Teeme kalli-kalli…

Posted: oktoober 3, 2013 in Uncategorized

Ühel ilusal päeval kirjutas üks armas blogija nimega Mallukas parooli all, kuidas talle ei meeldi roosamanna. Noh, piltlikus tähenduses muidugi, ma arvan, et jõhvikamannavaht meeldiks isegi talle. Sellest sai alguse üks huvitav skandaal, mis ristiti rasedate kätšiks ja mis ajendas nii mõndagi sel teemal blogima.

Mindki. Rääkisime Tikriga hommikul sest teemast ja ma sain tõdeda, et hoian Malluka poole, sest ma tunnen temas ennast ära. Ma olen ka pigem impulsiivne, ettearvamatu ja otsekohene, tundudes (ja olgem ausad, mõnikord ka meelega olles) õel. Tikker kaldus jällegi teisele poole. Aga me mõlemad saime öelda, et ise küll enam nii ei viitsiks.

Tõsi ta on. Ma loen teiste draamasid hea meelega, ma pole rahuotsiv inimene, aga ma olen aastatega ikka väga muutunud. Ma olen suurema osa oma sõdu lihtsalt juba maha pidanud ja tõdenud, et sõjas pole võitjaid. Isegi, kui Sa näiliselt saavutad võidu, on laipasid mõlemal poolel. Lisaks on kadunud energia ja jaks.
Eks ma mõnikord ikka erutun, enamasti mõne (haridus)poliitilise teema peale, teinekord isegi niisama. Ja muidugi on ühed samad päästikud, mis mu alati valla päästavad, näiteks omasooiharus või Pärnu koolivõrgu ümberkorraldamine, eksole. Ja kui veel paar pokaali julgust alla võetud, võin ka päris valjuhäälseks muutuda. Kaugelt võttes olen ma sama lärmakas tähelepanuhoor edasi, tõsi, aga tegelikkuses valin oma lahinguid nüüd päris suure hoolega.

Eriti internetis. Ma olen õppinud aru saama, et hoolimata mu küllaltki rahuldava hindega eneseväljendusoskusest, saavad inimesed ikkagi teinekord valesti aru. Vahel nad tahavadki mitte aru saada. Ja mina tunnen end siis halvasti. Ja ma näen nüüd, et see pole seda väärt. Mingi võõras vend ekraani taga ei ole seda väärt, et mina lähen magama, paha tunne kõhus.

Ma olen paratamatult pidevalt vähemuses. Ma olen teismeline ema, ma olen topeltteismeline ema, ma näen teistmoodi välja, mul on hunnik tätoveeringuid, ma elan võimalikult keskkonda austavat ja rohelist elu, ma toitun võimalikult ökolt, ma ei söö tablette, ma eelistan pabermärkmikku Google kalendrile ja ma võin tunde rääkida tolerantsusest, olles ise väga kriitiline ja diskrimineeriv inimene (loe: silmakirjalik mõrd). Kuigi ma olen täiesti tavaline tüdruk, täiesti tavaliste lapsevanemate hirmudega, täiesti tavalise saavutusvajadusega, on teatud hulk inimesi, kes ei näegi mu ihukaunistustest ja sünniaastast mööda. Seda ka erialaselt. Seega ma leian end pidevalt olukorrast, kus ma pean end kellelegi tõestama.

Ja no, ilmselgelt, kui see oleks minu jaoks väga suur probleem, siis ma ju muudaks end, eksole. Ei, ma jõuan veel küll. Sest siiani on see pea alati õnnestunud. Aga siiski tingib see olukorra, kus ma olen õppinud aru saama, mis väärib mu vaeva ja mis mitte. See ongi pelgalt seotud sellega, mis mu elus parasjagu toimub. Kui mul on hea rahulik periood, ma võin arutada lehtede kaupa Grey anatoomia viimast osa. Kui mu elus on hullumaja, nagu viimasel ajal liiga tihti juhtub, tõden ma isegi järjekordse homofoobi peale, et küll Jumal karistab. Või Maaema. Või keegigi.

Ja see ongi normaalne. Elu käib ringides.

Tegelikult ma tahtsin hoopis sellest rääkida, et kuigi minu lastetuba ei olnud väga soe ega õpetanud mind julgelt emotsioone välja näitama – ja paljud ütlevad, et see tingib ka nende hilisema külmuse ühiskonna suhtes, siis minuga läks täpselt vastupidi – ma tahan ise teha teisiti. Ma tahan oma lapsi kallistada, kaisutada ja musitada, igavesti. Ma tahan oma sõpradele silma vaadata ja öelda, et ma armastan neid. Ma olen oma sõpradega väga lähedane, ka füüsiliselt lähedane, ma tahan kõiki kallistada, kaisutada ja katsuda. Meie seltskonnas on ennegi öeldud, et esimesel pilgul ei saagi aru, kes kellega paar on, kõik on kõigi süles. Kindlasti on inimesi, kes seda võõristavad, aga ju siis meile sobib.

Ma olengi see veidrik, kes võib öösel kellegi suvalisega ühel asemel magades ta kaissu krabada. Läbi une, muidugi. (Eh-eh, muidugi). Ma olengi see, kes käib äsja tutvutud austraallasega mööda öist Pärnut käest kinni ja räägib oma lastest ja maailma parimast mehest. Ma olengi see, kes silitab oma sõbranna põlve, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi.

Muidugi, võõraid inimesi ma ei ahista. Vist.

Sõnad on minu ainuke relv, see on ainuke asi, mida ma päriselt oskan. Rääkida ja kirjutada. See on minu võimalus inimestele näidata, kui kallid nad mulle on. Muidugi ma tahan seda ka oma tegudes väljendada, aga ehk see, et ma julgen oma sõpradele öelda, kui väga ma neid austan ja hindan, et ma tahan tervele maailmale blogida, kui võrratu abikaasa mul on  – ehk see loeb ka midagi.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Leevi ütles:

    Aamen! Poleks arvanud, et meil nii palju ühist on.

  2. rey ütles:

    Mis teema sul nende omasooiharatega on?

    • mormelar ütles:

      Meeldivad hirmsasti.

      Tegelikult mulle ei meeldi, kui inimesi kiusatakse taga asjade pärast, mida nad ise muuta ei saa, nagu nahavärv, juuksevärv või vanemate töökoht. Kiusake reaalsete asjade pärast, nagu poliitiline vaade või lemmikraamat.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s