Eluka karvavahetusaeg

Posted: august 21, 2013 in Uncategorized

Elukas, nagu juuste omanikud ikka, vihastas teinekord on pikkade juuste peale. Küll ei seisnud nad ilusti, küll ei kasvanud üldse, küll olid lokkis. Nendel päevadel ta rääkis oma juuste maha ajamisest. Alguses ma kiljatasin selle teema peale, aga hiljem juba pomisesin kaasa. Las räägib. Nagunii hakkab kahju ja ta ei tee seda. 

Sest seda ütles ta ka ise, et kui läheb, siis lõplikult, mingit väljakasvatamist enam pole.

Peale üht rasket tööpäeva väga palavas konteineris tuli ta koju ja teatas, et ajame juuksed maha. Jajah, rehmasin ma käega, nagu ikka. 
Ainult et natukese aja pärast oli ukse taga sõber juukselõikusaparaadiga, mis mulle pihku suruti.

Oioi?

Võtsin asja huumoriga. See on ju tema otsus. Ja ma ei oskanud ka midagi oodata, tal on alati pikad juuksed olnud. Sõjaväepiltidel on ta nii noor ja ilus, et sellega nigu raske võrrelda.

Kõige põnevam kogu selle asja juures oli aga Meliani reaktsioon. Ta läks täiesti endast välja ja nuttis kõikehõlmavalt. “Tõelistel meestel on pikad juuksed.” Ei aidanud ka ühegi toreda lühikeste juustega mehe meelde tuletamine, korraga olid nad kõik nõmedad, vaid ühe erandiga – vanaisa kõlbas ka lühikeste juustega. “Ei tahaa, ma ei tahaa, et issi juuksed maha lõikab, uuää,” kostis tagatoast mõnda aega. Käisime rääkimas, lohutamas, aga ei midagi. Mirith vaatas siis, et nõnna saab jube palju tähelepanu ja otsustas ka udupasunakooriga liituda. 

Elukas oli juba valmis asja katki jätma, laps ju nutab. Kuri emme aga võttis masina pihku ja hakkas peale, küll laps ka üle saab. Kohe oli platsis Mirith, kes pisarad unustas ja huvitatult vahtis, kuidas põrand karvadega täitub. Ja Ja kes patsi endale nõudis – sai kah. Melian andis alla umbes poole pealt, kui vaikselt seinaääri mööda hiilides lähemale imbus. 

Pärast olid mõlemad muidugi üsna rahul, nüüd leiavad, et sobibki paremini – koos kogu ülejäänud maailmaga. 
Mina? Alguses mul polnud harjumise aega, sest läksin kohe peale seda mitmeks päevaks kodust ära. Tagasi tulles oli võõras ja isegi natuke kurb. 
Ta näeb välja nagu noor pätt! Aga samas, maika, tätoveeritud käsi ja siilikas… Midagi selles vaatepildis on, mis mind külmaks ei jäta. Ja selle paari nädalaga olen nüüd täiesti ära harjunud nagunii. 

Lõbus on see, kuidas inimesed teda ära ei tunne. Mul on kohe väga naljakas, kui tuttavad meile vastu jalutavad, mind tervitavad ja Elukast külma kõhuga mööduvad. 
Ootan juba jutte, et Mormelaril on uus mees.

Image

Ta ei ole veel lubanud endast pilti teha, nii et peate patsiga leppima.

 

Advertisements
Kommentaarid
  1. Nipi ütles:

    Sürr, aga mu mees, kel viimased 16 aastat või nii on pikad juuksed olnud ajas need paar nädalat tagasi maha. Sama tegi tema onupoeg, kel ka üle 10 a pikad juuksed on olnud, kusjuures nad ei kooskõlastanud seda omavahel. Midagi on vist õhus või joogivees 😀

  2. olenzebra ütles:

    Minu isal olid vuntsid. Need olid tal juba enne minu sündi ja mitmete aastate eest, olin ma vast algklassilaps siis, otsustas issi vuntsid maha ajada. Mina nutsin ka peaaegu silmad peast. “Mis mõttes ta nüüd need maha ajab? Tal on need kogu aeg olnud! Ta pole siis enam üldse issi ju!!” Kuigi ma sain tegelikult kohe aru, et ilma vuntsideta näeb ta ikka kõvasti parem välja, olin ma piisavalt kange, et nädalake ikka kõvasti kritiseerida, et oi kui jube 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s