Teismeline ema – valulik tõde

Posted: november 16, 2013 in Uncategorized

Ma olen nii ammu, ma enam ei mäletagi kui ammu, tahtnud rääkida teismeliste rasedusest. Ma takerdun pidevalt, sest ma kardan, et ma ei suuda oma mõtteid sel teemal väljendada piisavalt ettevaatlikult, piisavalt viisakalt, piisavalt järjepidevalt. Kas ma suudan korraga öelda kõike, mida tahan.

Kunagi oli meil Perefoorumis teema, et mida arvatakse noortest emadest. Nagu sellel puhul ikka, olid esirinnas paar noort ema, kel laste vanuseks 1-3 kuud, kes kõik kinnitasid, kui suurepäraselt nad hakkama saavad ja kuidas ühiskond neile liiga teeb.
Mina julgesin oma arvamust väljendada, et see pole nii. Et kuigi meil on kuhjaga suurepäraseid näiteid, on siiski kahjuks kehvemate näidete kuhi hulka suurem. Rääkimata sellest, et olgem ausad, imiku ema ülesandeks on hooldamine, mitte kasvatamine. See protsess algab hiljem ja läheb aina raskemaks. Seega, räägime viie, veel parem – kümne, aasta pärast uuesti. 
Sain koheselt endale külge tiitli, et olen lastetu, kibestunud ja vana. Või midagi sellist, ma päris täpselt enam ei mäleta. See tegi muidugi mulle päris palju nalja.

Olen taolistesse vestlustesse sattunud oma elus mitmeid kordi, seda siis pärismaailmas. Kui ma mingi hetk oma tausta kohe alguses teatavaks tegin, siis hiljem hakkasin seda varjama. Mind huvitas, mis tiitleid inimesed mulle veel külge panevad. Tulemus oli enamasti üks ja sama – saa ise lapsed, siis vaatame edasi. Et ma ei mõista ja et ma ei peagi mõistma. Ju siis?

Mu arvamus ei ole nende aastatega muutunud. Ma olen palju ja väga palju kokku puutunud teismeliste emadega ning ükskõik kui palju me ei taha edulugusid upitada, jäävad ikka ja alati taustale need tüdrukud, kes ei saa hakkama. Kellel pole piisavalt tugivõrgustikku, kellel pole piisavalt tahtmist, kellel pole lihtsalt piisavalt mõtlemisvõimet. Me ei saa taandada seda asja ka kuidagi perekonna haritusele või majanduslikule taustale, sest vahel tundub just vastupidi – mida toetavamad ja abivalmivad on vanavanemad, seda lihtsam on noorel oma laps neile jätta ja “oma” elu elama minna. 

Ühiskond on arenenud, ma saan aru. See, isa lapse maha jätab, on sama jube, kui see et ema. Ma saan sellest ideest aru, aga… Aga ma ei tunne nii. Ma ei tea, kas ühiskond ongi lihtsalt mu mõttemaailma ära rikkunud, aga ma ei suuda nii mõelda. Ma vaatan viltu mõlemale juhtumile, aga ema lahkumine tundub alati hirmsam, ebaõiglasem, nukram. 

Loomulikult ma ei ole inimestele templi panemise poolt. Kedagi ei tohiks esimese pilgu põhjal hinnata, aga see on paratamatus. Stereotüübid tekivad siiski kuskilt – need ei pea alati paika, aga nende taust on tõene ja neil on tihti tõepõhi all. Me ei saa seda eitada. Ma ei taha kuidagi vähendada nende noorte emade jõudu, kes saavad hakkama, kuid siin on nii palju agasid. Sest kas mitte selles vanuses, selles eluetapis ei saada alati hakkama millegi arvelt? Enesearengu, hariduse, unistuste, omaenda lapse? Ma arvan, et normaalsed emad ei kahetse hiljem midagi. Kõiki neid raskeid aastaid ja tegemata jäänud asju, katkiseid unistusi. Ja see näitabki kohe, et nemad on need, kes said hakkama. Kui läks hästi, kui olid ise tugev, kui oli hea tugivõrgustik, sai mingite mööndustega ehk isegi oma sihid teoks tehtud. Need on need tüdrukud, kes teevad läbi arengu tüdrukust emaks.

Aga kas see on õige? Kas seesama ema ei oleks mitte suutnud kasvõi viis aastat hiljem olla oma lapsele palju parem ema? Kui ta lõpetas kooli ära, sai natuke elukogemust juurde, sai sõltumatuks. Kas poleks mitte sellel lapsel olnud kergem, kui ta ema oleks ta väikelapseeas saanud ainult talle pühenduda? Kas poleks mitte see ema osanud teadlikumalt valida oma lapsele isa? Ei saa ka eitada statistikat, et teismeliste emade seas on rohkem üksikemasid.

Aga me peame rääkima ka emadest, kes ei suuda seda tasakaalu üldsegi leida. Mul oli sõbranna, kelle ema süüdistas teda alati oma nooruse rikkumises ja selles, et nüüd ta peab selle mehega terve oma elu veetma. Avalikult, teiste ees.
Mul on endine trennikaaslane, kes sai lapse noorelt, aga kõik oli ideaalne – armastav ja majanduslikult kindlustatud noormees, toetavad vanemad, elukoht. Aga tema tahtis minna teise linna ülikooli. Muidugi, ütlesid kõik, saa oma haridus, me toetame Sind. Alguses käis ta kodus iga nädalavahetus. Siis kord kuus. Siis paar korda aastas. Ja järsku enam üldse mitte. Viimati, kui seda isa nägin, ütles ta, et laps pole oma ema näinud viis aastat. MITTE kordagi. Aga neil on nüüd uus perekond, uus emagi.
Mul on tuttavaid teismelisi emasid, kes on jätnud oma tillukese imiku terveks ööks üksi, sest nad tahavad peole minna. Kes on üritanud titekärus narkootikume üle piiri smuugeldada. Kes on üritanud oma last isa vanematele maha müüa. 

Jah, muidugi võib see kõik juhtuda ka vanemate emadega. Võib-olla on see minu kurb ümbruskond, aga millegipärast on need näited kõik teismeliste emade varasalvest. Millegipärast, kui ma pean ümberringi vaatama, on neid teismelisi emasid, kes hakkama ei saa, ikkagi rohkem. Ma olen teismeliste emadega ju nii palju kokku puutunud, see on justkui mu südameasi.

Ma arvan, et enamus inimesi ei puutugi kokku nende tõelistelt halbade näidetega. Nendest võivad teile jutustada meditsiini- ja sotsiaaltöötajad. Me tema neid üksikuid häid näiteid ja tahame seepärast võidelda ühiskonna negatiivsuse vastu. Kuigi me peaksime hoopis võitlema selle vastu, et tüdrukud, kes alles ise vajavad paitamist, saavad emadeks.

Ma arvan, et teismeliste rasedus on siiski miski, millest tuleb hoiduda. Lääne ühiskonna üks suurimaid vigu minu silmis on see, et me tegeleme tagajärgede, mitte olukorra ärahoidmisega. Me ei tohiks saata meedias sõnumit, et see on normaalne, et teismeline emadus on miski, millega igaüks hakkama saab, kui ta seda tahab. Me peaksime näitama, et kui Sa tead ise, kes Sa oled, oled Sa ka parem ema. Ükskõik kui mõistlik on see kuueteistaastane, ta ei ole iialgi oma täit potentsiaali, ta ei ole iialgi nii vastutusvõimeline, nii selge, kui ta on aastate pärast.

Ma arvan, et elukogemus on emaks olemisel väga oluline. Ma arvan, et on kergem olla hea ema, kui Su ümber on teisi emasid, kellega kogemusi vahetada ja aega veeta. Ma ei mõista neid, kes ütlevad, et ma tahangi olla noor ema, olla moodne ja elujõuline. Kas te tõesti kavatsete kolmekümneselt pensionile minna? Ma ei mõista, kas tõesti on naisi, kes arvavad, et nad olid kuueteistkümneselt ägedamad kui kahekümneviieselt?
Ja majanduslik olukord. Muidugi raha pole kõik, aga see ju mõjutab. Vanemad peaksid saatma oma lastele signaali, et tuleb teha tööd, mida Sa armastad, mitte ükskõik mida, sest söögiraha on ju vaja. Ja mida kauem oled Sa ilmas elanud, seda paremini Sa tead, mida Sa armastad, milleks Sa oled suuteline ja kuidas seda saavutada. Ja kui Sul on andekas laps, on paratamatus, et selle toetamine nõuab raha. Kas keegi meist suudaks endale andestada, kui tema lapse potentsiaal jääb kasutamata, sest põhikooliharidusega on raskem tööd leida ja oma last toetada?

Keegi ütles kord ilusti – noor ema on sotsiaalne risk. Nii ongi. Mida noorem Sa oled, seda sõltuvam oled Sa emaks olemisel kõigest enda ümber. Oma perekonnast, oma sõpradest, kohalikust omavalitsusest, riigist, seadusandlusest, haridussüsteemist, sotsiaalsüsteemist, millest iganes.  Seda raskem on Sul toime tulla, seda vähetõenäolisem on Sul kuhugi jõuda. Seda mõjutatavam Sa oled, kahjuks ka halbade asjade poolt.

Nii et ei, ma ei toeta teismelisi emasid. Ma ei toeta ideed noorelt emaks saamisest. Ma austan valmisolekut oma tegude eest vastutamisel ja püüet olla oma lapsele parim ema. Aga ma ei hakka kunagi neid mõistma, kes peavad seda boonuseks, kui Sul on oma lapsega väike vanusevahe.

Advertisements
Kommentaarid
  1. meri ütles:

    Teismeliste rasedused üldjuhul ei ole planeeritud, nad üritavad lihtsalt sellega toime tulla, sealt ilmselt ka see põhjendamine ja õigustamine (et ongi parem, kui on väike vanusevahe jne). Sellesmõttes, et ei olegi vaja aru saada sellest eelpool sulgudes toodud väitest, vaid hoopis sellest, mis paneb teismelisi emasid nii ütlema. Ei, ma ei ole teismeline ja ka mitte ema, aga olen piisavalt palju kuulnud, kuidas teismeliste emade hakkamasaamises kaheldakse ja neid vähem väärtuslikeks peetakse. Teismeliseks olemine iseenesest ei ole mingi haigus ja kohe kindlasti ei ole kõik teismelised võrdselt vaimselt ja emotsionaalselt küpsed emaks saama, seega ei maksaks neid ka ühte patta panna selle hinnangute andmisega.
    Selles osas olen nõus, et noorte seksuaalkasvatus Eestis peab veel kõvasti arenema hetkeolukorrast, kus paljudes koolides annavad inimeseõpetuse alaseid tunde vanemas keskeas punastavad daamid, kel ilmselgelt ei ole pädevust ega julgust nendest teemadest avameelselt, häbitundeta rääkida.

    • mormelar ütles:

      Tõsi, üldjuhul ei ole. Minu jaoks oli muidugi täielik šokk, et aegaajalt aga on. Foorumites leiab neid neiusid küll, kes keskkooli kõrvalt rasedust planeerivad, veel hullem, kui põhikooli.
      Ma väga loodan, et ma suutsin oma postituses piisavalt seda rõhutada, et kõik teismelised emad ei ole ühesugused, ma rääkisingi pigem sellest varjuküljest.

  2. Kaur ütles:

    Üsna mõistlik kirjatükk. Ma küll ei tea, miks sa selle kirjutasid, aga võtab teema üsna hästi kokku.

  3. Kats ütles:

    Tead , ma lugesin ja mõtlesin ja lugesin uuesti. Olen isegi olnud teismeline ema, saatsin oma esiklapse 1 klassi see aasta., oodates teist. Siiamaani olen mõelnud ,et ma sain rahuldavalt hakkama – muidugi jäid paljud asjad tegemata, paljudes kohtades käimata. Tol hetkel küll ei näinud seda sellise pilguga. Võitlesin kogu aeg teadmisega, et minu otsuse pärast ei suuda ma ehk oma lapsele tulevikus anda sama palju, kui ema , kes on saanud lapse hiljem -peale koolide lõpetamist ja töökogemust. Just selle pärast võtsin end kätte, tahan anda lapsele kõike ja rohkemgi veel ! Lõpetasin lapse kõrvalt kooli, alustasin poole kohaga töötamist. Jah muidugi, vanemad toetasid , vanavanemad toetasid – ilma nendeta poleks ma ilmselt hakkama saanud! Poleks olnud seda raha, et koolis käia, kuna lapse riided vaja osta, maksud maksta. Nüüd, peaaegu 8 aastat hiljem – teadlikult planeeritud last oodates ongi asjad teised – ma suudan ise osta lapsele süüa, riided ja kõik eluks vajaliku. Ma ei pea kedagi paluma .Ma ei sõltu kellegist. Ma ei ela vanemate katuse all. See tunne on hoopis midagi muud ! Ma tundsin esimese lapse sünnil end jõuetuna, ma tahtsin olla hea ema, KÕIGE parem ! Aga kuna ühiskond automaatselt arvas, et mida mina ka tean-oskan , kanti mind maha . Ma olen laps ja saan lapse , kuhu see kõlbab ?!

    • mormelar ütles:

      Kusjuures, minu puhul oli see samuti käimaajavaks mootoriks. Kõik arvasid, et ma ei saa hakkama – ühiskond, sõbrad, ka lähedased. Inimesed arvasid alati, et ma olen seda tüüpi, kes ei saagi kunagi lapsi. Seda enam oli trots tõestamaks, et ma suudan seda kõike.
      Aga see on ikkagi mingi erinevus mõttemaailmas, mingi areng. Ma näen tüdrukuid, kellel see jääb tulemata.
      Seda tunnet ma veel ootan tulevikus, kui mõnus ja kerge võib olla päriselt iseseisvalt ja ainult õigete inimeste toetusel last saada.

  4. Naabrinaine ütles:

    Hmm,
    minu jaoks ei olnud millegi tõestamine mootoriks.
    Motiveeris pigem see, et ma valisin küll emaks saamise, aga teadsin siiski üsna täpselt, mida ma professionaalses plaanis soovin saavutada, need valikud olid samuti tehtud ja ei olnud minu jaoks emadusest tähtsamad.
    Mootor oli tegelikult see pusle kokku – imik ja kool ja töö, sekka ühiskondlik halvakspanu ja no elult õppimine, selle kõige laiemas tähenduses.
    Loomulikult oli vanemate tugi hindamatu, ka sõprade tugi. Mingit tegemata asjade teemat ei mõista ma siiani – kas mõeldakse pidutsemist? Või reisimist? Minu lapsena saadud laps reisib juba ammu minuga kaasas või siis ise. Pidutsemise osas – selle limiit on vist inimestel erinev, mul oli enne last juba paar aastat limiit täis.
    Oluline erinevus on ka selles, kas teismelised hakkavad kodu looma või teismeline tüdruk lihtsalt sünnitab. Mina ei oleks olnud valmis kellelegi naiseks hakkama, aga lapse osas ei olnud küsimustki, õnn, et lapse isa seda mõistis ja mõistab siiani. Kujutan ette, et olukord, kus teismeline peab päevad läbi imikuga kodus, soe söök laual, meest ootama, on paljuski hullem, kui lapse enne kooli hoidu viimine ja õppimine. Näiteks.
    Aga jah, võimalik, et ma ei ole piisavalt teismeliste emadega kokku puutunud, ma ei saa jagada seda halvakspanu lapssünnitajate osas – minu tuttavate hulgas on väga tublisid naisi, kelle kolmekümnendaks on esiklaps peaaegu 15 ja mõned keskkoolilõpusünnitajad. Kõik on õnnelikud normaalsed inimesed. Lapsed ka, kusjuures. Ja minuteada ei ole keegi neist last müüa üritanud, ega ka hooletusse jätnud. Pigem on veidraid ja õnnetuid elusid nende hulgas, kes 35ndaks ei ole seda lapseasja päriselt käima tõmmanud. Nende hulgas on pigem neid, kes suures üksindusehirmus igasuguste töllidega pesa punuvad ja lapsi niiöelda ülekasvatavad.
    Mul on see “korrektses” eas ja suhtes saadud laps ka. Hoopis teine asi, aga ma ei ütleks, et parem. Laps on ikka samasugune rõõm, vahet pole, mis eluhetkel saadud. Teismelisena ma startisin, laps koos minuga. Nüüd hiljem ma pidin seisma jääma, lapse liitma, ja edasi kihutama. Mõlemad on toredad variandid, aga ma ei eelistaks ühte teisele.
    Mu lapsena saadud laps ise on aga oma eluga üsna rahul. Vahel meenutab õnnelikku “nälja-aega” ja meie kahekesi-elu sügava soojuse ja heldimusega.

    Tervitades,
    Naabrinaine

    • mormelar ütles:

      Ma arvan, et tegemata asjade seas on näiteks individuaalne hakkamasaamine. Mina ja suht kindla tõenäosusega enamus teismelisi emasid ei ole kunagi oma elus päris üksi elanud. Mul on küll kahju, et see etapp mul vahele jäi, ma arvan, et see oleks mulle palju juurde andnud.
      Ja kuigi ma usun sellesse, et parim ema on õnnelik ema ja selle saavutamiseks peab teinekord olema isekas, öösel salaja terve šokolaadi ära sööma, siis ikkagi emana teed Sa valikuid, mis ennekõike lapse heaolu mõjutavad. Kui ikka nii Sulle kui lapsele on saapaid vaja, aga raha vaid ühe paari jaoks, võidab ju alati laps. Ma arvan, et mingi osa sellest isekusest jääb headel teismelistel emadel alati õppimata.
      Ja suured asjad samamoodi. Muidugi saaks minna näiteks teise riiki ülikooli ka koos lastega, aga kui ma arvan, et see pole nende seisukohast parim, siis ma teen enda jaoks allahindluse ja valin kohaliku ülikooli. Minu arust on emaduses see plusside-miinuste kaalumine paratamatus.

      Ja jah, kindlasti ka pidutsemine. Noored on ju erinevad, minul küll ei olnud lapse saamise ajaks peod peetud ega emotsionaalse ringi tõmbamise kvoot täis, ma olin alles alustanud. Ja paratamatult on raskem õigesse kohta areneda, kui ise tunned, et mingi oluline etapp on vahele jäänud.

  5. Kats ütles:

    Reblogged this on Kui pähe enam ei mahu… and commented:
    Ta arvab nagu mina aga ütleb seda palju paremini.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s