Jagatud õnn on poole suurem?

Posted: detsember 29, 2013 in Uncategorized

Liis kirjutas munarakkude jagamisest ja nii ma hakkasin mõtlema, et ma pole oma salajasest südamesoovist vist veel avalikult rääkinudki.

Ma olen nimelt seda sorti inimene, kes on jäägitult veendunud, et ema ja isa on need, kes kasvatavad. Need, kelle geene jagatakse, need, kes lapse valmis treivad või isegi need, kes küll justnagu lapsega ühes kodus elavad, aga vanemluse asemel näiteks pudelikallutamissporti harrastavad, ei lähe vanematena kirja. Ema ja isa on tiitel, mis tuleb kuidagi ära teenida.

Seega ei ole minu jaoks ka vahet, et kuidas täpselt see laps minu perre tuleb. Olgu minu, sinu, meie või lausa nende, kui ta on minu laps, siis ta on minu laps.
Ja seega ei häiriks mind absoluutselt ka mõte näiteks oma munarakkude jagamisest. Kunagi ma isegi piilusin sinnapoole, et kuidas ja mis. Aga see protseduur oma olemuselt hirmutas mu ära. Ma nimelt eelistan igasugu võõrastest hormoonidest hoiduda ja munaraku doonorlus teatavasti eeldab suurel hulgal hormoone ja muid ravimeid, et tsükkel tulevase emaga täpselt klapiks ning kõik oleks sujuv. Seega see variant jääb minu jaoks isiklikult ära, kuigi idee paelub mind jätkuvalt.

Aga minu suureks sooviks oleks hoopis surrogaatema olla. Mulle väga meeldis rase olla ja kui paar pisiasja välja arvata, on mul see ka siiani hästi välja tulnud, ma usun, et oleksin vägagi sobiv kandidaat. Olen noor, terve ning edukalt paar last sünnitanud.

Miks ma ikkagi seda teha tahaks? Eks kõige suurem põhjus on muidugi võimalus kellegi teise unistus täita. On inimesi, kes tingimata tahavad oma geenidega järelkasvu ja see on nende õigus. Ja ei saa salata, mulle ka täitsa meeldib rase olla, see oleks lihtsalt üks tore boonus. Ehk siis läbinisti isekad põhjused, mille käigus ka teistele head sünnib.

Paljude jaoks on suurim probleem asja juures see, et nad ei suudaks hiljem lapsest loobuda. Mina ei oska seda karta. Muidugi ma kiinduksin ning kindlasti see oleks raske, aga ma ju teaksin terve see aeg, et olen vaid tore inkubaator ning ma usun, et teiste inimeste rõõm selle tita üle leevendaks enda kaotusvalu. Päris läbinisti polegi ju võimalik sellist olukorda ette kujutada, aga hirm selle ees ei hoiaks mind tagasi.

Siiski ma kardan, et minu eluajal surrogaaremadus Eestis seaduslikuks ei saa ja mõni unistus jääbki lihtsalt selleks – unistuseks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s