Meie suurim sõber

Posted: aprill 9, 2013 in Uncategorized

Meil oli juba ammu plaan kass võtta. Plaan, see tähendab, et meil oli kokku lepitud, et ükskord me teeme seda. Kuna suuremal piigal oli ikka veel mure sellega, et teinekord pöial suhu uitas, siis tegime oma plaanis järgmise sammu – kuus kuud pöidlata ning meie pere suureneb ühe liikme võrra.

Minu sooviks oli võtta täiskasvanud kass. Seda kahel põhjusel – et tema iseloom oleks teada ning et nö aitamisfaktor oleks suurem. Kassitite aeg on armas, aga see on nii lühike, lisaks olid lapsed juba vanaema juures seda kogenud, nii et mulle tundus palju parem tegu võtta täiskasvanud loom.

Aga see plaan, nagu öeldud, oli kaugel tulevikus. Kuskil järgmises sügises? Suvel tahame ju ringi käia ja me ju alles kolisime ja. Ootasime õiget aega oma pere suurendamiseks.

Kuni ühel ilusal ja täiesti tavalisel päeval sõitsime me Tallinnasse kontserdile ja sõbrale külla. Sõber elab koos korterikaaslastega, kellest üks oli parasjagu hoiukoduks suurele kõutsile nimega Karlsson. Sõber oli temast varemgi rääkinud, aga alles siis sai see kõik reaalsuseks. Meie ees oli täies aus ja hiilguses üks SUUR kassivolask, kellel on FIV (kasside immuunsuspuudulikus), mitte ühtegi hammast ning dieedil oleku tõttu pidev nälg. Suurepärane kombo, eh?

Aga see kass… See kass oli lihtsalt võrratu! Ma ei ole eriline loomalausuja, erinevalt Elukast, kes kõik metsikud tiigrid oma süles nurru paneb lööma, aga ma tundsin selle kassiga mingit sidet. Eks see vaese-väikse-õnnetu-heidiku-sündroom andis ka palju juurde, lisaks kõikidele oma kiiksudele nägi ta ka veidi räsitud välja, aga see kass oli lihtsalt nii äge! Ta nõudis kogu aeg pai, ronis meiega voodisse (kusjuures enne ta praktiliselt ei käinudki seal toas) ja oli sõbralik suhtleja. 

ImageKuulsimegi siis, et kassile otsitakse uut kodu, praegune oli ju pelgalt hoiukodu. Tal oli kurb ja karm saatus. Kunagisest kodukassist sai hülgamise tõttu tänavakass, keda ümbruskaudsed aegajalt toitsid, kuni ta väga väga haigeks jäi. Turvakodusse sattudes olid tal tänavakakleja ametist päranduseks saadud suured haavad ning põletikus ja mädased silmad, lisaks võimetus süüa, kuna ka suu oli tugevalt põletikus. Kiisu sai mitmeid operatsioone ja diagnoosi. Ühtlasi ka üsna vähe elulootust.

Selleks ajaks, kui meie Karlssoniga tuttavaks saime, oli ta kõigest ja kõikidest ennustustest hoolimata vastu pidanud juba aasta. Kõiki neid koledusi, mis ta üle oli pidanud elama, ei jõua ega tahagi kirja panna. Aga suure tahtejõu ja hunniku paide abil ta tuli sellest kõigest välja.

Kusjuures, väga ülbelt ja veidralt hakkasin teda kohe Karlaks kutsuma. Karlsson tundus mulle nii lohisev. Aga tegelikult ju väga imelik tegu, minna teise inimese koju tema kassi ümber nimetama? Tuli välja, et lihtsalt mingi sisemine aimdus.

Olime paar päeva Tallinnas, temaga sõbrustades. Aga koju minnes jäi ta hirmsasti meile hinge. Elukas, va korralik ja kainelt mõtlev inimene ütles muidugi kohe ei. Me plaanisime kassi võtta alles aasta pärast. Ta on vana ja haige kass, me peame ju ka lastele mõtlema. Lisaks rikuksime selle läbi oma kokkulepet lapsega. Ei, see pole hea mõte.

Ma tean, ulgusin ma vastu, aga ma tahan SEDA kassi.

Arutasime, mis me arutasime. Minu must huumor käis välja kõikvõimalikke variante, kuni selleni, et aga proovime tagurpidist psühholoogiat, ütleme lapsele, et kui ta pöidla veel suhu paneb, siis kass sureb ära?
Kuidagiviisi jõudsime siiski lõpuks otsusele, et jah. See on meie kass. Agasid oli palju ja need tuli läbi mõelda ja läbi rääkida, aga ilmselgelt jäi kass hinge ka Elukale.

Ühel külma detsembrikuu õhtul saingi ootamatult kõne, et (nüüdseks siis meile) Karla endine perenaine on valmis teda ära tooma. Kuna ootasime teda alles nädala lõpuks, oli muidugi kõik tegemata, liivakastki hankimata. Nii helistasime ja korraldasime kõik paika, et kiisu ikka ilusti hakkama saaks.

Lastele rääkisime ka pikalt, põhjalikult ja mis kõige olulisem, ausalt. Et ta ongi haige kass, et temaga saab olema mitteniikerge ja et me peame alati arvestama asjaoluga, et me ei tea, kui kauaks ta meil on. 

Alguses ta oli nagu iga teine kass võõras kohas, maad ligi ja ettevaatlik. Aga juba esimene õhtu sai selja sirgu ning ronis sülle.

Ja sellest ajast alates ta ongi olnud maailma parim kass! Tal on nii suurepärane iseloom, et ma ei jõua seda ära kiita. Ta on väga rahulik ja kuulekas kass.
Näiteks küünte teritamiseks katsetas ta korra diivanit. Keelasime. Läks edasi mu korvide peale. Keelasime. Liikus edasi porimatini, mille juurde jäigi, sest me ei keelanud. Spetsiaalselt talle teritamiseks toodud köis muidugi ei paelu teda karvavõrdki.
Ainuke asi, mille peale ta lolliks läheb, on toit. Päris alguses ikka unustasin, et temaga ei saa toitu lauale jätta ja nii sai ta ükskord veidi toore hakklihaga maiustada ning teinekord suutis ühest eriti kehva maitsega kohvikupannkoogist läbi järada. Aga samas ta kuulab alati ilusti sõna, kui teda keelata oma pikka karvast käppa lauale ajamast ning viimasel ajal oleme isegi toitu ööseks välja unustanud ja see on täiesti puutumata.

Mängib ta vaid üpris kummaliste asjadega, näiteks patsikummid ja vatitikud, suled ka. See-eest võib ta seda muidugi keskendunult tükk aega teha. Just alles üks õhtu meisterdasin ehteid ning kasutasin vatipulka. Karla istus jõllitades minu ees. Vahepeal panin pulga toolile, siis ta jälgis seda seal. Aga kordagi ei liigutanud. Kuni lõpuks ma kogemata vatipulga maha ajasin ja siis sai kiskja oma saaki rünnata. Mis maas, see tema oma, aga varastama ta ei tule. Tubli kass!

Ja no milline äge sületitt ta on! Ta käib kogu aeg meil süles ja öösiti magab kaisus. Ta tuleb nõuab ise pai, kui Su käsi kuskil ripakil on. Tegelikult ta lausa ise teeb endale pai, peaasi, et mõni käsi kättesaadaval on. Tal on ülisuur füüsilise läheduse vajadus, mis on ületamatult armas. Ta on alati seltskonnas. 
Kiisul on ilusti oma koht, tugitool meie diivanikomplektist, kus ta suure osa ajast veedab. Nüüd pani Elukas ka talle pappkasti, kus kiisu elada armastab – Eluka uueks hobiks on Redditist armsate kassipiltide vaatamine ning ta ükspäev avastas, et jube armas kui kassil on kast. Nüüd on siis Karlal ka oma kast ja nad klapivad väga hästi.

Ta on väga aus kass. Kui me oleme Elukaga erinevates tubades, siis ta käib meie juures vahetustega. Kui ära tüdineb, magab keset põrandat ainsas punktis, kus ta meid mõlemat korraga näeb.

Aegajalt käivad tal muidugi minevikumeenutused läbi. Kui lapsed liiga ülemeelikuks lähevad või ootamatult tema lähedusse tormavad, sisiseb ta kohe neile vastu. Eks tal on tänavakassi pagas ja sellega olime arvestanud. Hambaid tal ju pole ja küüntega ta üldiselt liiga ei tee. Lapsed hakkavad ka nüüd juba õppima, et kassi õrna hingeeluga tuleb rohkem arvestada. 
Muidu meeldivad lapsed talle küll, ronib teinekord ka neile kaissu ja paigi nõuab kogu aeg. Mirithilt oskab ka süüa nõuda, kuna teab, et on lootust küll. 

Samuti kardab ta harjavart ja igasuguseid pikki pulki. Ju jälle mingi trauma, on teda oksadega surgitud või… Kes teab. Neid ta kardab kohe väga paaniliselt. Samas föönist ei tee väljagi. Tolmuimeja korral läheb parema meelega teise tuppa, aga sellist paanikat ei ole.

Välimus on tal ka täiesti korras, vaid mõned karvatuustid on siit-sealt veel puudu. Üks kõrv hoiab teinekord natukenatuke lonti, aga see on ainult armas. Ka tervisega on üsna head lood, kuigi rohud on peal. FIV jääb tal igaveseks ja õuekassi seetõttu temast ei saa kunagi, lisaks tuleb alati igasuguste haiguste ja vigastuste korral kohe arstile pöörduda, kuna ise ta ei parane. Aga igasuguseid riske on ju alati ka terve kassiga, nii et see meid ei heiduta.

Nagu me ise naerame, siis temaga elamine on nagu imik oleks majas. Hambutu oleku tõttu on talle vaja igapäevaselt toitu leotada, ta sööb spetsiaalset dieettoitu, kuna on ülekaaluline ning seega tuleb hoolega koguseid jälgida. Lisaks saab ta muidugi erinevaid rohte, nii et alati on vaja järge pidada, mis päeval mida anda tuleb. Tuleb jälgida muutusi tema käitumises ja küllalt tihti arsti juures käia.

Loodetavasti on tal meie juures sama hea olla, kui meil temaga. Tervis on tal hea ja ka kaalu on langetanud, mis varem ei õnnestunud. Loodetavasti elab ta vähemalt teine kaheksa aastat veel, mis juba umbkaudu siin ilmas veedetud on. 

Kui viimati Elukaga korraga paar päeva kodust ära olime, siis naersimegi Mammale, et Imageenam ei tule ta lapsehoidjaks, vaid kassihoidjaks, sest viimasega on tunduvalt rohkem tegelemist.

Aga Karla on seda kõike väärt. Ta on võrratu-võrratu kass, kes kohe meile pereliikmeks sai. Ta rahulik ja nunnutav iseloom sobib täpselt meie perega.

Pildil on näha üks mõnulev kiisu minu tekikorvis, silmad välgust kissis.

Advertisements
Kommentaarid
  1. ritsik ütles:

    vau! Tore lugu ja palju õnne teile pere suurenemise puhul 🙂
    Meil on olnud kolm kodu- ja üks hulkurielust päästetud kass ning hulkuri iseloom oli tunduvalt etem kõikidest hellitatud kodukõutsidest.

  2. reet ütles:

    Nii tore! Väga kassilik suhtumine – “Sul on käed. Mina olen siin. Sa tead, mida teha.” Must kass on kõige kassim kass.

  3. Kristhel ütles:

    Oh, nägime kaa ära 🙂 Tundus päris suur, võrreldes meie väikese paksmaoga 😀

  4. Alice ütles:

    nii suure südamega on teie pere!

  5. yxkb ütles:

    Lahe, et te võtsite täiskasvanud kassi. Kassid on ju võrratud!

  6. Britt ütles:

    Tõesti armas lugu. Mina olen ka väiksest saati mõelnud, et kui kunagi kassi võtan, siis tahaks pigem täiskasvanud kassi. Ometi juhtus paar aastat tagasi niiviisi, et maal olles sõna otseses mõttes komberdasin otsa kassipojale kes mu südame koheselt võitis. Ema saatis mind alguses muidugi erinevatesse paikadesse, et ei võta me ühtki kassi aga tunni aja pärast oli juba tema ka meelt muutnud, sest lihtsalt tekkis mingi sõnuseletamatu side.. Nagu välja tuli oleks seda kiisut mõne aja pärast ka “allveelaevakursus” oodanud, nii et päästsime teise ära enese teadmata. Ja talle meeldib ka mängida kummaliste asjadega. Pastakad on suurimaks hitiks. Ju oli kirjanik eelmises elus 😀

  7. Liana ütles:

    Imeilus lugu ja Sul on võrratu pere, sinuga eesotsas!
    (olen samuti turvakodust võetud kiisu perenaine)

  8. luize ütles:

    Meie kass küünistas ka porivaipa, kuni ämm saatis spetsiaalse poest toodud kassi küünistamisposti. Tema enda kass sellest ei hoolind, aga meie oma võttis kohe kasutusse. Ta on ka pea ainus kass, keda ma tean, kes seda teeb, ülejäänud ignoreerivad. Aga ta kasutab nii intensiivselt, et kakkus need paelad sealt pealt kiiresti lahti, parandasin ära, aga nüüd tiris kogu kupatuse tükkis maha ja post ka narmendab. Ja ma panin tähele, et ta ei tahagi seda nööri, vaid saepuruplaati selle all. Mul on teooria, et need küünistamisasjad on neile lihtsalt liiga pehmed, nad eelistaksid kõvemat, soovitavalt puidust materjali. Too mõni lauajupp tuppa, vaata kas see meeldib. Ehkki porimatt muidugi on ka OK.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s