Tõde

Posted: aprill 8, 2013 in Uncategorized

Normaalsed inimesed elavad oma elu. Ja kui teinekord juhtubki, et peale tuleb viha või  kurbus, siis see on anomaalia. Pühitakse põsed, saadakse üle ja elatakse elu edasi.

Mulle aga hakkab üha enam tunduma, et just see osa on teesklus. See olemise pool. Et tõeline elu on hüsteerias, joovastavas õnnetundes või kõikematvas kurbuses. Vähemalt nendel hetkedel ma tunnen ennast kõige rohkem elavana. On see puhas bioloogia? Adrenaliin, endorfiinid…

Ma tahaks öelda, ma tahaks kinnitada, et tegelikult ma naudin oma elu rahulikku rütmi ja stabiilsust. Aga tõsiasi on see, et mul pole seda elu. Isegi diivanil vedeledes töötab mu aju täisvõimsusel, genereerides uusi käsitööprojekte, muretsedes tegemata koolitööde pärast ja plaanides võimalikke muutusi nii tööarvuti sorteerimistehnikas kui koduses pesukapisüsteemis. Mul puudub igasugune oskus end lihtsalt välja lülitada, on kas pidev valmisolek või mõnel harval juhul ka täielik apaatsus.

Ma olen KOGU aeg kodust ära. Ma teesklen, et see ei sega mind ja ma saan hakkama, aga see pole tõsi. Sest see vähene aeg, mis ma ka olen kodus, ma ei suuda funktsioneerida. Ma mõtlen sellele, kui ma jälle kodust ära olen. Ma pean igal sammul valima asjade vahel, mida ma südamest armastan. Pere, töö, õppimine, sõbrad. Ma saan kogu aeg korraga vaid ühte. Ma olen suurepärane logistik, muide. Emaks olemine õpetab seda karmil moel. Eriti, kui Sa ei ole autoinimene. Ma üllatan vahel iseendki, kui mõne jabura plaaniga jälle toime tulen. Aga ma vihkan seda kah. Eriti seda valimise osa. Sest ükskõik kuhu poole kalduda, alati on süümepiinad.

Teiselt poolt ma tean, kui väga mul vedanud on. Ma tean, et üks vale samm, üks alla antud öö, ja minust oleks võinud saada tüüpiline teismeline ema nagu tuhandetest teistest. Ma tean, kui õnnelik ma olen, et mu lastel on nii suurepärane vanaema, kes on selle kõik võimalikuks teinud ja läbi selle julgustanud mind edasi püüdma. Ma tean, kui väga on mul vedanud Elukaga, kes on võrratu isa ja kes hoiab kõike seda koos ning toimimas. Ma tean, kui suurepärane on võimalus töötada nii noorelt ja ülikooli kõrvalt erialal, mida ma armastan, käia koolitustel ja osaleda projektides. Ma tean. Ma tean ja ma armastan seda osa oma elust.

Aga ma ei saa kunagi lahti tundest, et see kõik tuli vales järjekorras. Ma ei saa kunagi lahti hirmudest, mis see kõik mu lastega teeb.

Isegi, kui ma valin enda, ma teen seda läbi oma laste. Kas see ongi emaarmastus? Ma tahan, et mu lapsed oleksid mu üle uhked. Ma tahan, et ma saaksin neile tulevikus öelda, et ma sain hakkama ja saate ka teie. Ja selles samas süsteemis ma teinekord hävitan. Ennast või neid. Kas eesmärk pühitseb alati abinõu?

Nagu meie keha võib teinekord head tahtes pöörduda iseenda vastu, olgu see šokeerivate kogemuste peitmine alateadvuse kõige sügavamatesse soppidesse või vähirakkude vastu võitlemine, tekib mulle tunne, et ka mina pöördun head tahtes iseenda vastu. Või ongi asi lihtsalt selles, et ma tahan kõike? Et ma tahan kõike korraga, aga keegi ei ütle mulle, kas see on ka võimalik.

Advertisements
Kommentaarid
  1. I. ütles:

    Loll jutt suhu tagasi. Tulen samast kohast kust sinagi. Sellist asja nagu “õige aeg” ei ole olemas. Küll näed ka selle päeva ära, kui lapsed on nö normaalseteks kasvanud ja tänased kõhklused tunduvad idiootlikud. Täiskäik edasi! (Aeg-ajalt tuure maha võttes, loomulikult)

  2. Helen ütles:

    Seda “olen-kodus-mõtlen-tööle-olen-tööl-mõtlen-kodule” asja nimetatakse psühholoogias emotsionaalseks kohaloluks. Mina olen ka kogu aeg sellega hädas olnud, ainus asi, mis on hakanud aitama, ongi teadvustamine. Et olen praegu kodus ja kui taban end töömõttelt, siis mõtlen, et ahhaa- aga ma tahan olla kodus ka emotsionaalselt, mitte ainult füüsiliselt. Üllatavalt hästi töötab.

  3. Katri ütles:

    On võimalik teha ühte asja täiuslikult. Ja on võimalik teha mitmeid asju. Aga ei ole võimalik teha mitmeid asju täiuslikult. Kui sa seda ei aktsepteeri, siis ootab sind läbipõlemine ja seejärel sa aktsepteerid 🙂

    Lähtudes 20-80 printsiibist on mõistlik oma energia kulutada sellele 20%-le pingutusest, mis toob 80% tulu. Ülejäänud 80% pingutusest lisaks ainult 20% tulu ja selle peale saavad energiat kulutada ainult need, kes millegi muuga ei tegele. Vihje – pesukapi sorteerimine jms kuulub selle viimase 80% pingutuse hulka, millega saavad rahumeeles tegeleda täiuslikud koduperenaised (kellel pole muu hulgas ka väikseid lapsi).

    Tänapäeva globaalses ühiskonnas me küll näeme pidevalt “eeskujusid”, kes kuuluvadki selle ühele alale pühendunute hulka ja siis alateadlikult võtame neid endale võrdlusmaterjaliks – aga siin tulebki aru anda, et nende tasemele jõudmiseks tuleks kõigest muust loobuda…

    Aju väljalülitamine – väga vajalik oskus. Harjuta.. kasvõi jõuga. Maeitea – vahi küünlaleeki ja ürita seal võimalikult laia halot näha, vaata kuidas pilved taevas muutuvad või tee midagi muud “mõttetut”. Aga tegelt jällegi – kui sa seda ise ära ei õpi siis küll keha ükskord ütleb, et nüüd lihtsalt tuleb ära õppida. Nii et pole hullu :).
    Ühe märksõnana võid netist otsida “anankastne isiksus” alt. Ma küll pole (veel) psühholoog, aga lihtsalt jube tuttav tundusid oma kirjelduses mulle endale. Mõnikord on hea teada, et mingid asjad on targematel inimestel (ma ei mõtle siin ennast vaid ikka teadlasi) juba selgeks mõeldud. Ja ära pane tähele, et seal see asi ülevõlli on – seal on asi juba “häire” all kirjas. Häire oleks siis, kui see elu hakkaks segama. Lihtsalt hea on sealt mingeid jooni lugeda ja mõtiskleda, kas siit miski tundub liiga tuttav.

    Lapsed ja armastus ja kasvatus. Tead – lastest üldjuhul kasvavad vägagi normaalsed inimesed, hoolimata sellest, et meie vanematena neid igatemoodi kasvatada püüame. Isegi väga koledate taustadega lastest on normaalseid inimesi kasvanud kui kasvõi korra nende elus on keegi neid kuulanud, nende eest seisnud, nendega arvestanud või neile hea sõna ütelnud. Ühest küljest sa hiljem ilmselt kahetsed, et nendega vähe koos olid (vähemalt mina praegu kahetsen), aga seda mitte niiväge nende pärast (nendest ilmselt tulevad väga normaalsed inimesed), vaid rohkem selle pärast, et ise sellest ilma jäid. Aga selle vastu aitab kui vahetevahel korraldada koos midagi toredat, nii et kõik täiest südamest naerda saavad või siis teinekord koos küünlavalgel diivanile pugeda, kakaod juua ning elust ja olust rääkida.

    Ja üldiselt noorus ongi selline rahmeldamise aeg ning küll hiljem on aega rahulikku olemist nautida.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s