võimaluse.

Kui vanemahüvitis lõppes, tuli appi riik. Ei saa öelda, et elu just mesimagus oli, aga ellu me jäime ja toime me tulime. Oli paremaid ja halvemaid aegu, ennekõike sõltuvalt nendest kaootilistest lisasissetulekutest. Läksin ka tagasi kooli ning sealt saadav õppetoetuski oli suureks abiks.
Ma olengi tegelikult seda meelt, et sotsiaaltoetus peabki olema äärmiselt minimaalset äraelamist võimaldav, et inimestel ei tekiks tahtmine selle peale jäädagi. Mul on kahjuks tutvusringkonnas mitmeid näiteid, kes läinud Soome või Iirimaale sotsiaaltoetuste peale, mitte tööle või elama. Ainult ja ainult raha pärast. Ma ei tahaks, et Eestist saaks samasugune riik.

Kui ka nooremast tütrest sai lasteaialaps, oli aeg tööd otsida. Minu jaoks sai otsustavaks tööaeg, mis küllap paljudele üksikvanematele peavalu valmistab – see pidi mahtuma lasteaia lahtiolekuaja sisse.
Nii saigi minust lapsehoidja. See võimaldas ühelt poolt oma laste jaoks mugavalt olemasolemist kui ka oma tööaja sättimist. Ma olin lausa imestunud, kui kergelt peale esimest peret pakkumised tulid. Pigem tuli ära öelda, kui tööd otsida. Soovitustega lapsehoidja oli ja on hinnatud. Sealjuures olen tavapärasest veidi erineva välimusega, mis lapsehoidjaametis võiks otsustavaks saada. Olen üpris kindel, et väikestel armsatel blondidel tütarlastel õnnestub vajadusel selliseid ajutisi ameteid tunduvalt kergemini saada.

Hoidsin küll lapsehoidmise kõrvalt silmad alati lahti nn päris töökoha leidmiseks, kuid tõsiasi oli see, et mulle sobiva ajagraafikuga töökohti peaaegu ei olnudki, nii ei olnud ka eriti kuhugi kandideerida.

Erialasele tööle kandideerisin vaid korra. Minu kindlaks sooviks oli töötada kooliraamatukogus ja võib asjast midagi teadmatagi eeldada, et väikeses Pärnus seda ametikohta tihti ei pakuta. Tookord olin ülikoolis alles teisel aastal ja töökoht läks kellelegi teisele, mul ei õnnestunud CV saatmisest kaugemale pääseda.

Kui noorem laps läks lasteaias sõimerühmast aiarühma ja ei vajanud enam igas olukorras olemasolevat ema, otsustasin siiski ka täiskasvanuks hakata ja päristööle minna. Saatuse tahtel leidsin end üsna pea oma praeguse ülemuse kabinetist. Oli käes aeg minu esimeseks erialaseks töövestluseks.

Olin olukorras, kus pooliku hariduse, ilma igasuguse ametliku töökogemuse ja kahe väikese lapsega pidin selgeks tegema, et just mina olen see õige inimene kooliraamatukogu juhataja ametikohale. Ja see õnnestus! Ma armastan oma õpitavat eriala sama palju kui praegu oma tööd ning minu entusiasm avaldas järelikult muljet.

Täpselt nii. Esimene kord töövestlusel ja töö oligi minu. 23-aastaselt. Vastandiks nendele kehvadele kogemustele võib minna ka nii.
Tõsi ta on, ka meediast on see palju läbi käinud, et meie erialal on palgad lausa piinlikud. Olles juhataja ametikohal annab see küll mulle väikese eelise. Aga mulle tundus rahanumbrist olulisem see, et ma armastaks oma tööd ning oleks ka õhtul võimeline oma lastega õnnelikult ja inimlikult suhtlema, mitte  kallistusi soovivaid põngerjaid väsinud ema juurest viiekaga minema saatma.
Ma ei saa olla kindel, et mu mõttemaailm ühel hetkel ei muutu. Praegu on minu kõrval inimene, kes lapsekasvatamise ja päevarõõmude jagamise kõrval aitab jagada ka majanduslikku koormat, eks see annab mulle võimaluse normaalselt ära elada.
Siiski, rikast meest ei võtnud, nagu kõrgharidusega noortele naistele olla populaarne soovitada, mu mees on täiesti tavaline lihttööline. Eestis, mitte Soomes.

Tänasel päeval olen juba mõnda aega seisukohal, et haridus, eriti mitte kõrgharidus, ei ole kõige olulisem. Kuigi ma armastan õppimist ja omandatav haridus ei jää mul kindlasti mitte viimaseks, ei pea ma seda teiste inimeste puhul oluliseks. Mul on täpselt sama hea meel, kui mu laps soovib õppida kokaks, õmblejaks, arstiks või õpetajaks. Vaadates oma tutvusringkonnas ringi, julgen öelda, et kutseharidusega on isegi suuremad võimalused hea palga peale saada.
Ma oleksin ehk tibake õnnelikum, kui mu järeltulija valiks praktilise eriala, aga seda lihtsalt seepärast, et iga ema tahab ju oma lapsele kergemat elu. Haridusteed valides tasubki mõelda (ja oma lapsele rääkida), et mis ametis ta näeb end tulevikus töötamas. See kipub eriala nimetusest olulisem olema.

Ma arvan, et see mis meist saab, on rohkem meie enda teha, kui me endale tunnistada tahame. Kes on valinud ülikoolihariduse omandamisel vale eriala, saab end alati täiendada, kasvõi kursustega. Kellele tõesti palganumber kõige olulisem, saabki minna välismaale sotsiaaltoetuseid nõutama.
Aga mul on natuke kurb vaadata, kuidas meedias kujuneb pilt, et noorel polegi mingeid võimalusi, haridusega või hariduseta. Pea püsti ja vikat kätte tagasi, nii see Eesti rahvas püsima jäi. Ja jääme meie, nooredki.

 

 

Advertisements
Kommentaarid
  1. Siil ütles:

    Täitsa värskendav vahelehüüd sellele üleüldisele ulgumisele ja hammaste kiristamisele 🙂

  2. Kitty ütles:

    Kadri, viis pluss! Nagu alati! Päikest Sulle! 🙂

  3. v2ikekass ütles:

    Sattusin siia EPLi lehelt. Toimetatud tekst ongi ükskõik kui heast originaalist erinev. Kui on plaanis edaspidigi kirjutamisega tegeleda (populaarteadus, teadus jne), siis tasub harjutada end mõttega, et toimetaja on sõber, kes mudib su originaali selliseks, millisena ta näeb seda auditooriumidele vastuvõetav olevat. Praegusel juhul ka: blogis olev originaal on hästi tore ja isiklike hinnangutega, mis sobibki hästi blogisse. Arvamusloona kuskil lehes tundub olevat jällegi pisut liiga isiklik. Mõttelõng olemas, aga narratiiv kaootiline, sest öelda on nii palju ja olulist, aga ühtteist on muusse teksti nii raske klapitada.
    Aga igal juhul oli seda kogemust väga huvitav lugeda. Vinguviiulite peale kommentaariumis võid lihtsalt vilistada – alati on neid, kes pole mitte millegagi rahul.

    • mormelar ütles:

      Aitäh! Väga õige mõte tegelikult. Ega ma kuidagi halvaks ei pea seda toimetatud teksti, lihtsalt mitte-nii-minulikuks.
      Olen ise ka põgusalt enne (kollases) ajakirjanduses töötanud ja tean seda küll, kuidas inimeste heietamist lühikeseks kommentaariks kirjutada või vajadusel vastupidi, aga pole ju harjunud, et seda keegi minuga teeb.

  4. Kristhel ütles:

    On tõesti hea lugeda, alustas päeva positiivsemas noodis. Olen ise samalaadses keerises (ilma lapse/lasteta veel) ja tean, mis tunne see on…aga ma ei suuda viriseda. Ma lihtsalt ei suuda. Loen kaa neid teisi artikleid ja arvamusi, hetkeks tekib äratundmismoment aga ainult sinu postituse peale on õige emotsioon. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka. Peab armastama seda mida teeme ja elu ei olegi nii halb!

  5. tikker ütles:

    Kas mulle ainult tundub, või need eelmised Päevalehe halad olid palju pikemad? Ses mõttes, ma saan aru, et toimetada tuleb, aga kas nati vähem kärpida poleks võinud?

    Igatahes vinge, et sa ka kirjutasid. Rohkem inimesi võiks sinusugused olla 🙂

  6. Kat Bormann ütles:

    Kadri, sa oled niiii tubli! Ma tahaksin sama osav ja tubli olla nagu sina, isegi kui palju püüan ei tule mul see väga hästi välja. Aga sa oled algusest peale mu eeskuju olnud, päris ausalt ja peale selle artikli lugemist saan ma aru, et mitte miski pole võimalik, kui seda väga tahta! 🙂

  7. mäemamma ütles:

    Väga mönus lugu! Tubli, vapra, sihikindla ja targa noore naise lugu. Ja selliseid lugusid tahaks töepoolest enam lugeda!
    Minu arust läks toimetaja natuke liiga kärmelt kääridega kallale ja jättis välja seisukohti, mida oleks vöinud ikkagi avaldada. Sest tegu on ikkagi ARVAMUSloodega, mitte profiili esitlustega. Aga noh, see on selline blogilugeja arvamus ja ei hakka ajakirjanike maailmas kellegagi rinda pistma 😉
    üks arvamustest, mis välja löigati ja mis minu peas kajama jäi oli see, et noortele, tulevastele elluastujatele tasuks karjäärivalikul esitada küsimus “Millises ametis sa ennast ette kujutaksid?” Minu arust on see nii kümnesse möte! Reaalses maailmas pelgalt huvist ja hobist ära ei ela. (okei, ilusate naisteajakirjade artiklid väidavad aeg-ajalt vastupidist, aga ilusad naisteajakirjad püüavad harvad tähed kinni ja panevad paberile)
    Tubli haldjas oled!!!!!!

  8. Johannes Vergi ütles:

    Suurepärane! Olen igati nõus. Ja filoloogina – stilistiliselt igati priima kirjatükk! 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s