Endise üksikema pihtimused

Posted: oktoober 9, 2013 in Uncategorized

Üksikvanemlus. See on jälle üks mulle hingelähedane teema, millest võin vist igavesti ja alati rääkida. Kuigi ma ei pea ennast enam üksikemaks, ametlikult alates momendist, mil me Elukaga kokku kolisime ja temast üldse Elukas sai, on see enese defineerimine üksikvanemana mul siiski hinges. Mul on sellest magusvalusast ajast mälestus ja mul on siiani paratamatult sümpaatia, kui keegi toob teemana üles üksikvanemluse.

Üldises plaanis on see muidugi kole ja kurb lugu. No kui me võrdleme muidugi asjalike peredega, kus peaks nagu eeldama, et lapsi kasvatatakse kahekesi. Ühel päeval järsku see enam nii pole. Põhjuseid on tuhandeid. See võib juhtuda raseduse esimestel nädalatel, see võib juhtuda lapse teismeeas. Ühtmoodi keeruline on see alati ja ühest valemit ei ole.

Ühelt poolt võib öelda, et raseduse ajal on kergem. Sa tead juba ette, mis Sind ootab ja Sul on nullist saadik võimalus valida, kas isa on väärt lapse ellu laskmist. Sul on kergem uut elu alustada. Teiselt poolt takistavad kainelt mõtlemist hormoonid ning naine on sel ajal erakordselt tundlik.
Samamoodi suure lapsega. Ühelt poolt on väga lühike aeg, mis tuleb nö üksi vastu pidada, teiselt poolt on siis just kõige suuremad kulutused, nii majanduslikult kui emotsionaalselt. Ja olgem ausad, teismeline on enamasti ka õrn olevus, kes pigem võtab asja raskemalt, kui väikelaps, kes laseb elul end unustama panna.

Nii et jah, ei saa öelda, nii ega naapidi.

Muidu oleksin nagu täitsa nõus, et meil võiks neid üksikvanemaid vähem olla, aga mind alati torkab, kui keegi ütleb, et üksikvanemlust oleks vaja kuidagi parandada. Muidugi on kurb, et meil neid üksikvanemaid nii palju on ja kui keegi oskaks seda ennetada, siis tegelikult ju võiks kah, aga sellegi poolest ei tohiks märku anda nagu üksikvanem oleks poolik või võimetu. Kellele siis meeldiks, kui teda praagiks peetakse.

Aga ma tahan rääkida hoopis emast. Hoopis ema seisukohast, tunnetest ja mõtetest, kui ta jääb üksi. Lastest me räägime ju palju, me peamegi rääkima. Aga mõnikord peame me rääkima ka emast.

Omaenda kogemusest rääkides pean ma ütlema, et kuigi ma tagantjärgi tean, et mul oli hirmus raske, siis selle hetke sees ma seda nii hästi ei teadnud. Ma olin selles kehvemas olukorras, nagu paljud üksikvanemad, kus ei jätkunud ei raha ega aega, aga mõlemat oli justkui hädasti vaja. See tingis muuhulgas ka olukorra, kus vingumiseks ei jäänud aega. Ma mõtlen ikka, et kui Sul on aega mõelda sellele, kui raske Sul on, siis Sul ikka veel nii raske ei ole. See on ju pelgalt Maslow püramiid. Kui peas on mõtted, et kuidas saaks ka ülehomme lastele süüa anda ning kuidas öösel tööl käimise kõrvalt päeval veidi magada saaks, siis kuidagi ei mahu sinna kõrvale mõtted sellest, kas ma kunagi ka mitte-üksikemaks saan või et tahaks raamatut lugeda, aga aega nagu pole.

Seevastu muidugi on üksikvanemaks olemisel ka omad boonused. Seepärast ma meenutangi seda, kui magusvalusat aega. Olid asju, mis olid valusad, asju, mis olid magusad ja tingimata ka asju, mis olid mõlemat korraga.

Aga sellest juba järgmine kord.

Single-Mom-cartoon

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s