No kuidas see värk siis tegelikult on?

Posted: september 24, 2013 in Uncategorized

Tundub, et see suvi on jälle olnud üks lahkuminekute aeg. Kas teile ei tundu, et see käib nagu lainetena? Siinkandis kipub küll nii olema, et läheb üks, lähevad ka paar teist, kaastundest või nii.
See aasta on eriti hirmus tundunud seetõttu, et lahku on läinud sellised paarid, kellest poleks seda nagu arvanud. Lähemalt uurides on muidugi reaalsed probleemid ja pilt loogiline, aga kaugemalt ju ei teadnud. Eks inimesed hoiavad ühte ja partnerist halba ei räägita. Eksist seevastu küll.

Ma tahan end pigem mitte segada sellesse, aga ma ei oska ka ära öelda. Ma olen selle kõik ju läbi teinud ja inimesed kipuvad minu poole pöörduma, nii omad kui võõrad.  Ja ma tegelikult räägin hea meelega. Rääkimine ongi ainuke asi mida ma oskan ja kui sellest on kellelgi kasu, siis ma teen seda lausa võrratult hea meelega. Kahju on ainult siis, kui tegemist on tuttavatega ja leiad end kahe tule vahelt. Ma pean selle kõik endale hoidma, on mu esimene mõte. Aga äkki ta tahabki, et ma selle kõik edasi räägiks? Äkki ta valiski mu selle pärast? Ma ei ole ju harjunud, et ka mehed oma jutuga minu juurde tulevad, enamasti on naised. Ja nii kehv on kogu aeg küsimustele vastata, et see pole minu asi rääkida. Aga see pole. Ei Su eksile ega Su pimeduses hoitud sõpradele.

Võõrastega on kergem, muidugi. Ma tunnen, et isegi mina avan end kergemini. Ma tunnen, et mul on lihtsam sõnu seada, kui ma pean kogu juttu rääkima. Omadel on ju mingi oma pilt tekkinud ja siis on raskem mõelda, et kuidas öelda. Ma ei taha eksi kiruda, isegi kui ma teda ei mõista.

Ma läksin oma eksist lahku viis ja pool aastat tagasi. See on kohati nii lühike aeg, see on möödunud nii kähku, et ei saa arugi. Aga teiselt poolt on see piisavalt pikk, et ma ei mäletagi väga oma eelmist elu.
Ma tean, et meil oli ju häid aegu kah, pidi olema. Aga ma tunnen, et see kõik, mis on tulnud peale seda, on eelneva justkui ära nullinud.

Mida ma mäletan läbi selle viie aasta kõige enam? Lubaduste murdmist. Alguses oli muidugi suur valu. Alguses tuli lausa uuesti käima õppida. Aga kui ma jälle jalutasin, siis ma sain aru, et enne ma joosta ei tohtinudki, aga nüüd võin. Kiirendada või maratoni joosta, vahet pole. Ja mis siin salata, eriti ilusaks läks elu siis, kui leidsin endale jooksukaaslase. Kes on igati ideaalne, sest temaga ma võin jalutada, joosta ja puhata. Ja kõik on võrdselt mõnusad. Kuigi viimasel ajal mulle tundub, et ta rohkem aitab minul joosta, kui ise jookseb. Ja siis mul on süümepiinad. Aga see on juba hoopis teine blogipostitus.

Igatahes, iga mingi perioodi tagant saan ma kirja mõnelt oma armsalt blogilugejalt, kes küsib, et kuidas meil see seis eksmehega siis on. Et ma enam üldse temast ei kirjuta. Ja nüüd nende lahkuminekute ja meeletute vestluste varjus on see teema väga tihedasti kerkinud.

Ja ma siis mõtlesin, et ma kirjutan paar sõna.

Lugu on selline, et ma ei kirjuta, sest mul lihtsalt pole midagi kirjutada. Nagu ma ükskord mainisin, võttis eks viimati lapsed enda juurde neli ja pool aastat tagasi, üheks nädalavahetuseks. Ta hakkas siis oma eksnaisega sebima ja tahtis talle lapsi tutvustada.
Peale seda on nad kohtunud umbkaudu poole päeva kaupa ja suure osa ajast tema vanemate juures. Ta elas selle aastanumbri sees enamuse ajast Pärnus ja oli ilma tööta, aga see ei muutnud midagi. Statistika näitab vist umbes kolme korda aastas. Eks ma alguses ju vaidlesin ja palusin ja koputasin südamele, aga noh. Ma ei saa teda ju kasvatama hakata.
Sel suvel sai ta endale uue naise ja siis said lapsed jälle ühe väga toreda päeva, nendega rannas. Ta võiks vist tihedamini naisi vahetada?

Kehv on tegelikult see, et kui ta enne maksis väga ilusti alimentegi, siis selle aastanumbri sees ei tule kokku isegi mitte ühe kuu raha. Jah, eks ma alguses sain aru, et töötu ja värki. Aga Pärnu on ju nii väike. Lõpuks pahandavad jutud, kuidas kogu aeg väljas käiakse, aga lastele pole jäätiserahagi anda. Kaua Sa jõuad. Lisaks tekib trots, sest mina olin kaks aastat töötu, keegi ei maksnud mulle see aeg topelt. Aga praegu pean mina kandma ka tema “poole”. Ma ei näe enam ausust selles situatsioonis.
Rääkimata sellest, ei peeta ka kõige pisemaid lubadusi. Aga noh, mina olen ju mina. Ootan ja ootan ja loodan ja. Eks näis, mis saab. Varsti saab aasta täis. Ma arvan, et siis saab täis ka minu karikas.

Viimane kord ma lausa pahandasin, kui tema ema oli lastele soovitanud teatrisse minna. Et öelgu mulle. Ma ütlesin, et tema võiks öelda oma pojale, et ta alimente maksaks. Siis ma käiks kogu aeg lastega teatris. Aga mulle jõudis kohale, et ta ei pruugi midagi teadagi. Ta pidi ju nägema, kuidas poeg pidutseb ja ringi käib, ta võib-olla ei teagi, et lastele ei jõudnud kuude kaupa sentigi.

Ainus hea asi kogu selles kremplis ongi tegelikult tema vanemad. Ja tema vennad. Nad on võrratud vanavanemad ja toredad onud. Kuigi nad kohtuvad tunduvalt harvemini, kui minu emaga, on see aeg alati hästi kasutatud. Nad teevad lastega põnevaid asju, mida meie ei oskakski välja mõelda või mille jaoks raha poleks. Lapsed on alati ületamatult õnnelikud ja elamusi täis, kui nad sealt koju tulevad. Seda on võrratu vaadata. Vanavanemad on lihtsalt nii teistsugused inimesed, et see on lastele suurepärane kogemus. Ja nad armastavad oma vanavanemaid väga. Kui on valida eri plaanide vahel, võidavad nood alati, isegi asjade üle, mida nad kuude kaupa ootavad. Ma olen õnnelik, et see on.

See ongi põhjus, miks ma ei ole tahtnud kohtusse minna. Ma kardan vanavanemaid kaotada. Ja seepärast ma ootan. Vist enda lolliks tegemise piirini.
Kui ta oleks aktiivne isa, siis ma ei hooliks sellest rahast, mitte nii. Aga praegu me oleme situatsioonis, kus mees, kes on oma lastele võõraks jäänud, võib kunagi neilt enda ülalpidamist nõuda. Ma ei taha seda oma lastele teha, kui tema ei panusta nende lapsepõlve.

Seda ma ei looda enam ammu, et suhete seisukohalt midagi muutuks. Muidugi ma tahaks oma lastele seda va pärisisa, kes võtaks nad iga teine nädalavahetus, sõidaks nendega Saaremaale ja käiks koolis kontserditel. Aga ma tean, et ma ei saa. Ja õnneks ma ei ole enam aastaid selle üle kurb. Ma olen leppinud, et minu lastel on bioloogiline isa ja isa. Sest see viimane isa, Elukas, on lihtsalt nii hea.
Tema on see isa, kes käib kontserditel, perepäevadel ja aktustel. Tema on see isa, kes keerab rooli, sõidab bussiga ja jalutab, kui on vaja kuhugi minna. Tema on see isa, kes teeb oma plaane ümber, kui lastel on vaja ja tuleb varem töölt, kui ema peab ära minema. Tema on see isa, kes käib lapsega arstil, kui ema on ülikoolis. Tema on see isa, kes öösiti kleebib lapsele krooni, kui õhtuse tüli tõttu see katki läks – et laps ärkaks õnnelikult. Tema on see isa, kes teeb peale rasket tööpäeva süüa, peseb nõusid ja kleebib lastega kaarte. Tema on see isa, kes kuulab ema muresid ja rõõme. Tema on see isa, kes jagab emale neid muresid ja rõõme. Tema on see isa, kes võtab ema kaissu, kui ema tunneb end läbikukkunud emana.
Tema on see isa, kes teeb ületunde, et lapsed saaksid minna teatrisse.

i-HRkdTjG

Advertisements
Kommentaarid
  1. Liis ütles:

    ilus ja kurb.. Sul on oma elukaaslasega väga vedanud 🙂

  2. Raven ütles:

    Eks see teema on minu jaoks pisut ehk ebamugav, oli Su eksmees ju pikka aega mu parimaid sõpru ja mul oli suht raske mitte pooli valida ja ei kukkunud see mul ka kõige paremini välja. Olen aja jooksul järgi mõelnud ja aru saanud, et üks asi on, kui inimene on sõber ja hoopis teine, kui ta on/oli kellegi elukaaslane/abikaasa. Me ei saagi saada üksteisest samamoodi aru, sest tunneme selliseid inimesi täiesti erivatest külgedest. Mäletan, et ükskord küsisin tema käest, et miks ta oma lastega ei tegele. Ega ta ei oskanudki midagi vastata, lihtsalt tõdes, et see on tõsi. Alguses tundus, et ehk oli asi teie omavahelistes suhetes, hiljem jäi pigem mulje, et tal oli lihtsalt ühelt maalt ja suhteliselt järsku huvi otsa saanud. Ilmselt kahjuks nii ongi…
    Me ei suhtle eriti tihedalt ja eks on ka mõningaid asju, mistõttu see nii on läinud. Siiski elan Su tegemistele kaasa ja mul on siiralt hea meel, et Sa oled oma kõrvale leidnud inimese, kes ongi see puzzletükk, kes teie perega ideaalselt klapib, sest Sa oled tubli ja tore ja selle õnne kuhjaga ära teeninud.

    • mormelar ütles:

      Ma arvan, et sellises olukorras polegi vaja pooli valida. Mina ei tuleks selle pealegi, et oma sõpru valida selle järgi, kas nad mu eksiga suhtlevad või ei. Pigem juhtus meil nii, et minu sõbrad mõistsid tema käitumise hukka ja lõpetasid temaga suhtlemise juba ammu, täiesti omal algatusel. Aga meil on ka siiani ühiseid tuttavaid ja ma arvan, et see on täiesti normaalne.

      Tegelikult saime me alguses tunduvalt paremini läbi ja suhtlesime kõvasti rohkem. Eriti see periood, kui ta mind tagasi tahtis, siis ta oli suhteliselt aktiivne lapsevanem. Pigem tundus, et kui tal on minuga head suhted, siis ta hoolib ka lastest. Mida vähem oli vajadust minuga suhelda, seda enam kadus ka suhtlus lastega.
      Miks? Ma arvan, et seda ei tea ta ise kah.

      Mul ei ole tema kui inimese vastu midagi, me lihtsalt ei sobinud enam ühel hetkel kokku ja see on täiesti okei ja täiesti normaalne. Esimesest päevast alates, kuigi mul oli väga valus, ei ole ma teda süüdistanud tunnete lõppemises (või meeltesegaduses, nagu ta seda ise nimetas), varem või hiljem oleks see nagunii tulnud. Meie tülid on ainult ja ainult olnud laste ümber peale seda.

      Mul on lihtsalt raske austada inimesi, kes elavad täielikult minu põhimõtete vastaselt ja ma ei näe mingit põhjust, neid inimesi oma sõprusringkonnas hoida ja ma usun, et neil puudub ka igasugune huvi minu vastu. See on elus loomulik nähtus. Seega mul puudub vajadus vaadata teda kui neutraalset inimest, ta ei saa selleks minu jaoks kunagi. Ma tahan selles situatsioonis vaid oma lapsi kaitsta.

  3. Rents ütles:

    Ravenil on õigus – elukaaslane ja sõber on täiesti erinevad asjad. Mina saan ühega oma eksidest väga hästi läbi, oleme suured sõbrad nüüd, sest mõlemad saame aru, et olime 15aastastena idioodid ja teiseks ei sobi veel mingit pidi tegelikult kokku ka. Oleks ma tollal lapse saanud, siis muidugi tapaksime üksteist siiani, sest ta on ka selline mees, kellelt raha ei tiriks ka tangidega, sest ei ole lihtsalt kuskilt midagi tirida.

    Aga samas on muidugi ka mehed, kellele kõik tuttavad juba veits viltu vaatavad, sest kõik teavad, et mees pole pool aastat alimente maksnud ja siis ta võtab näiteks internetis sõna teemal “kas iga asja eest peab ikka raha küsima? Mis te ahnitsete neid kaltse müües?” Tra, ahnitse ise ka ja toeta vahelduseks oma lapsi. Dumbass.

    • mormelar ütles:

      Ma olen elus tähele pannud paari taolist olukorda, kus naine kirub igal võimalusel oma eksi, kellel (teinekord ka tema jaoks) alimentide maksmisega või lapsega suhtlemisel probleem, samal ajal on tal kõrval sõber või uus mees, kes käitub täpselt sama moodi, aga sellele on muidugi mingi õigustus.

      Minu jaoks on see nii naljakas, muidugi on erandolukordi, aga üldiselt ma ikka jälgin oma elus ühte joont ja ma ei kujuta ette end sõber olevat kellegagi, kes üldse oma maailmavaatelt minuga ei klapi. Mul on ka lõppenud suhtlus ühe justnagu toreda sõbraga, kes lihtsalt suurest armukadedusest oma lapse elu metsa keeras, ma ei suutnud seda mõista, aga ma ei suutnud ka tema meelt muuta.

  4. Rents ütles:

    Ahjaa – ilmselt kurdavad inimesed sulle oma muresid, sest sa tundud usaldusväärne. Tore teada, et sa seda ka tegelikult oled. 😀

  5. Naabrinaine ütles:

    Lihtsalt alimentidest –
    ma saan südamest aru, kuidas ei taha neid küsida ja sellega tegeleda. Mina olen ka mitte küsinud ja tagasi saatnud, kui vihaseks ajas. Sest teatavasti on ka mehi, kes mitte ei jäta maksmata vaid maksavad, ja kohe palju, et südant puhtaks loputada. Mis on sama ilge kui maksmata jätmine. Eksole.
    Aga tegelikult, tahtsin öelda hoopis midagi muud. Peaks muutma suhtumist, et elatis on midagi, mida naised välja pumpavad ja mehed kurvalt taguma peavad, ise näljas ja külmas. See ei ole tõsi, elatis ei ole kellegi kapriis või vajaduste rahuldamine, elatis on elementaarsus. Miinimummääral elatise maksmine oma lastele ei ole vaieldav ja kaubeldav. See ei ole asi, mida mitte nõuda ja mitte maksta. Ma ei ole üldiselt kohtukäikude poolt, aga elatise nõue on erand, see on laste sünnipärane õigus, aga nad ise ei saa kohtusse avaldust esitada. Ja see avaldus ei tohiks segada suhteid vanavanematega ega ka kellegi teisega.
    Kohutavalt alandav on kellegi käest raha küsida, eriti kui seda on päriselt vaja ka. Aga isegi kui ei oleks raha vaja, elatis tuleb sisse nõuda, kasvõi ühiskonna huvides. Riik on otsustanud, et üks laps maksab ühele vanemale 2013 aasta seisuga 160 eurot kuus, 1920 eurot aastas, kokku siis täiskasvanueani 34560 eurot. See ei ole arutlemise koht, see on tegelikult reegel. Ja ükskõik, mis suhetes toimub, kui palju kellelgi raha on või ei ole, see ei puutu asjasse.
    Ma saan aru, et sinu laste pärisisa on teine inimene, see, et ta on tegelik isa, on tema õnn. Ja su laste õnn. Ja sinu oma ka. Aga see ei muuda bioloogilise isa kohtuse suurust.

    Regards,

    Naabrinaine

    • mormelar ütles:

      Ma olen tegelikult täiesti sama meelt. Seda pahasem ma enda peale olen, et ma ei ole suutnud midagi ette võtta. Asi on selles tobedas lootuses, et tal tuleb endal mõistus pähe. Mitu aastat olid ju asjad korras. Üle miinimumi ma ei tahaks nagunii, sellest hoolimata, et ta palk on minu omast kolm korda kõrgem olnud alati.
      Ja seda enam, et lapsed olid tahetud, viimane planeeritud ja abiellu sündinud laps. Ma ei saagi tunda, et ma kedagi ära kasutan, nad OLID tema lapsed täpselt sama palju kui minu omad. Ja kuigi see enam nii pole, siis muidugi säilib tal kohustus tagada laste elukvaliteet.

      Ma lihtsalt vist vajan nägemist, et tal on töö – ta elab nüüd välismaal – ja lisalõbustused, aga ta ka siis ei maksa. Muidu ma ikka üritasin talle õigustusi leida. Kui ma näen, et neid enam pole, küllap ma siis ka reageerin.

      • Naabrinaine ütles:

        Jah, ma usun, et sa reageerid, aga kindluse huvides – õigustusi ei ole olemas.
        Ükskõik, kas laps on sündinud abiellu või üheöösuhtest, laps on laps ja kohustused tema ees täpselt samasugused. Mul on üks hea sõber, kellel on kolm last, kes temaga koos ei ela, kaks abielust ja üks juhusuhtest. Ta maksab elatisi kuus korda miinimumi kuus. Ja juba aastaid. Ta ei kohtu lastega tihti, eks seal oli ka suhtejama taga, aga ta kannab auga rahalist vastutust. Ükskord ta ütles, kui arutasime, et küll oleks tuus minna ümbermaailmareisile (no see keskeakriisi jutt, et viskaks avalduse lauale ja seljakoti selga ja nii), täiesti siiralt, et ma ei saa ju! mul on lapsed!
        Siis ma mõtlesin, et tavaliselt on vastupidi, isadel on kõik muu tähtsam kui elatis, maksta ei saa ühe teise või kolmanda pärast, auto on remondis või üür kõrge, onju. Aga see on ju meil, emadel, samamoodi – lapsed seavadki elu. Kui sul on lapsed, siis sa ei saa endale lubada töötust või väikest palka või ka uut peret või peeneid hobisid, kui piisavalt ei teeni. Lapsed ongi number 1. Ka nende puhul, kes tegelikult kasvatuses ei osale.
        Me hiljuti lõpetasime ühe kohtuasja, mille tulemusena jäi õnnetule isale endale elamiseks kätte 16 eurot kuus. Vaene mees oli pimestatud ja vaidlustas kahe lapse elatisnõuded, mille tulemusena miinimumist sai kaks korda miinimum. Lisaks mõisteti summa välja tagasiulatuvalt nelja aasta eest. Mees karjus juba kohtusaalis, et milline ilgus ja libud on talle liiga teinud. Aga kohtunik vaatas teda suurte selgete silmadega ning soovitas ilmtingimata uue töö otsida, sest nii paljude lastega mees ei saa endale väikest palka lubada. Karm, aga tõsi. Jääb üle ainult loota, et mees ka uue töö leiab ja seda rõõmuga teeb ning oma kibestumust laste peal välja ei ela.

        Regards,
        Naabrinaine

    • mormelar ütles:

      Naabrinaine, uu! Kas oleksid nõus minuga privaatselt sel teemal veel vestlema? Saan aru, et Sul on kogemusi selle tee läbimisel? Tuli välja, et pean selle tee ikkagi jalge alla võtma nüüd 😦
      Mormelar@gmail.com

  6. mormelar ütles:

    Vot üheöösuhtest või isegi poolsuhtest sündinud lapse puhul mina alimente ei küsiks. Ma saan aru, et seaduse ees pole vahet, aga minu arust on see ebaõiglane, sest mehel pole ju lapse allesjätmise koha pealt sõnaõigust.
    Aga see on muidugi igaühe enda mõelda.

    • Naabrinaine ütles:

      Jah, mina isiklikult ka ei küsiks. Aga üheöösuhete vilju on väga vähe, võrreldes purunenud kooselude viljadega. Samas – kui sa teaksid, et sa oled kogemata ühe lapse sünnitanud (ma saan aru, et kogemata sünnitamine on raskem kui kogemata eostamine), ja ta on olemas ja kasvab kuskil, sinu isiklik laps, kas sa jätaksid osalemata ja maksmata?

      • mormelar ütles:

        Tõsi, ka niipidi ei kujutaks ette. Aga ma mõtlen, et mehed ei mõtle alati nii, nagu meie. Kuigi ma ei mõista kuidagi hukka neid naisi, kes ka üheöösuhtelastele alimente nõuavad – lapsi pole ju süüdi.

      • ereroheline ütles:

        Tõesti kahju, et meestel ei ole seda loogikat, et “ta on minu laps, ma pean maksma ja ta elus osalema:”. Palju on neid emasid, kes ei saa 18 aasta jooksult isalt mitte üht sentigi, kuigi isa teab lapse olemasolust (mõnel juhul ka reaalselt olnud selle lapse tegemise protsessis, mitte “oih juhtus”), sest kahjuks liiga palju on veel levinud meeste seas mentaliteet, et “laps on naise jagu.”

        Inglise keeles on minu arvates nende mitte hoolivate isade kohta ilus termin: deadbeat dad.

  7. z ütles:

    Njaa… keeruline teema see on.
    On meil nii rongaemasid kui ka rongaisasid (fine isasid on rohkem, aga mõlmaid leidub).

    Osade teadlaste arvates asuvad inimesed geneetiliselt täpselt monogaamsete (emane ja isane kasvatavd koos… ja mõnede liikide puhul emane läheb litutama ja mees kasvatab üksi) ja konkureerivate (alfa-isane paneb sutsaka ära ja kaob ning emane kasvatab üksi) liikide vahel – ei puhtalt ei üks ega teine. Mis teeb muidugi igasugu suhete loomise ja hoidmise oluliselt raskemaks … eriti kui tulevad mängu ka lapsed.

    Põhiline on vast leida see isiklik tasakaal ja lahendus.
    Midagi universaalset ja kõigi jaoks töötvat ei ole.
    Kuigi minu jaoks on ju justkui elementaarne võtta vastutus oma järelkasvu eest… olgu see siis kasvõi vaid rahaline vastutus.

  8. riin ütles:

    Mina enda laste isale seletasin, et küsin elatist ainult selle pärast, et lastel poleks tema ees kohustusi täiskasvanuna. Laste isa suguvõsale seletasin ka, et ma reaalselt ei oota mingit raha, sest ma tean, et seda ei saa niikuinii. Ja ometigi, kui selle mäksekäsu kiirmenetluse ära tegin, oli see kõigile üllatus ja mina olin rahaahne mõrd, kes tegi vaesele mehele liiga. Aga jah, vähemalt on lastel tõestus, et isa pole nende eest hoolitsenud.

  9. […] septembris üle pika aja meie pere seisudest. Olin sellest sügavalt isiklikust teemast blogis paar head aastat eemale hoidnud. Aga tagantjärgi […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s