Mormelar ja nikerdamine

Posted: detsember 9, 2013 in Uncategorized

Ma nüüd siiralt loodan, et ma sellest kõigest juba kirjutanud pole, sest ma lihtsalt ei mäleta. Ilmselgelt on aeg blogimine maha jätta?

Igatahes, Mormelar ja käsitöö. Ma j ä l e s t a s i n kooliajal käsitööd. Igasuguses vormis. Ainuke asi, mida ma olin nõus tegema, oli tikkimine. Heegeldas mul vennanaine, kudus ema, õmbles isa ja klassiõed tegid köögiosa ära. Aastast aastasse. Sealjuures, joonistada ma ei oska ka üldse! Ainult lehma. Ühte lehma.

Nii et mu ema pidi pikali kukkuma – ma ei ole päris kindel, et ta üldse püsti on tõusnud – kui ma ise, kodus, vabatahtlikult hakkasin tegema midagi, mida saab käsitöö alla liigitada. Kusjuures, ma olin (olen?) kannatamatu, üldse-mitte-osav ja palju parema meelega ostaks kõik ilusa kokku, et mitte ise teha, aga selle kõik tingis alguses ikkagi vajadus. Lihtsalt ei olnud saada seda, mida ma tahtsin või maksis liiga palju. Nii tuligi selle va nikerdamisega peale hakata. No ja siis nagu hakkas meeldima.

Kõige esimesena tuli vist igasugune pabermeisterdamine. Mulle on alati väga meeldinud erinevad kontoritarbed ja seesugused kunstitarbed, mis joonistamist ei nõua. Elik lõikame, kleebime, sätime. Titemammana sain ma tuttavaks sellise vapustava maailmaga nagu scrapbooking. See oli minu jaoks tol hetkel nii uskumatu, et on teisi veidraid inimesi nagu mina, kes kulutavad oma rahanatukese kontoritarvetepoes ning satuvad uusi pabereid nähes ekstaasi. Aga oi, kuidas neid inimesi jätkus. Edasi tuli (ja raha läks) juba kõik iseenesest, päädides aasta tagasi kingiks saadud Sizzixi masinaga. Pabermeisterdamise maailm on mu jäägitult endasse haaranud ja lõppu ei paista.

Ehetega oli sama lugu. Ma lihtsalt ei saanud seda, mida mul vaja oli. Nii tulid esimesed arglikud paelaostud, rosetimeisterdamised ja enne kui ma arugi sain, ootasin mind postkontoris 18 pakki eBayst ja seda rohkem kui üks kord. 
Müümiseni jõudsin ma tegelikult täiesti kogemata. Kõige esimene asi osteti mul sõna otseses mõttes peast ära, see oli üks juukselips. Siis tahtis juba tema õde ja sõbranna ja korraga avastasin end pidamas vihikut, kes mida tahab.
Mu nõrgim külg on siiani pildistamine. Alguses polnud mul fotoaparaati, siis puudus harjumus (ma lihtsalt pakkisin asja juba enne ära, kui meelde tuli!) ja nüüd ma olen aru saanud, et ma lihtsalt ei oska pildistada.
Sellest hoolimata on nokitsemine saanud ja jäänud mulle üheks väga meeldivaks hobiks.

Kliendid (hmm…) ütlesid juba ammu, et peaksin FB eraldi lehe tegema, sealt oleks mugav jälgida. Seni olin asju vaid Gootiturul näitanud. Aga kuna mul oli nii vähe pilte ja peaaegu üldse mitte ette tehtud asju, ma teen siiani pigem tellimise peale, siis ma ei oskanud kuidagi alustada.
Viimaks tõukas mind selleni asjaolu, et Gootituru ehetekaust kadus ära ja sellega seoses ka suur hunnik pilte. Ma lihtsalt ei olnud osasid neist endale arvutisse salvestanud. See oli küll valus hoop – lõpuks ometi olen hakanud oma (koledaid) pilte tegema ja nüüd pole neidki! Niisiis andsin alla ja lõin selle va Mormelari lehe. 

https://www.facebook.com/pages/Mormelar/1430366627181460

Ma olen siiani hästi ebakindel oma tegemistes, sest ma pole piisavalt korralik. Aga seda ma ka alati kõikidele märkmike ja muu taolise kraami soovijatele selgitan, et mul pole veel nii palju kogemust, et ideaalseid asju lubada.

Kõige toredam on aga see, et meie armas perekonnafotograaf (family jewels, ya know) on mu asjadest ka mõned päriselt ilusad pildid teinud. 

Image

Image

Image

Advertisements
Kommentaarid
  1. Raven ütles:

    Huvitav, kas see on kõigil kooliajast meeles, et käsitöö väga ei meeldinud? Mulle ei istunud vist lihtsalt see, et pidi tegema mingeid kindlaid asju. Ma tahtsin teha muid ja teistmoodi ja kui ei lubatud, siis ei tahtnud ka väga neid kohustuslikke asju teha. Nüüd teen juba aastaid ehteid, vildin, heegeldan ja koon ja siis muidugi õmblen kah, sest nii on ikka ägedam, kui poest osta – õmblen algusest lõpuni, õmblen ümber jms… Aga kuna sul kukub see käsitöö värk ju üldiselt kenasti välja, siis jätka samas vaimus. 🙂

    • Mormelar ütles:

      Kusjuures, meil oli väga hea ja uuenduslik õpetaja, ta läks igasugu ideedega suhteliselt kaasa, nii et selles mul asi polnud, pigem lihtsalt püsimatuses ja viitsimises. Aga vanemana saad ju aru, et teed asju iseendale, mitte õpetajale või vanematele 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s