Aasta lõpp peaks olema peeglisse vaatamise aeg

Posted: detsember 28, 2013 in Uncategorized

Sina jagad postitust, kuidas keegi otsib oma kaduma läinud vanemapoolset sugulast, kel probleeme mälu ja asjadest aru saamisega.

Mina mõtlen, miks me jätame oma esivanemad olukorda, kus nad on seniilsuses üksi ja saavad uitama minna?

Sina jagad postitust, kuidas ema otsib meest, kes tema rakette laskvatele lastele õues liiga tegi.

Mina mõtlen, kuidas julgetakse nii väikesed lapsed lasta üksi õue pürotehnika ja tulega mängima, peale kõiki neid õnnetusi.

Sina räägid, kuidas Sind kirutakse, et Sa ei kasvata oma lapsi nagu nemad ja Sa ei mõista seda.

Mina mõtlen, kuidas Sa paar päeva tagasi kirjutasid, kuidas kõik, kes ei kasvata oma lapsi nagu Sina, võivad põrgusse minna.

Sa kirud ja räägid taga oma lähedast inimest, justkui ei meeldiks Sulle tema juures miski.

Mina mõtlen, et miks Sa siis temaga iga nädalavahetus ikka koos väljas käid?

Sina küsid, miks ma eeldan, et kõik on nii nagu esimesel pilgul paistab ja äkki oli seal midagi muud taga.

Mina mõtlen, kas Sa tõesti iga kord mõrvast lugedes mõtled – vaene mõrvar, äkki keegi hoidis ta pere pantvangis?

Mina mõtlen, et äkki enamasti asjad ongi nii nagu nad paistavad.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Leevi ütles:

    Kõik seniilsed vanurid ketti või trellide taha, ajee!

    • mormelar ütles:

      Mis aga kellegi esimene mõte on, minu oma on näiteks seltsilise leidmine.
      Ma arvan, et see, kuidas me suhtume oma esivanematesse, on meie lastele näiteks, kuidas nemad meiega tulevikus käituda võivad.

  2. Leevi ütles:

    Kustkohast pärineb sinu info, et ta üksi elas või sel õhtul üksi oli? Lapselaps elab ise samas külakeses, lisaks oli jõuluõhtu… Ma väga kahtlen, et ta üksi oli. Lisaks on öeldud, et tal võivad esineda mälulüngad – see ei tähenda veel otseselt seniilsust. Mu vanaema unustab ka aeg-ajalt asju ära. Mida aega edasi, seda rohkem. Stressiolukorras seda enam. Peaksin siis muidu tervet vanainimest kinni hoidma või igal käigul saatma nagu väikest last või?

  3. pisike ütles:

    Kas Sina suudad garanteerida, et Sinu ema ei kaota kunagi hetkeks mõistust ega kao ära? Kas suudad olla temaga 24/7 tema vanaduse aeg, et võiksid igal momendil teda jälgida? Kahtlen.

    See on täpselt samasugune süüdistus, kui perekooli lapsevanemad, kes sõimavad ema, kelle kolmeaastane oli saanud imekombel koduukse lahti ning läinud tänavale kõndima, kus naabrilapsed ta leidsid, jopeta. Milline ema! Kuidas ta ometi võis lapse silmist lasta?!
    Kas suudad jälgida iga momenti ja iga sammu? See ei ole ju võimalik. Vanainimesed on absoluutselt samastatavad väikelastega. Aga neid ei ole võimalik ööpäevaringselt minutise täpsusega jälgida – ka siis, kui nad on elama võetud oma hoolitsevate laste juurde. Ja just need paar minutit kõrvalevaatamist harilikult määravaks saavadki. Nii laste kui vanurite puhul.

    Loomulikult ei ütle ma, et meil pole vanureid, kes on hooleta jäetud. On palju. Aga alati ei ole kõik must ja valge. Vahel nutab see noor inimene omal silmad peast, kuna julges vannis käia ja sel ajal oma pensionärist ema kaotada.

    • mormelar ütles:

      Eks seepärast ma kirjutasingi oma postituse lõppu seda, mida kirjutasin. Alati pole mustvalge. Aga mõnikord on. Viimasel ajal mulle tundub, et mingite asjade koha pealt ei taheta uskuda seda, mis silme all. Ei viita ühelegi konkreetsele juhtumile siinkohal.

  4. naine50+ ütles:

    Oma kogemustest võin öelda, et väikelapse hooldamine ja valvamine on lihtsam kui vanuri. Vana inimene on jonnakam ja iseteadvam. Tal on raske leppida, et järsku ta ei võigi ise oma asjade üle otsustada ning arusaadavalt on alandav olla lapse seisuses.
    Eriti halb on, kui hooldatav on viidud ära oma kodust . Siis ta hakkabki igal võimalusel koju minema ning nii nad kaotsi lähevad. Ja vahet pole, kas ta on hooldekodus või armastavate laste -lastelaste juures, see ei ole oma kodu .

  5. vike ütles:

    Ka mina ütleks selle vanuri teema juurde siia, et vanureid on raskem kinni pidada kui lapsi. Ka minul on kogemus dementse vanainimesega, kes elas küll omade juures kuid iga võimalik hetk üritas lahkuda. Kahjuks peavad ka seltsilised käima WCs, pesemas ning hullematel hetkedel tegelema näiteks lõhkenud veetoruga. Kui see vanainimene läheks tihti kaduma, siis jah, on midagi tehtud valesti. Kuid ühekordne kaotsiminek võib olla halb juhuste kokkulangemine.

  6. nuhk ütles:

    Mina mõtlen, et kuidas inimesed üldse ei mõtle.
    Et kuidas igas asjas otsitakse negatiivset ja asutakse siis “emalõvina” lahmima süüdistusi ja hukkamõistu. Et kuidas, selle asemel, et niisama tühja ärbelda, võiks omada lihtsalt oma seisukohta ja siis uurida ja väidelda. Et kuidas blogipostituste alune kommentaarium on valdavalt kaotanud elava arutelu ja saanud kohaks, kus autor peab alatihti kaitsma ennast süüdistuste ja hukkamõistu laviini eest *. Et kuidas iga sõna, mis sülg suhu toob (või keegi sinna pannud on), tuleb läbi sõrmede ekraanile toksida. Lihtsalt. Ilma mõtlemata. Sest pole ju vahet, mida ma tegelikult ütlen või mõtlen, peaasi et saaks “ära panna” ikka.

    Ka mul kangastusid silme ette mõned konkreetsed lood ja/või inimesed, millega/kellega antud postituse põhjal saab paralleele tõmmata, kuid ma eelistan vaadata suuremat pilti. Ma jäin mõtlema ja arutlema ‘what if’ ja ‘how to’ momentide peale. ‘What if’ (God forbid) peaksid minu vanemad või sugulased või lähedased jääma olukorda, kus hing on vana ja pea pole selge. Mida ma teeksin, millised oleksid võimalikud lahendused. Mitte “Oi oi, Mormelar, kuidas sa sellist asja julged välja öelda! Kui kohatu!” Või kuidas anda oma panus sellesse raketijamasse. Kas mul on võimalik töö juures mõnegi noorsandi mutreid liigutada rakettide ohtlikuse suunal?

    Sellised vastuolulised postitused peaks mõtlema panema, arutlema panema, vaidlema ajama, aga mitte kanakarja kaagutamiskoori maailmatuuri järgmise kontserdi sihtpaigaks olema.

    Aga mis sa teed, elu ongi ju ebaõiglane?! 😉

    * Ilmselgelt pidasin silmas ju ka suuremat pilti ja blogimaastikul toimuvat üleüldiselt.

    • mormelar ütles:

      Olen Sinuga väga nõus!
      Aga eks ma sellisel teemal blogides olin arvestanud, et palju kaasamõtlejaid ma ei leia, sealt ka pealkiri. Inimestele ei meeldi mõelda, et tegelikult oleks saanud teisiti teha – aga see tähendab ju, et eksiti. Ma muidugi ei eelda ka, et kõik minuga nõus on. Erinevus rikastab.
      Ma olen ammu saanud aru, et igale kommentaarile pole vaja vastata. Mõnikord on näha, et pole postitust lõpunigi loetud, vaieldakse asjade pihta, millest ma juba rääkinud olen. Ei ole minus enam seda vajadust sellistega suhelda.

    • pisike ütles:

      Jah. Tihti ongi see nii, et otsitakse ja käiakse mööda blogisid, uudiseid, et kui vaid saaks midagi öelda ja kritiseerida.
      Kindlasti ei olnud mina oma (esmapilgul hukkamõistva) kommentaariga sama eesmärki täitev.
      Mulle väga meeldib Mormelari blogi lugeda ja üldiselt oleme me üsnagi sarnase maailmavaatega. Siiski on olukordi, kus ma leian, et pean oma sõna sekka ütlema. Ma ei ole inimene, kes käiks igakord kõva häälega noogutamas, kui leian, et olen sama meelt. Mis aga ei tähenda, et ma seda üldse ei teeks – teen küll, kui tegu on millegagi, mis minulegi väga hingelähedane ning blogija on mulle üllatuslikult tabanud liiga head momenti ja mõtet – leian, et siis pean selle välja hõikama.
      Täpselt samuti ei jäta ma mainimata, kui miski jääb hinge kriipima. Mõned solvuvad, mõned mitte. Üldiselt loodan, et Mormelar kuulub nende viimaste hulka.
      Püüan edastada konstruktiivset kriitikat – nii positiivset kui negatiivset. Kas blogimine mitte ei peakski seda ootama?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s