Üksikvanemlusest

Posted: oktoober 8, 2013 in Uncategorized

Hakkasin ükspäev kirjutama posti “Endise üksikema pihtimused.” Valmis, peab tõdema, ei saanudki. Aga ükskord ikka, eks?

Senikaua vinguks aga ühe PerejaKodu’s ilmunud artikli üle, kus üldse-mitte-üksikema kirjutas üksikvanemlusest. Täpsemalt sellest, et seda ei tohiks olemaski olla, sest laps peaks olema alati pooljapool jagatud.

Ma ei tea, isegi mina ei oskaks nii üheteralist lugu kirjutada! Alguses ma sain pahaseks. Aga siis ma mõtlesin, et peaksin olema hoopis õnnelik ja küllap olen kade. Seda kõike täpsemalt sellepärast, et ilmselgelt suudab see pereema elada sellises roosas mullis, milles mina pole iial olnud ega millesse ma kunagi ei jõua. Ja võiks vist olla õnnelik teiste pärast, kui neil on nii hästi läinud?

Ei sõnagi emadest, kes kõnnivad oma laste juurest minema. Ei sõnagi isadest, kes arvavad, et abielu lõppedes lahutavad nad tervest perekonnast. Ei sõnagi vanematest, kes ei ole võimelised oma lapsi kasvatama. Vaid et olgu võrdselt.

Eks ma võtsin seda isiklikult, sest artiklis oli toodud arvamus justkui emad oma ürgnaiselikkuse tõttu ei lubaks isadel lahkuminnes oma rolli täita. Arvestades seda kui suurel osal lahuselavatest isadest või spermadoonoritest puudub igasugune huvi oma laste vastu, usun ma, et oli oi-kui-palju üksikemasid üle maa, keda see koht valusalt torkas.

Tunnistan avalikult, et oleksin nõus püksid jalga panema (ja no te teate, kui suur asi see minu puhul on), vuntsid ette kleepima ja keset kesklinnaparki jalad harkis istuma, ropendama ja õlut jooma (just see ongi minu kuvand tavapärasest mehest ja mehelikkusest), kui see tähendaks, et mu laste va bioloogiline isa KASVÕI ühe nädalavahetuse lastega koos veedaks ja midagi toredat teeks.

Arvan miskipärast siiski, et vuntsidega Mormelar jääb teil nägemata.

Ma ei hakka kuidagi mõistma, kuidas saab isadel viha oma eksnaise vastu olla suurem, kui armastus oma laste vastu. Kuidas saab lihtsalt lõpetada isa olemise, tihti päevapealt. Ma ei hakka kunagi mõistma, kuidas saab olla armukadedus nii pimestav, et ema ei luba enam isal lastega kohtuda. Ma ei mõista neid kunagi. Minu jaoks kaalub armastus mu laste vastu kõik üle, kõik. Ma olen oma elus nii palju alla neelanud, nii palju nutnud ja isegi palju vigu teinud, seda kõike alati arvates, et see on mu laste heaoluks parim. Mul on raske mõista, kuidas saab end emaks või isaks nimetada keegi, kes laseb tulla mingil suvalisel emotsioonil enda ja laste vahele.

Tõsi, mul on raske ette kujutada olukorda, kus vanem tunneb, et tema laste suurim heaolu ongi see, kui ta eemale hoiab. Ma olen küllalt veendunud, et iga laps ütleks täiskasvanuna: “Isa, Sa tegid valesti. Ma oleks suutnud nii Sind kui ka kasuisa korraga armastada. / Ema, Sa oled oluline osa maailmapildist. Sa oleks võinud minu elus olla isegi siis, kui arvasid, et mul on parem isa ja kasuemaga kasvada. ”

Kuidas saab keegi arvata, et nii lihtne see ongi? Et maailm ongi nii lilleline, et kui vaid emad laseksid isadel olla isad, kaoks maailmast üksikvanemlus.
Ja sealjuures, ärge tulge rääkima sellest, kuidas enne titetegemist oleks pidanud õige kaasa valima. Kui ma kunagi võisin sellega veel nõustuda, siis mida aeg edasi, seda enam ma näen, kuidas maailma kõige toredamad isad ja hoolivamad mehed peale lahutust fuuriateks muutuvad. Jah, mehed.
Emade puhul, peab tunnistama, olen ma laste mahajätmist kogenud vaid nende isendite puhul, kelle kohta seda ka enne ennustada võis.

Ma ei tea…Ma ei tea, kas saaks öelda, et üksikvanemlusest peaks kirjutama vaid üksikvanem. Vist mitte. Aga vähemalt tuleks sellest kirjutada objektiivselt ja läbi selgete prillide.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Marika ütles:

    Aitäh, Mormelar! Aitäh, et Sa panid kõik need mõtted kirja. Mind (samuti endine üksikema) valdasid väga väga sarnased tunded ja mõtted seda artiklit lugedes. Olin mitu hetke kuri ja vihane, siis aga hämmeldunud… Ma ei arva ka, et ainult üksikemad võiks sõna võtta sel teemal. Kindlasti mitte! Aga antud loo autor oli väga kaugel reaalsest elust ja põhjustest, tunnetest, kogemustest, mis käivad kaasas üksikvanemaks jäämisega.
    Lisaks, minu arvates Eesti kohtupraktika 50/50 laste jagamine on suuresti ainult kohtu ja ametnike mugavus. Ma ei hakka iial nõustuma, et sellised lahendid saavad olla siiralt LASTE huvides. Aga see on natuke teine jutt juba.
    Veelkord aitäh, nii kena on teada, et ma üksi seda artiklit lugedes viha ja hämmeldust ei tundnud 🙂

    • mormelar ütles:

      Ma olen miskipärast kindel, et meid on veel ja veel ja veel.

      Ma olen tegelikult sama meelt, et see pooljapool töötab vaid erandjuhtudel. Kui vanemad on nii üksmeelsed, et neil õnnestub elutervelt lapsi kasvatada täiesti koos, ei lähe nad enamasti lahku. Seega on väga raske leida paari, kellel pool ja pool reaalselt toimiks, mitte et lihtsalt pühapäevavanem kohtub lastega tihedamini. Rääkimata nende laste ebakindlusest. Meil koolis ikka on mõni selline ja enamasti on nad hädas, teadmata, kus on nende asjad ja teadmata, kelle juurde õhtul minna.

  2. Kairi ütles:

    Kahjuks pole mul olnud võimalust artiklit lugeda, aga kas see pool ja pool kohtus jagamine ikka on nii tavapärane. Mul endal on kogemus, kus kohus ütles, et lapsel peab kodu olema, eriti koolis käival lapsel. Niikaua kui ta lasteaias käib, võib olla kuust terve nädala isaga (ja seegi ju polnud pool), aga kui läheb kooli, tulevad kõne alla ainult nädalavahetused, pühad ja koolivaheajad. Sest lapsel peab olema stabiilne kodu. Muidugi oleks tore, kui saaks ka lahuselava vanemaga rohkem aega koos veeta, aga see ei saagi ju kuidagi reaalne olla.
    Mina ei mõista neid peresid, kus lapsed veedavad 2 nädalat ühe vanemaga ja 2 teisega. Laps on ju kodutu, jookseb kahe koha vahet. Aga laps pole asi, mida saab lahutusega pooleks teha. Ma ei kujuta ettegi kuidas see lapse psüühikale ja maailmapildile võiks mõjuda. Huvitav mis psühhoogid sellisest lapse elukorraldusest arvavad.

    • Katrin ütles:

      Ma nõustun selles osas, et ma pole ka veel näinud kohtulahendit, kus laps tõesti nn pooleks jagatakse. Ma kahtlen üldse, et tänapäeval sellist kohtulahendit Eesti kohtupraktikas leiduda võib. Lapsele jääb ikka üks konkreetne vanem, kelle juures ta alaliselt elama hakkab ning teisel vanemal jääb selle lapsega suhtlemisõigus (mis teisest küljest on ka tegelikult vanema kohustus). Reeglina ei määra kohus isegi seda, millal lapsega koos mitte-elav vanem lapsega kohtuma hakkab, kui vanemad suudavad selles ise kokkuleppele jõuda. Teine asi on juba see, kui vanemad kohtumiste suhtes ise kompromissi leida ei suuda. Lapse alaline elukoht hooldusõigusvaidluste korral ühe vanema juures tuleneb varasemast riigikohtupraktikast ning seega seda last nii väga “pooleks” jagada ei annagi. Ka kohtupoolne suhtlemiskorra kindlaks määramine, kus tõepoolest määratakse kindlaks nädalalõpud, pühad ja koolivaheajad, mil laps on ühe vanemaga, mil teisega, ei jaga seda lapsega koosolemise aega vanemate suhtes pooleks. Ma arvan, et paljudele vanematele see lihtsalt nii tundub (ja eks kohtupraktika seda ka näitab), sest armukadedus, viha ja trots selle teise vanema suhtes on lihtsalt nii suur, et ka mõned nädalavahetused tunduvad juba liigsena. See ei ole kindlasti reegel, kas või näiteks Kadri, Sinu enda näite varal. Aga minu kogemus räägib enamasti vastupidist. Kui Teil koolis on mõni laps, kes ei tea, kas ta peaks õhtuks minema isa või ema juurde, ei tulene see kindlasti kohtuotsusest, vaid vastupidi, vanemate otsustamatusest. Või noh.. Jumal hoia, kui kohtulahend on olemas, aga vanemad endiselt kaklevad. See on tõeliselt probleemne teema, sest paljud vanemad tegelikkuses ei adu, millise katkise hinge nad selle kraaklemise tulemusena tulevikus ellu saadavad. Kurb.

    • Shamio ütles:

      Loengus oleme (õpin sotsiaaltööd, lastekaitse kõrvalerialana) seda varianti “pool ja pool” käsitlendu. Õppejõud on maininud kahte asja. Esiteks, Põhjamaad, kus seda süsteemi ka rakendati on aru saanud, et kui laps peab asjad seljas elama, on ikka väga halb. Teiseks, kui pakkuda vanematele välja, et selge, on korter kus elab laps ja ema elab 2 nädalat seal, siis isa. Ehk vanemad vahetavad elukohta ja laps püsib paigal, siis on suu vett täis ja enam ei sobi. Aga lapsele… talle peab sobima…

      • Katrin ütles:

        Ma ei tea küll mis riigi praktikat õppejõud Teile loengus tutvustas, aga sügavalt kahtlen, et selline asi Eestis aset sai leida. Vähemalt mitte sel sajandil. Perekonnaasju arutavad kohtunikud on valdkonnale spetsialiseerunud, saavad pidevaid täiendkoolitusi jmt, seega on nad oma eriala spetsialistid, kellel lisaks eriteadmistele on ka endal lapsed ja pere. Nad ei lähtu ainult seadusest, vaid ka oma sisemisest nn õiglustundest ning seega ei tohiks ükski lapsevanem küll karta kohtusse pöördumist vaid seetõttu, et äkki tehakse mingi absurdne lahend. Vähemalt mitte tänapäeval.

  3. Kairi ütles:

    Võibolla on vahest hea, kui kohus saab sõna sekka öelda. Mina tean konkreetselt peret, kus omavahelise kokkuleppe alusel elavad nüüdseks varateismelised lapsed 2+2 nädalat süsteemis. Ma pole oma nina sinna toppinud ja põhjuseid ja tagamaid uurinud. Võibolla peaks, sest mind tegelikult huvitab kuidas osapooled sellise elukorraldusega rahul võiks olla. Kõrvaltvaadates tundub see nii absurdne ja vale.
    Kui juba 2+2 siis pooldaksin ka pigem seda varjanti, et lapsel on kodu ja vanemad siis käivad vastavalt graafikule.
    Ma ise arvan, et selleks, et vanem panustaks võrdselt, ei pea ta tehniliselt sama palju aega veetma ja sama palju raha maksma (raha maksmine pole ju tegelikult lapsevanemaks olemine, kuigi on hädavajalik osa lapse kasvatamise juures). Koos veedetud aja kvaliteedis on küsimus ja selles kas sa oled lapsele olemas kui ta sind vajab. Telefoni kasutada oskav laps peaks saama iga aeg lahuselavale vanemale helistada, lahuselav vanem võiks saada iga aeg lapsele helistada, tema elu ja päeva vastu huvi tunda. Sa saad olla olemas ka mitte sama katuse all elades. Aga siin ei aita enam ükski sunnivahend. Raha saab nõuda, suhtlemiskorda saab määrata, aga tahtmine olla lapsevanem ja huvi oma lapse vastu tuleb seestpoolt ja seda ei saa peale suruda. Ja tõepoolest, mõne aja möödudes seda enam ei nõuagi ja saavutada ei ürita, emotsionaalne vastutus kaob unustuste hõlma, ja siis ei jäägi muud kui see raha.

  4. verxu ütles:

    Aitäh! Mul on omaloodud perega seni vedanud, kuid oma vanemate vigade ja eksimuste sees kasvanuna olen kindel vaid ühes – asjadel on pooltoonid ja teised küljed. Ja vahel lihtsalt juhtub. Kõige tähtsam on armastus ja seda õigust taga ajades raamidesse panna ei saa.

    …. Pooleks….

    Jah. Mul on selle õiglaselt poooleks jagamisega oma teema

  5. signe ütles:

    “…Ema, Sa oled oluline osa maailmapildist. Sa oleks võinud minu elus olla isegi siis, kui arvasid, et mul on parem isa ja kasuemaga kasvada. “ Minu nägemuse järgi need ütlejad ju ei tunne oma vanemaid tegelikult, nad ei tea, milline oleks olnud nende elu ilma eemalehoidmiseta. Minu ema oma emale ei saaks neid sõnu öelda. Minu emale oleks olnud parem, kui ta oleks hoidnud eemale, isegi arvesse võttes, et isa mu emal polnudki. Ja minu isa oleks ka ilmselt kauem elanud… Nii et mitu külge kõigel.

  6. Elin Luts ütles:

    Nimetatud artiklit lugenud ei ole ja seega seda ei kommenteeri.
    Aga oled Sa kuulnud teaduslikust uurimusest, mis tõestas ära, et emainstinkt on reaalselt eksisteeriv, isainstinkti aga ei ole olemas.
    Olen endale ikka alati püüdnud selle uuringu tulemust tuua vastuseks kõikidele neile kordadele, kui olen küsinud, et kuidas võivad mehed päevapealt lihtsalt ära jalutada 🙂
    Nii see ongi. Nendel ei ole seda suurt ja üllast tunnet, mis anti kaasa. Nemad õpivad tihti neid olevusi armastama ja vahel rohkemgi, kui naist, kuid see ei ole neile sünnimomendiga kaasa antud.
    Sellepärast ongi juba enne rasedust ära tunda need naised, kes pole emad, kuid isade puhul ei tea iial.

  7. K ütles:

    Minu lapse isa oleks nõus küll pool ja pool jagama, aga ma ei suuda lihtsalt isegi mõelda, kuidas see mõjuks lapsele. Paratamatult olen mina tema turvaisik ehkki ta armastab issit väga. Ja teisalt ma saaksin sellise südamevalu sellest, kui ma nt 2 nädalat last ei näeks. Okei, mina saan üle. Aga laps? Tema, mu kullake, kes on nii minu küljes kinni nagu üks 5 aastane tavaliselt ongi oma ema küljes? Õnneks on mu lapse isa arusaaja ja jätkame jätkuvalt nii, et lapsel 1 kodu ja teisel külas(ehkki ka seal oma tuba jne).

  8. Raven ütles:

    Lapsele on kõige parem, kui tema vanemate lahkumineku tõttu kannatama ei pea. Erti lahutatud pere lapsed vajavad stabiilsust ja kindlustunnet. Ideaalis oleks ju hea, kui see, kelle juures laps on parajasti ja kui tihti jne läheks kuidagi sujuvalt ja iseenesest ja vanemad oleksid üle oma enda emotsioonidest ja suudaksid laste huvides teha mõistlikud kokkulepped. Selliseid ideaallahendusi tean ma küll ainult oma tutvusringkonnast ühte. Lahkuläinud vanemad (lihtsalt kasvati rahumeelselt lahku ja käidi uute peredega omavahel läbi ning asi reaalselt tõepoolest toimis) elasid praktiliselt kõrvalmajades ja lastel oli vaba voli ise majandada, kus oldi. Polnud ka probleemi, sest teise koju minek oli ainult enamvähem kõrvalhoovi mineku küsimus.
    Kurb tõsiasi on aga see, et selliseid juhtumeid ongi reaalselt võibolla mingi alla ühe protsendi… Samas, teadmata kõiki tagamaid, ei saagi teised paljudest asjadest aru saada. Eks kõrvaltvaatajal on ikka lihtne teha oma järeldusi.

  9. Marit Hmk ütles:

    Mina lugesin seda artiklit ja ka mitte üksikvanemana häiris mind see jutt kohutavalt.
    Vanematele võib see kokkuvõttes olla mugav ja võibolla ka ideaalne lahendus, kuigi enamikel juhtudel see lihtsalt ei toimi. Rääkimata sellest, et see ei ole normaalne lahendus lastele. Lapsed vajavad stabiilsust ja turvatunnet.
    Kuigi teatud vanuses võib lastele sobida, kui nad saavad korra kuus nädal aega isal või emal külas olla. Isegi kui seal on tagatud kõik tingimused mõnusaks äraolemiseks, siis peaks nad siiski olema külas. Nagu vanal heal ajal oldi külas vanaemal jne.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s