Who’s your daddy? DNA – do not ask

Posted: august 30, 2013 in Uncategorized

Mu mehe üks armsamaid nalju mingi kunagise dna-testi teema peale: “Peaksin kah vist lastele DNA-testi tegema, äkki polegi minu omad…”

***

Lugesin siin kah Malluka FB postituse peale kirgi kütnud teemat, kus mees enese teadmata teise last kasvatab. Lisaks siis Ekspressi lugu, kus vaene mees lausa nelja “võõrast” last kasvatas!

Ma millegi pärast kahtlustan, et neid peresid on igal pool maailmas rohkem, kui me uskuda ei tahaks. Samamoodi, nagu meestel võib olla lapsi, kellest neil õrna aimugi pole.

Minu lapsepõlvene eksmees karjus mulle ka purjus peaga tänaval, et see on üldse tema laps – olin umbes 6ndat kuud rase, aga lahus olime olnud üle aasta. Jep, mina olengi elevant, kaks aastat rase.

Mina olen see inimene, kes on veendunud, et isaks ja emaks kasvatakse, mitte ei saada lapse sündides. Ei tõuse minu keel nimetama lapsevanemaks kedagi, kes oma lapsi vaid paar korda aastas näeb. Minu jaoks on see tiitel, mis tuleb ära teenida.

Seetõttu, minul ei oleks mingi probleemi kasvatada last, kellega mul puudub ühine DNA. Olgu siis mehe laps eelmisest suhtest või teadasaamine, et keegi haiglas mu lapse ümber vahetas.
AGA ma saan aru inimestest, kes ei mõtle samamoodi, ma saan aru, kui suur löök oleks see ühele isale teada saada. Ja ma EI saa aru naistest, kes seda teevad. Eriti oma lapse tulevikule mõeldes. Kui sassis see terve pere ja isegi tervete suguvõsade elu lüüa võib… Karm.

Ma olin lapsepõlves kade oma vennale, kes käis kord aastas oma sünnipäeval isal külas (ju ta mingi vahe käis ka tihedamini, aga seda ma ei mäleta) – sest ta tuli sealt alati hunniku kingitustega. Ma unistasin kogu aeg, et ühel päeval tuleb meie ukse taha üks hirmus tore ja rikas rikas mees ning ema ütleb, et tegelikult on hoopis tema mu isa.
Kui aus olla, unistan siiani mõnikord sellest.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Rents ütles:

    Löök on see ühiskonnale, sest nii paljundatakse elumeeste geene, kes sobival hetkel moosida oskavad, aga hilisema “isa” geenid jäävad tihti üldse edasi kandmata, sest ressursid kuluvad võõrast geenide elu soodustamisele ära.

    • mormelar ütles:

      Eh, väga hea vaatevinkel, aga mul puudub igasugune usk sellesse, et eluvendlust geenidega edasi antakse. Ja bioloogiliselt on ju eluvendadel tihti head eeldused, eksole. Selleks peab ju üldiselt hea välimuse ja ladusa jutu elik normaalse intelligentsiga olema, et naisi rajalt maha võtta.

  2. Rents ütles:

    On naiivne arvata, et geenid annavad edasi silmavärvi, aga mitte iseloomu. Mis see eluvendlus muud on, kui osa iseloomust. Ja muidugi on see ilmselt bioloogiliselt kasulik, sest see eeldab tavaliselt ka mingitki järjepidevust (ega igaühte pole nii lihtne sebida) ja teatavat intelligentsi (kõneosavus tühja koha pealt ei tule). Ja nö altruistide (kes hiljem käopoegi kasvatavad) osakaal saab väheneda ainult mingi piirini, kui neid liiga väheks jääb, hakavad emasloomad hoolikamalt isast valima, et järelkasvu täiskasvanuks saamise tõenäosust suurendada, mille tulemusena hakkab taas egoistide arv veidi vähenema. St toimuv pidev kõikumine ja pikemas perspektiivis siiski tasakaal.

    Ja et oleks selge, siis ma ei räägi praegu üldse sinust, ma ju tean, kui mitu aastat te koos olite. Teoretiseerin lihtsalt sel üldisel “isa on see, kes kasvatab” teemal.

    • Mormelar ütles:

      Ma ei väidagi, et geenid iseloomu ei mõjuta, tingimata. Aga ma tahaks loota, et nii mustvalge see siiski pole, et kõikide vastutusvõimetute meesolendite lapsed samaks saavad. Seda näitabki kasvõi justnimelt see, et minu laste bioloogilise isa vanemad on väga meeldivad ja kohusetundlikud inimesed, kuidas neil siis seesugune laps õnnestus kasvatada?

      Kusjuures, ümbruskonnas ringi vaadates, tundub mulle, et lastega naise võtavad endale tihti need mehed, kellel laps juba olemas, seegi vähendab hirmu, et nö korralike meeste geenid edasi andmata jäävad.

  3. Rents ütles:

    Meil tutvusringkonnas juhus, kus üks tuttav kasvatas aastaid “võõrast” last (võttis põhimõtteliselt vastsündinud lapsega naise) ja tahtis ise ka väga last, aga naine ei olnud selleks valmis. Kuni ühel hetkel selgus, et naine on rase, aga mitte temast, vaid ühest järjekordsest kõvast mehest.

    Aga suuremas osas kipub jah nii olema, et need, kes tahavad lapsi, need neid ka saavad, kui ka naisel juba paar tükki ees on.

  4. Rents ütles:

    Kurat, nüüd ma olen muidu nii armsa teema oma kommentaaridega metsa kiskunud. 😀

  5. pisike ütles:

    Misasi see iseloom nüüd siis nii väga on, mis teeb ühest mehest korraliku isa ja teisest ei tee?!
    Iseloom on ikka teatud inimese isiksust kõigutavad mittekontrollitavad mustrid, mis tõenäoliselt (kindlalt ei oska väita vist keegi) on kaasasündinud ja täiesti võimalik, et käivad kaasas ka geenidega. Nende bioloogilistega. See geenidega kaasaantav iseloom kindlasti ei saa olla hea ega paha või isalik ja mitteisalik, hooliv ja hoolimatu.
    Ikka väga küüniline on panna kõik need lapsed ühte patta, kelle vanemad olid narkomaanid, joodikud ja kurjategijad, et küllap nendestki ühed samasugused tule – geenid ju.
    Mis teeb ühest inimesest korraliku ja teisest lontruse persooni on ikka puhtalt suhtumine ja õpitud käitumuslik eluviis. Kuidas mingi käitumismuster kellelegi mõjub, on muidugi mingil määral olenev tema geenidega kaasa saadud olemusest, kuid kindlasti ei käi need kaks liiga tugevasti käsikäes.
    Olen nõus, et lõppkokkuvõttes on ikka see oluline, kes kasvatab ja eeskujuks on, mitte see, kes oma vilja lahti lasi. Isa ja Ema on ikka palju suuremad sõnad ja tähendused, kui üks inimestevaheline füüsiline vahekord võib iial põhjustada.
    See oleks ju tõeline bioloogiline relv ülemaailmselt kasutamiseks muidu, kui üks kamp elumehi leiaks, et õudsalt tore, kui terve ilm saaks taolisi täis…

    • Rents ütles:

      Ma pole kuskil väitnudki, et joodikute lapsed ilmtingimata joodikud on (st joodikemade lapsed selles mõttes muidugi on, et kui ema terve raseduse aja joob, sünnib laps juba sõltlasena), pärilikkus ei toimigi niimoodi. Pruunide silmadega inimese laps pole ka alati pruunide silmadega. Aga kasvõi erinevas peres kasvanud kaksikute uurimine on näidanud, et kaasasündinud pakett määrab ikka hulga rohkem, kui me tunnistada tahaksime (võrdluseks parajasti Mallu blogis olev jutt, kus kõik lapsed on kasvanud ühes peres ja saanud ühesuguse kasvatuse, aga ühest on ikka saanud vastik varganägu, sest ei jopanud lihtsalt. Sama peredega, kus on viis last, kellest üks otsustab jooksikuks hakata ja üle nädala minema jookseb, kuigi teised rahulikult kodus telekat vaatavad – psühholoogid laiutavad käsi ja ütlevad, et pole parata, harjuge ära. Aga mina rääkisin üldse nö “iseka geeni” seisukohalt, iga geen tahab ikka võimule pääseda, mõni on lihtsalt osavam.

  6. pisike ütles:

    Ma ei saa siiski nõustuda, et geenidest sõltub see, kas inimesest saab korralik inimene või ei.
    Geenidega on kaasa antud küll mingid vormid, kui vastuvõtlik keegi millelegi on, kuid on täiesti juhuse küsimus, mismoodi need vormid enda kasuks või kahjuks osatakse suunata.
    Kõige kergem on öelda, et ühest lapsest sai varganägu või ärajooksja sellepärast, et tal on sellised geenid, sest siis ei pea keegi vastutama. See on geen ja sinna ei saa midagi parata. Jätame selle nii ja peidame võimalusel ära.
    Ma ei ütlegi, et ärajooksikud ja varganäod on kõik kasvatusest tingitud, kindlasti ei ole. See kõik sõltub üleüldisest ümbrusest ja teinekord lausa imepisikesest välismõjust, mille peale polegi muud, kui käsi laiutada. Aga kindlasti ei ole see geenidest.

  7. Rents ütles:

    See, et inimene on varas, ei saa olla geenidest, on äärmiselt ebatõenäoline, et “varga geen” olemas on. Küll saab olla pärilik see, et inimene on laisk või kehva keskendumisvõimega või kergesti mõjutatav vms iseloomuomadus, mis pikemas perspektiivis soosib mitte just kõige mõistlikumaid valikuid.

  8. pisike ütles:

    Let’s agree to disagree 🙂

  9. verxu ütles:

    Mulle näib, et need naised, kes “võõrast” last oma mehe lapse pähe sokutavad, on vähemalt sama seiklushimulised kui need seemendamiseks sobivad, ent kooseluks sobimatud isased. Mingi äratundmine ühiseks seilkuseks peab ju tekkima. Lapsetegemine on lõbu, kasvatamine natuke keerulisem. Ma ei usu, et keegi teadlikult terve elu valetades veeta plaanib. Lihtsalt paljud naised korrigeerivad seoses emadusega oma prioriteete ja siis on juba liiga tülikas ausaks hakata… Ma ise küll ei tahaks ega oskaks sellise teadmisega elada. Päris kahju mõlemast tegelikult

  10. OpheliaD ütles:

    Mina olen elav tõend sellest, et olgu sind väiksest saadik kasvatanud (kasu)isa väga eeskujulik, tubli rahuliku loomuga jne, siis geenid löövad ikka välja, olgugi, et saad teada alles 17-18 aastaselt, kes on su päris- ja kes kasuisa ning missugune see “päris”isa siis tegelikult on.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s