Kuidas Mormelarist abielunaine sai – the uncut version

Posted: november 13, 2013 in Uncategorized

…no eks me olime nii möödaminnes sellest rääkinud ju kah. Et võiks. Aga mina tahtsin väikest ja vaikselt, Elukas aga arvas, et kui juba, siis juba. Sinna need jutud iga kord jäidki.

Ükskord ma moe pärast hakkasin külalisi kokku arvutama. Paneme aga Eluka suure suguvõsa ja hunniku meie armsaid sõpru ja oppaa, 45 inimest. Ja seda küllalt minimaalse nimekirjaga, arvestamata ühtegi last ja isegi mõnda kaugemat kaaslast ehk siis reaalselt kokku umbes 60 inimest. Ilmselgelt ei suudaks me iialgi sellise peo raha kokku koguda, ka ei ole osa meie sõpru eas või olukorras, kus võiks eeldada, et pulmakingirahadest pärast peo kinni maksab. Mina olen kategooriliselt sellise asja pärast laenu võtmise vastu, meil on tutvusringkonnas mitmeid paare, kes lahutasid enne, kui pulmapeolaen tagasi makstud. Ju ma vist korrutasin seda juttu piisavalt, et Elukaski seda uskuma jäi – minu jaoks ei tasu see ühepäevane pidu seda raha ära. Ma kujutasin ette, kuidas mul peo ajal süda verd tilguks, et oleks hoopis saanud aia püsti panna… Romantikageen on katki, noh.

Abieluettepanek oli ka muidugi äärmiselt meielik. Elukas on selline ehtne eestimaine karulik olevus, kes on vähese jutu mees ja romantilistes olukordades tunneb end pigem ebamugavalt. Mulle see sobib väga, sest ma hindan tegusid sõnadest rohkem ja ta on inimene, kes mind paneb iga päev end armastatuna tundma, mitte vaid kord aastas punaseid roose kinkides.

Ta viskus mulle diivanil kaissu ja ütles: “Abiellume siis.”

Itsitasime siis nagu teismelistele kohane ja hakkasime kuupäeva valima. Kuna meil oli muidugi seda KOHE vaja teha, jäi mu lemmiknumber 14 kasutamata, võtsime sõna otses mõttes esimese kalendrisse sobiva kuupäeva. Kui selgus, et 14. juunit kuidagi ei saa (selleni oli vähem kui 30 päeva), lõin oma kalendermärkmiku lahti ja arvasin, et 19. saaks töölt vabaks küll. Sobib? Sobib. Ametnik vaatas meid muidugi natuke kahtlase näoga.

Leppisime kokku, et asi saab olema täiesti salaja ja täiesti neljakesi. Me ei tahtnud teha valikuid, keda võtta ja keda jätta. Aga me lubame, et kui rikkaks saame, teeme vägeva kräu!
Kleit oli mul kodus varem olemas, õmblesin selle vaid natuke ümber. Laste kleidid olid mul värskelt Hispaaniast toodud, veel selga saamata. Vaid Elukale oli riideid vaja, aga nende ostmisest olime nagunii ammu rääkinud, ta kurtis juba varem, et tal pole viisakaid riideid, millega minuga teatris käia. Kulutusteks olidki niisiis riigilõiv, sõrmused (titaanist!), tüdrukute plastmasspärlitest kaelakeed ja Eluka viigipüksid-särk-kingad.

Lastele teatasime, et lööme end üles, sest läheme pildistama. Nad suhtusid selles täieliku rahuga, kui neile juuksuris lokke vorbiti, kuigi me polnud pildistamise jaoks sellist asja mitte kunagi varem teinud. Kuigi juuksuris ma ei pidanud vastu ja rääkisin juuksurile, ei saanud lapsed midagi aru ja olid Maavalitsuse ees vägagi segaduses, kui neile tõe avaldasime. Melian arvas, et me teeme nalja, sest mul pole ju valget printsessikleiti. Säh Sulle, kuidas stereotüübid maailmapilti rikuvad.

Muidugi, hoolimata kogu protsessi väiksusest, suutis ikkagi suur osa asju vussi minna. Kõigepealt tekkis meil mingi kummaline probleem sõrmuste eest maksmisel, mis vältas ligi kaks nädalat. Kui makse lõpuks läbi läks (ja ülejäänud tühistatud said), oli aega vaid nädal. Ja nii ma käisin iga õhtu postkontoris närvitsemas. Käisin ja käisin, kuni lõpuks VIIMANE õhtu enne abiellumist need ka kohale jõudsid. Olin veendunud, et peame kommidest sõrmuseid kasutama, aga vedas.
Siis tõmbasin endal õige päeva hommikul nuimikseriga näpust tüki maha. Meil oli plaanis piknik ning minul plaanis uhke kokkamine. Tegin parasjagu singivõiet, kui mingil siiani arusaamatul põhjusel näpu sinna vahele toppisin ja mikseri käima panin. Ausõna, siiani ei saa aru. Aga nii ta läks. KÕIK oli verd täis, see oli isegi omamoodi lõbus. Põrand, sein, kapipealne. Jätsin ühe osa isegi koristamata, et Elukale näidata, kui kaugele veri lendas! Mul oli muidugi korraks väga halb olla ja helistasin Elukale teatamaks, et ma suren parasjagu ja võib-olla ei saa temaga abielluda. Kui maha rahunesin, vedasin näpule sideme ümber, tseremoonia ja pildistamise ajal kasutasin suurt plaastrit ja saigi kõik korda. Kõik toidud said ka ilusti tehtud.

Ahjaa, Elukas käis veel pool päeva tööl. Nagu ikka oma pulmapäeval kombeks. Asi oli nimelt selles, et tal oli ülemust asendamas töö juures inimene, kes oleks kohe jutu lahti lasknud ja seda ta ei tahtnud. Nii ta siis otsustas pooleks päevaks tööle minna.

Kolmas apsakas oli see, et juuksur jäi hiljaks. Nii oli meil vaid tund aega värvida minu juuksed, teha lastele lokid ja mullegi soeng. Õnneks on mu juuksur täielik imeinimene ja ta sai sellega hakkama! Jõudsime isegi enne õiget aega maavalitsusse.

Meil oli enne räägitud, et oleme vaid omapead, tahame väikest ja lihtsat tseremooniat, aga meid liigutati ikkagi suurde saali ja peeti küllalt pikk jutlus maha. Aga kõige tähtsam on see, et kui see armas (aga natuke liiga pikk) jutt kuulatud sai, olimegi abielus!

Helistasime oma šokeeritud, aga õnnelikele emadele ja värsketele ametlikele ämmadele. Ülejäänud inimesed said kõik ebaõiglaselt Kärsaklade kaudu teada.

Ahjaa, et päeva veel meeldejäävamaks teha, istusime pikniku ajal punaste sipelgate pessa. Piknik lõppes planeeritust kiiremini…

Õhtul käisime siis Tolkuse rabas pildistamas. Meie armas fotograaf sai ka alles vahetult enne teada, mis puhul see pildistamine on, aga kohanes imeliselt kiiresti. Viisin talle lohutuseks tüki isetehtud uhket šokolaadikooki kah.

Inimesed tundusid üsna šokeeritud olevat. Pigem vist selle üllatusmomendi pärast. Minu jaoks oli see nii naljakas, sest minu meelest oli suur asi see, et Elukas võttis endale lastega naise. Suur asi oli see, et me sidusime end läbi kodulaenu 30 aastaks. See, et me abiellusime, oli kõige väiksem asi sealjuures!

Aga kõik olid õnnelikud. Mõni sõber torises, et peole ei saanud. Üks arvas, et ainus viis kindlalt mu pulma saada on mind ise ära võtta. Leppisime kokku, et temast saab siis mu kolmas abikaasa.

Mu ema kinkis meile pulmadeks kaks morsikannu. Kaks, sest siis on lahkuminnes kergem jagada. Pole vist vaja küsida, kust mu haige huumorimeel pärit on?

Aga mina olen igatahes õnnelik. Me oleme õnnelikud. Abielus olla on hea tunne, kui see sünnib teadlikult ja õigetel põhjustel. Mulle meeldib mu uus nimi. Ja mu allkiri on nüüd palju ägedam – ütlesin Elukale kogu aeg, et sellepärast temaga abielluda tahangi, mu vana allkiri ei meeldinud mulle. Meie päev oli meie nägu ja see on kõige olulisem.

Ja see tunne, kui ta mulle esimest korda “abikaasa” kõrva sosistas…Rrr.

Image

Teadaanne: https://haldjapiigad.wordpress.com/2013/06/19/mis-te-tana-tegite/

Pildid: https://haldjapiigad.wordpress.com/2013/06/21/190613/

Advertisements
Kommentaarid
  1. melinamn ütles:

    Meil oli sama mõte, et teha registreerimine ainult kahekesi. Uurisime ja puurisime nii ja naapidi. Ühel hetkel aga hakkas mul südametunnistus piinama, et kuidas ma ikka sedasi mehele lähen, et ema selles ei osale ja pentsik olnuks ju ainult minu ema kutsuda(kes salapulmade korral oleks meie lapsi hoidnud). Sai siis otsus vastu võetud, et pidasime lähimate sugulastega koos oma pisikese peo.

    Väga armas oli teie lugu lugeda, ma olen kindel, et meil oleks ka väga äge olnud, ka ainult täiesti oma pere keskel või täiesti kahekesi seda tähtsat sündmust tähistades.

    Aga ma olen sinuga 100% nõus, abielus olla on megaäge tunne 🙂

    Suurimad südamepõhjast pärit õnnesoovid teile veelkord!

    Melina

  2. reet ütles:

    Väga armas lugu. Pulmadega vist ongi nii, et midagi läheb ikka viltu. Meil ei käivitunud auto ja äial oli mitte rambi-, vaid päris ehtne palavik. Oma poja lipsu ta ikkagi sidus. 🙂 Ainult vanemad ja mehevend olidki kohal. Pärast läksime – täismundris – sõprade juurde ühele istumisele – perenaise nägu ust avades ja tema karjatus “Miks te siin olete, miks te ei abiellu!” oli täiesti vapustav.
    Abielus olla on ka 10 aastat hiljem äge ja väike kuldne võru sõrmes on endiselt minu kõige uhkem ehe.

  3. yxkb ütles:

    Selline pulmalugu on mõõtmatult ilusam kui kõik need 100 külalisega mõisapulma etendused. Minu väga hea sõbranna tegi ka salaja pulmad, nagu teie, sest ainuüksi lähisugulasi ja sõpru lugedes said esialgseks inimesete arvuks umbes 100. Pulmad peavad olema eelkõige enda jaoks ja seda tunnet ei vähenda sugugi see, kui kohal vaid kaks inimest.
    Minu pulmas oli 20 inimest. Meil on väga vähe sugulasi ja sõpradest kutsusime vaid parimad. Oli laulatus kirikus, eine vanas maamajas ja matk kõigi külalistega kohalikul looduskaitsealal.
    Sinu ema morsikannu nali on lahe…

  4. Eva ütles:

    Nii vahva! Minu lemmiknumber on ka 14 (kuigi abiellusime hoopis 1. kuupäeval) ja ka meil on titaani ja kullaga sõrmused.
    Jätkuvat õnne! 🙂

  5. pisike ütles:

    Ilus! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s