Kui laps saab lapse

Posted: detsember 5, 2013 in Uncategorized

Lugesin ükspäev erinevat statistikat ja lugusid teismeea rasedusest. Peamiselt küll USA kohta, aga no ikkagi. Sealjuures vaatasin ka paari (eriti kehva) filmi, millest juttu oli ja mida ma veel näinud polnud.

Pregnancy Project pani mind aga mõtlema. See räägib tüdrukust, kes teeskleb rase olemist, et teha kooliprojekt selle kohta, kuidas käitutakse ja kuidas käitumine muutub, kui teismeline jääb rasedaks. Esimese hooga mul oli võõrastus – minuga küll nii ei käitutud. Mu sõbrad ei eemaldunud minust (enne seda, kui ma nad ise ära lükkasin, aga see on juba teine jutt).

Aga mida rohkem ma seda filmi vaatasin, seda enam tulvas minusse mälestusi. Näiteks just õpetajate ja täiskasvanute suhtumine, see, kuidas mind automaatselt maha kanti. Ma olin hea ja aktiivne õpilane, aga tõesti, nii mõnigi õpetaja kaotas kohe igasuguse lootuse minu suhtes. Negatiivseid asju ja kommentaare ei öeldud küll pea kunagi minu ees, aga näiteks teiste klasside ees. Märkusi tehti ka selle kohta, et sellises olukorras ei tohiks tavakoolis olla, et ma nagunii kukun välja.

Vastukaaluks oli muidugi neid, kes mind toetasid. Kes olid vastutulelikud ja lasid mul teha palju iseseisvat tööd, vastata koolivälisel ajal, võtta aineid ette, mis iganes. Muidugi leidus veel ka selliseid, kes justkui toetasid mu õppimist, aga selja taga ikka kommenteerisid.

Tuttavate ja klassikaaslaste seas mäletan võõristust. Mul pole mälestusest sellest, et minust oleks saanud nagu üks suur rasedus, et mu isiksus oleks kõhu taha peitunud, aga kindlasti oli neid, kes ei oskanud kuidagi käituda. 
Teiselt poolt oli see nii minu enda kui mu sõprade jaoks niivõrd utoopiline olukord, et keegi ei oskanudki kuidagi reageerida või mida eeldada. Ma ei mäleta, et mu rasedus oleks kuidagi väga teema olnud, pigem läks edasi tüüpiline kaasaelamine sõbrannade armuseiklustele ja nurisemine kontrolltööde hinnete üle. Aga võib-olla ma lihtsalt ei mäleta.

Kõige rohkem negatiivseid kommentaare oli muidugi võimalikult kaugel. Sõprade sõbrad, inimesed tänaval, kuskilt midagi kuulnud täiskasvanud. Või olen ma naiivne ja need jõudsid minuni kõige rohkem? Tegelikult peaks oma sõbrad täitsa ette võtma ja neilt uurima, mida nad tol ajal mõtlesid ja mida arvasid, mida nad omavahel rääkisid. 

Vähem kui kuue kuu pärast saab mu rasedaks jäämisest 10 aastat. Kümme! Mulle tundub, et alles nüüd olen ma hakanud mingit reaalset arusaama juhtunust. Alles nüüd ma oskan kõige olnud objektiivselt hinnata. Teiselt poolt on muidugi kadunud need emotsioonid, mälestus sellest, kuidas minuga käituti, mis teeb selle kõik võib-olla kuidagi…kuivaks? Mulle tundub, et praegu ma oleksin valmis väga palju sellest rääkima ja suhtlema teiste teismeliste emadega. Jagama oma kogemust teises võtmes, kui varem.
Minuga on läbi aastate väga väga palju ühendust võtnud just alaealised noored emad või ootajad. Nii enda koolist õpilased, kes mind mäletasid, kui ka lihtsalt tuttavate, blogi või foorumi kaudu. Ma olen väga palju sellel teemal vestelnud ja ma olen üsna kindel, et mu jutt on läbi aastate parajalt muutunud. Eks see ole ju normaalne, mu arusaamised muutuvad koos minuga. Mulle on see alati meeldinud. See tunne, et ma teen midagi ära ka pelgalt rääkimisega. Minul ei olnud tol ajal kellegagi rääkida, kes oleks sama kogemust omanud. Ja ma arvan, et see on väga kasulik ja väga vajalik. See on mulle alati olnud südamelähedane teema, ma tahaks rohkem ära teha, nii ennetamise kui ka hilisema abistamise näol. Aga nüüd on hakanud mingi rahu ja arusaamine saabuma. Mingid kindlad mõtted, mis on jäänud aastateks samaks. 

Abiks on ka muidugi see, et ma olen nüüd kuhugi jõudnud. Et mul on midagi ette näidata ja ma saaksin neile noortele öelda, et te saate. Te saate hakkama, kui te vaid tahate. Ja muidugi on kergem, kui on olemas toetusgrupp pere näol, nagu oli mul, aga te saate hakkama ka siis, kui toetuseks on vaid sõbrad või miks mitte, foorumikaaslased. Kuigi ma olen selle teema suhtes üleüldiselt negatiivselt meelestatud, kipun ma üksikisikute suhtes olema alati positiivselt meelestatud, kui pole seda just millegagi rikutud. Ma olen muidugi üleliia petetud ja trambitud ka saanud selle suhtumise pärast, aga see pole siiski kadunud.

Mingid vahepealsed aastad oli mu enesedefineerimine teismelise emana varjusurmas. Elu tuli vahele, vanus vaikselt kasvas ja kõik mu ümber olid sellega harjunud, et mina olen mina. Uusi inimesi, kes oleksid paika jäänud, oli nii vähe. Eks neid lõbusaid peosituatsioone ikka jätkus, aga mitte silmapaistvalt palju.
Nüüd, ma tunnen, on see teema jälle päevakorda kerkinud. Koolis ju õpilased märkavad, et mul on laps. Neil on raske seda enda peas paika panna, ma olen nende jaoks nii noor. Ja kui läks veel jutt lahti, et ma sain seitsmeteistaastaselt emaks… Paljudel on sama vanad või veidi vanemad õed-vennad. Nad ei oskagi mõelda, et nondest võiks saada lapsevanemad. Ei peagi oskama.

Ja mul on ju kaks tütart kasvamas. Mu väiksem teatas õhtusöögilauas kui äge see on, et ma nii noorelt emaks sain. Mul tuli berserker rage peale. Ma selgitasin oma viieaastasele kümme minutit, kuidas teismeliselt emaks saamine ei ole lahe, kuidas tema peab asju paremas järjekorras tegema kui mina, kui raske meil oli kunagi, ajal, mida tema ei mäleta. Mu abikaasa ja kaheksane vaatasid ammulisui pealt, kumbki midagi öelda ei oskanud. Ei oskanud ka see viiene – ma ei tea, palju talle sellest arusaadav oli.

Aga ma ei saa ju oma lastele läbi negatiivsuse seda rääkida. Ma ei saa ja ei tahagi talle öelda, et kallis, Sa olid viga, mida Sa järgi teha ei tohi. Ma ju ei mõtlegi nii. Ma tahan seda rääkida läbi positiivse spektri – kui palju kergem on Sul hakkama saada, kui Sa saad mõistlikul ajal emaks, kui palju paremaid valikuid Sa teed, kui palju toredam on Su lastel kasvada. Kui palju paremini Sa oskad endale valida õige elukutse, elukoha ja elukaaslase. 

Kas mul see õnnestub? Ma ei tea. Ma tean, et ma toetaks oma last igas tema valikus, aga ma tean ka, et ma ei taha kolmekümnekolmeselt vanaemaks saada.

Meie käest küsitakse ikka, eriti peale abiellumist, et millal kolmas tuleb. Küll ta tuleb, ega ta tulemata ei jää. Aga ma vastan alati, et kakskümmendviis on liiga noor, et emaks saada. Ja ma mõtlen ka seda. Piigadega tuli nii palju iseenesest, sest nad olid ju juba olemas ja pidi hakkama saama. Aga praegu ma tunnen küll, et ma olen liiga noor, et emaks saada.

Advertisements
Kommentaarid
  1. ritsik ütles:

    Kui sa tahad kedagi oma kogemustega aidata või nõustada, siis võid end vabatahtlikuks pakkuda MTÜ Caritase noorte emade kooli juurde, nemad Pärnus täitsa energiliselt tegutsevad.

  2. Raven ütles:

    Ma vist ei mäletagi seda sinu rasedusaega (esimese lapsega) eriti, sest õppisin siis ise Tartus. Samas ei mäleta küll, et kuidagi negatiivselt oleks suhtunud. Sa olid ise selle juures selline positiivne (tundus küll vähemalt) ja majandasid kõigi oma asjadega samamoodi edasi. Ei osanudki vist nagu miskit arvata…

  3. C ütles:

    Minusse suhtusid küll kõik õpetajad ka väga hästi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s