Pseudoisadusest

Posted: veebruar 5, 2014 in Uncategorized

Kirjutasin septembris üle pika aja meie pere seisudest. Olin sellest sügavalt isiklikust teemast blogis paar head aastat eemale hoidnud. Aga tagantjärgi ma ei kahetse. See oli üle pika aja hetk, kui ma tundsin niiii tugevalt oma virtuaalmaailma toetust ja selle olulisust. Ma sain nii palju kirju ja vestlusi sellest teemast, palju nõu ja julgustust. Aitäh teile kõigile.
Eriti suur aitäh mu virtuaalperele, kes meile jõuludeks tegi imelise kingituse, mis aitab kohtu ja kohtukuludega tunduvalt paremini toime tulla.

Selle postituse kirjutamist olen ma vaaginud nii ja naa päris kaua. Rääkida või mitte rääkida? Samas ma tunnen vajadust see kahtlase väärtusega pallike, mis koosneb pettumusest, üllatusest, kibestumisest, kurbusest ja kes teab, millest veel, endast välja saada. Nii tundlikus teemas polegi vist õiget ja valet olemas. Aga midagi pole teha, ma olen rääkija tüüpi. Julged teha, julge ka tunnistada. Ja ma tean, kui palju abi on olnud minul sellest, et teised tahavad ja julgevad rääkida. Äkki on nüüd minust kellelegi abi.

Asi läks edasi oktoobris, kui pseudoisa teatas, et ta siiski ei hakka praegu elatist maksma, nagu juttu oli. Ei sobi, noh. Et hiljem, kui seisud paremad. Ta arutas selle oma vanematega läbi ja nad koos otsustasid nii.
Mul tekkis küsimusi muidugi rohkem kui vastuseid. Mida ma loomulikult ei saanud. Aga mida seal arutada. Tema ju otsustas! Sest õnneks lapsed ei vaja see aeg toitu, riideid, katust pea kohale, huviringe. Sest ta oli ju töötu mitu kuud tagasi ja oleks ainult inimlik, et ma aitan vennikese hädast välja. Nagu omal ajal oli inimlik see, et mina kaks aastat töötu olin, aga ikka pidin üksi hakkama saama.
Ütlesin talle, et ta ei jäta mulle muud võimalust, kui kohtusse pöörduda. Kui mina olen nii hirmus inimene, las siis otsustab erapooletu instants.

Selle peale juhtus asi, mida ma iialgi oodanud ei oleks. Ma sain kirja vanavanematelt. Tema vanematelt, kes alati ütlesid, et nad ennast sellesse ei sega. Kirja sisu oli minu jaoks jahmatama panev. Ma kiusan nende pojakest, on aeg ta rahule jätta ja ähvardamine lõpetada. Tuleb välja, et see on vaid luulu minu peas, et seadusest tulenevalt mõlemad vanemad oma lapsi üleval pidama peavad. Kõige toredam oli lause, et mulle korduvalt välja pakutud lahendused (“ma ei maksa praegu”) ei sobi mulle. Tõsijutt, kuidas ma saan küll olla nii ignorantne ja ebaõiglane, et mulle lihtsalt ei sobi variant, et ta ei maksa praegu. Ma olin ilma elatiseta olnud selleks hetkeks 9 kuud, aga ikkagi olin rahaahne mõrd. Kui tüüp ise käis kuskil jutu sees välja, et ehk jaanuarist hakkab maksma, siis vanemate kirjas oli ilusti välja toodud 5.veebruar, mil jälle regulaarsed maksed laekuma hakkavad, hiljemalt.

Täna on 5. veebruar. Arvake kolm korda, kas raha tuli?

Mul on nii raske aru saada, kuidas tema vanemad seda käitumist aksepteerivad. Muidugi, veri on paksem kui vesi, peabki olema, ma saan aru. Aga ma väga loodan, et minust ei saa kunagi nii pimedat lapsevanemat. Ja ma olen tema vanematele alati veidi alt üles vaatanud. Targad, haritud inimesed, ühiskonna koorekiht. Aga tundub, et nende meelest ei vaja nende lapselapsed eluks ei hoolt ega toetust.

Kuigi ma olin selle kirja ja kogu nende suhtumise peale nii tohutult endast väljas, on mul hea meel, et nad seda tegid. Vanavanemad olid veel ainuke asi, miks ma seda olukorda talunud olin. Saades aru, et nad toetavad oma poega tema valikutes mitte osaleda oma laste kasvatamises ega viimased aasta aega ka nende ülevalpidamises, sain ma aru, et halvemaks enam minna ei saa.

Seepeale suutsin lõpuks ometi leida endas jõudu selle asjaga kohtusse pöörduda. Käisin mööda spetsialiste, lastekaitseametnikke ja advokaate, lugesin internetist ja ajalehest, uurisin, puurisin ja suhtlesin inimestega. Igalt poolt tuli üks vastus – ma pean seda tegema. Suhtlesin oma rumalusest ka veel pseudoisaga, andes talle teada, et mul on tõsi taga ja kui ta üldse midagi ei maksa (tõenäoliselt oleks ma tol hetkel paarikümne euro ülegi õnnelik olnud ja maha rahunenud), siis saab olema nii. Ütlesin ka, et nõuan endale osalist hooldusõigust.

Sain temalt vastuseks, et aga ta ju armastab oma lapsi ja tahab nende elus osaleda. Nüüd siis, sealt kaugelt välismaalt, peale viite aastat? Tahtsin väga teada, kuidas ta seda ette kujutab, miks ta siis pole seda viimased viis aastat teinud ning mis on tema edasine plaan. Vastust ma ilmselgelt ei saanud.
See osa ajabki mind kõige enam vihale. Ole siis meheks ja tunnista, et Sul on teine elu, teised eesmärgid. Aga öelda, et ma tahaks nagu küll oma lastega suhelda ja siis mitte seda teha, on lihtsalt madalalaubaline. Öelda, et Sa oled isa ja Sul on õigus otsustada – lubage naerda ja lubage küsida, millise lastega seotud otsuse tegemises pseudoisa viimastel aastatel osalenud on? Vastust teate isegi. See ebaõiglus õiguste-kohustuste tasakaalutuse juures ja see silmakirjalikkus ärritavadki mind kõige enam.

Mida ma loodan? Tegelikult mitte midagi peale kirjaliku tõestuse, et ta ei osale oma laste kasvatamises. Ma ei loodagi vist enam elatist saada, see võlg on juba nii utoopiline ja aina kasvab. Kohtusse sai esialgu antud elatisenõue ning osaline hooldusõigus. Praegu oleme ju seisus, kus ta ei vasta mu kirjadele, aga samal ajal on mul tema nõusolekut vaja näiteks laste sissekirjutuse vahetamisel. Mehe, kes ei tea oma laste sõbrannade nimesid või tõenäoliselt isegi mitte seda, mis trennides keegi käib, rääkimata sellest, kuidas toime tulla atoopilise dermatiidiga, mis neil diagnoositud on.

Ma olen saanud mitmeid kirju ja lugenud mitmeid kogemusi, kuidas inimesed peavad maksma oma kauakadunud ja isegi mitte kunagi kohatud isade vanadekodu või hooldekodu tasusid, sest selline see meie seadus on, perekond peab perekonda aitama. See on asi, mida mina kunagi oma lastele ei taha, seepärast eelistan ma juba praegu ametlikult fikseerida selle seisu. Kas sellest tulevikus piisab, ma veel ei tea.

Kohtuasi iseenesest veel kuhugi jõudnud ei ole, sest vastaspool on muidugi valinud venitamistaktika. Praegu üritatakse talle kohtukutset kätte toimetada, mis tõenäoliselt ei õnnestu. Eks siis läheme jälle edasi. See kõik on liialt aeglane ja närvesööv, rahakotist ei hakka rääkimagi. Aga vajalik. Ja kahjuks hetkel ainuke samm.

Mul oli kogu aeg mingi kummaline lootus, et see kõik muutub ühel päeval. Lapsed saavad suuremaks ja nende omavaheline suhtlus muutub kergemaks. Mitte, et see mingi õigustus oleks – elutervet vanemat, kes oma lapsi armastab, ei saa ju miski oma lastest eemal hoida, kindlasti mitte fakt, et nende mõrrast emaga eriti suhelda ei taha. Aga sellest hoolimata ma mõtlesin, et äkki aeg aitab.
Nüüd ma saan aru, kui õhkõrn see lootus on. Nüüd ma enam ei looda. Ma panin endale silmaklapid pähe ja otsustasin mõelda vaid oma laste heaolule.

Kui Sind pidevalt mõrraks tembeldatakse, siis on targem ka üks olla, saab vähemalt asja eest pähe.

Advertisements
Kommentaarid
  1. C ütles:

    Ole tugev, pea vastu!

  2. Leevi ütles:

    Ma ei ole kursis, kas seadus selle koha pealt leebemaks läinud on, aga arvan, et pole. Meie isa ei maksnud kolme lapse eest sentigi elatist pea 10a. Äkki oligi 10 või isegi 11, ma täpselt ei mäleta enam. No tüüpiline jutt, et tööl ei käi jne + uus pere ka, kus kaks tema sigitatud last + üks kasulaps kasvamas. Ema siiski pöördus kohtusse ning kuigi aega läks, mõisteti isalt välja üle 150 000 krooni. See oli 3 lapse pealt võlgnetud elatis kõigi nende aastate eest. Tööl jah ei käinud (ametlikult), aga anti valida, kas müüb kohtutäitur tema maja maha või võtab maja peale laenu, et see summa ära maksta. Võttis laenu ja hambad ristis maksis. Laenu tagatiseks pani veel lisaks oma majale ka enda ema korteri ning kuna nüüd hiljuti tekkisid laenu maksmisega raskused, müüs kohtutäitur maha nii isa maja kui ka tema ema korteri. Isa ise juba kolmanda pere juures. Elagu pseudoisad! Sulle aga – ära kaota lootust! Alati on mingi võimalus!

    • kuribarbie ütles:

      Praegune seadus lubab ainult ühe aasta eest tagantjärgi elatist välja nõuda- PKS § 16 lg 4.
      Mormelarile aga jõudu ja jaksu sellel pikal ja keerulisel teel.

    • Mormelar ütles:

      Noh, teil siis hunnik lapsi, kellega kohustust jagada, aga selles valemis oletegi tulevikus pseudoisa eest vastutavad, ta ju maksis ühel hetkel raha.

      • Leevi ütles:

        On ju dokumenteeritud, kuidas temalt see raha kätte saadi ja et ta seda vabatahtlikult teps mitte ei maksnud. Pluss mingit muud huvi meie vastu pole ta üles näidanud. Kahtlen, et meil tulevikus sellega probleeme tekib. Kui tekibki, siis oleme vendadega arutanud, et oleme valmis kohtusse minema, aga teda toetama mitte. Enne toetame vajadusel ema teist abikaasat, kes polnud küll teab, mis ideaalne kasuisa, kuid tegi seda nii palju kui tema oskas. Tema on mu kaksikutest õdede isa ning kuigi tal on tõsiseid probleeme alkoholi ning tervisega ning teda võib lausa asotsiaaliks nimetada, maksab ta alati emale elatusraha kui ta on kusagilt mõne juhutööga midagi teeninud. Kasvõi paarsada eurot kuus, aga maksab, endal pole korralikku elamistki. Samuti helistab ta siiani aeg-ajalt mulle ja küsib, kuidas mul läheb.

      • mormelar ütles:

        Jah, ega ma nii täpselt ei tea, kuidas see asi käib. Loodame, et Sa ei pea ka kunagi teada saama.

  3. clementine ütles:

    No kurat küll. Vabandust. Võitle palun edasi, võitle kõigi nende naiste eest, kelle eksmehed samamoodi käituvad, sest taolisi inimesi on nii masendavalt palju. Mul isegi pole lapsi, aga see teema kerkib blogides ja foorumites igapäevaselt ning sellest on võimatu mööda vaadata. Jah, kohtuveskid jahvatavad ahastamapanevalt aeglaselt, kogu see protsess on igatepidi piinav teile kõigile, aga see pole lihtsalt aus. Eriti sinu juhtumi puhul, mil oli reaalselt abielu ning oli mõlemapoolne tahe lapsi saada, olid tulevikulubadused…Virtuaalmaailm toetab sind endiselt!

  4. Kadri ütles:

    Meie peres saavad kõik lapsed enne täisealiseks, kui mingit ametlikku toetust hakkavad isalt saama. St mina neist kõige vanem laps, kõige noorem saab kohe 17. Ema käis ka kohtus, aga kuna isa kas ei saanud kutseid kätte ja/või ei ilmunud lihtsalt kohale, siis asi lihtsalt viibis. Ma ei teagi, mis sellest sai, aga hetkel nad enam sellega ei jama.

    Õnneks on mingi suhtlemine “isaga” siiski säilinud, nii et aeg-ajalt on õnnestunud ise talt raha paluda(!). Väga harva, kui ta ise pakkus (sest Soomes on ju nii väikesed palgad ja tal on üksi nii raske ära elada). Novembris läks isegi nii hästi, et lubas iga kuu ülekandeid tegema hakata. Muidugi jäi see ühekordseks ja viimane kord, kui temast kuulsin, tegeles see 50-aastane mees täiskasvanuks saamisega, või vähemalt nii ta ise väitis. Ma hästi ei taha uskuda, et see tal õnnestub.

    Enda arvates on ta muidugi maailma parim isa, kes on pärandanud meile kõik meie parimad omadused jne jne. Pole viitsinud temaga vaielda ka, sest üksi elades (ja nüüd juba perega) oli raha rohkem vaja kui õiglust jalule seada. Las ta siis olla selline nagu on, ma lihtsalt tean, et loota ei tasu. On tore, kui saab. St kui temal jälle elus helgem periood on.

    Ma siiralt loodan, et sul õnnestub kogu see kohtujama ja kui ka tagasiulatuvalt ei õnnestu midagi saada, siis vähemalt tulevikukski. Ja et see venitamistaktika tal kaua ei õnnestuks, sest ilmselgelt ei tule tema puhul midagi välja sellest, et ta sinu asemel ainult lastega suhtleks ja neile kas või rahagi annaks.

    Segased mõtted, sest tegelikult oleks niii palju selle kohta kirjutada, aga mis siin kommentaarina ikka romaani kirjutada. MInu näol on teil igatahes kaasaelaja olemas!

    • Mormelar ütles:

      Aitäh!
      Eks ma olen talle seda ammu öelnud, et kui ta oleks oma lastele isa, suhtuks ma elatisse tunduvalt leebemalt – mitte, et ma kunagi üle miinimumi oleksin küsinud, sama ka praegu. Aga tema valikud on tema valikud.

  5. A. ütles:

    Tegelikult ei kohusta seadus ühtegi last tulevikus oma isa toetama, kui sellelt isalt iialgi tähelepanu saadud ei ole. Tuleb enda õiguste eest seista ikka ise, sest keegi teine seda päris kindlasti ei tee.

    • Mormelar ütles:

      Kõik räägitud advokaadid kinnitavad seda, et eelisseisus on nö see, kes kohtusse kaebab – on vastaspoole asi tõestada, et jutt on väär. Ehk siis midagi tegemata, kui riik tulevikus nõuab kulude tasumist, nagu allpool kirjas, on väga kulukas ja ränk see tõestusprotsess. Mina emana ajan selle pigem praegu korda, et mu lastel on tulevikus lihtsam.

      See iialgi tähelepanu on ju kahtlane värk, kas kaks korda aastas paari tunni kaupa nägemine läheb isadusena arvesse? Võib-olla paarikümne aasta pärast nad arvavad, et läheb.

      • A. ütles:

        Asi on tõestamiskoormuses tõesti, kuid seda kartma absoluutselt ei pea, ma räägin – kui vähegi enda eest seisad, saab asi edukalt korda aetud. See, mida seadus paarikümne aasta pärast ette näeb, ei ole kuigi relevantne ning perekonnaasjades paarikümne aastaga nii drastilisi muutusi laste kahjuks ei saabu, ma luban.

        Seejuures ei leia ma päris kindlasti, et elatist kohtus nõudma ei peaks, vastupidi.

      • Mormelar ütles:

        No aga 20-30 aastat tagasi ei räägitud ju selles sõnagi, et kadunud isad tuleks ametlikult maha võtta siit ja sealt, nüüd on suur probleem nende välja ilmumisega. Mine Sa tea, kuhu see maailm jälle suundub.

  6. B ütles:

    Just selle pärast, et “isal” ei oleks nõus hiljem, vanaduses lastelt mingit abi nõuda, peakski elatisraha ametlikult välja nõudma. Tihti on ju ka nii, et kui inimene vanaduses raskustesse satub või näiteks hooldekodu vajab, ei otsi ta ise oma kauakadunud lapsi üles, vaid seda teeb linna- või vallavalitsus, kes siis muidu peaks kulud katma. Minu sõbranna isa lahkus tema ja nende ema juurest siis kui sõbranna oli u. 5-aastane. Ema kolis lapsega oma vanemate juurde, mingit elatist välja ei nõutud, sest rahaliselt saadi üpris hästi hakkama. Nüüd, 21 aastat hiljem ilmus välja vallavalitsus, kes nõuab tütrelt raha isa ravimite jaoks ning transpordi jaoks arstide vahet. Isa oli ja on alkohoolik ning juba 50-aastaselt ei saa ise endaga teps mitte hakkama. Vallast öeldi, et kuna mingeid tõendeid, et isa EI OLEKS maksnud elatisraha, ei ole siis peab tütar nüüd täie rauaga kõik kulud kinni taguma. Tõesta, et sa pole kaelkirjak noh! Asi jõudis ka kohtusse ja lõpuks tänu naabrite, vanavanemate ja teiste tunnistustele jäi õigus siiski tütrele ning oma “isa” ta toetama ei pea. Peale seda käisid vallaametnikud ning isa joodikust sõbrad veel mu sõbranna uksetaga ning ka tööl tüütamas jutuga, et “Mõtle, ta on ju sinu ISA ja nüüd vireleb!” Samas 21 aastat ei tundnud mees oma lapse vastu mingit huvi, ei soovinud õnne sünnipäevaks, ei käinud kooli lõpuaktustel ega pulmas. Nii, et tõesti kui mitte selleks, et hetkel omal lastele ka isa toetus (olgugi, et ilmselt vaid rahaline) välja võidelda siis ehk tagab elatise ametlik välja nõudmine vähemalt tulevikuks mingi kindluse.

    Jõudu Sulle igal juhul!

  7. Tiina ütles:

    Jõudu sulle!

  8. merka ütles:

    Kahjuks pean tunnistama, et on emasi, kes teevad isadel peale lahkuminekut lapsega suhtlemise võimatuks 😦 See on täielik terror, mille suudab ema välja mõelda, et kuidagi maksta tagasi selle valu eest, mis laste isa on väidetavalt põhjustanud talle. Manipuleerides lastega ja üritades kogu aeg kontrollida laste isa tegevust. Loomulikult, kui laste isa ei toeta mitte ühegi sendiga ja ei soovi lastega koos olla reaalselt, siis arusaadav sinu tegevus, aga ma jäin lihtsalt sinu lause üle mõtlema “Mitte, et see mingi õigustus oleks – elutervet vanemat, kes oma lapsi armastab, ei saa ju miski oma lastest eemal hoida, kindlasti mitte fakt, et nende mõrrast emaga eriti suhelda ei taha” Kahjuks ei ole kellelgi jõudu lõputult, et võidelda oma lastega kohtumise eest või siis kui laste ema ei suuda rahulikku suhtlust pidada. See situatsioon nüüd sinu puhul ei kehti, aga lihtsalt kõik ei ole nii lihtne alati. Edu ja jõudu sulle muidu, kuna leidub kahjuks samas palju isasid, kes oma lapse elus lihtsalt osaleda ei soovi.

    • mormelar ütles:

      Ma ei tea, mul oli ka kole lahkuminek, terror ja ähvardused. Ma ei jätnud selle peale lapsi isale ja ei lasknud jalga. Muidugi on väga koleda käitumisega emasid, aga selle jaoks ongi kohus, mis asja paika paneb. Mul on mitmeid tuttavaid, kes samas seisus olnud, et ema ei näita lapsi jne, kes on asja kohtusse andnud ja saanud oma külastusõiguse. On ka tüüp, kes mind sellega väga üllatas, müüs oma elu suurima vara, et lapse nägemise eest kohtus võidelda. See võitlus pole ju lõputu ja võita on nii nii palju.
      Mul on lihtsalt võimatu ette kujutada, et on olemas olukord, kus on suur soov ja tahe oma laste elus osaleda, aga keegi kolmas takistab. Kui selles pole ohtu laste tervisele, ei keela ükski kohus ju kohtumist.

  9. Juhuslik ütles:

    Kirjutasid, et vanavanemad on haritud inimesed. Ilmselt teavad nad siis ka väga hästi, et kui lapse isa elatist ei maksa, siis võib nõude esitada vanavanemate vastu. Sellisel juhul läheb nõudeõigus isa vastu vanavanematele üle ja vanavanemad maksavad alimendid kinni. Vaata Perekonnaseadus, 2 jagu, § 65. Vanavanema kohustus ülal pidada lapselast. https://www.riigiteataja.ee/akt/1011053. Siin on kirjas täpsemad tingimused.
    Kas lapselaste veri on kuidagi vedelam kui lapse veri? Ja kohe nii vedel, et jätaks kasvõi nälgima. Ma muide tean ühte peret, kus vanavanemad maksid poja laste elatisraha ise kinni ja seda vabatahtlikult, mitte sellepärast, et poeg oleks keeldunud. Sest veri on paksem kui vesi. Ja saavad lastelastega, kes nüüd on täiskasvanud, väga hästi läbi.
    Ma ei oska öelda, kuidas elatisraha kohtukuludega on, aga muudel juhtudel peaks kõik kulud tasuma kaotaja pool.
    Mina soovitaks sul oma advokaadiga seda arutada.

    • mormelar ütles:

      Olen seda isegi mõelnud.
      Kusjuures, kui ma enne pidasin seda seadust natuke kahtlaseks, siis ühes saates selgitati selle tagamaad ja olukorrad, millal seda kasutatakse, ilusti ära.

      • Katrin ütles:

        Ma ei saa mitte mainimata jätta, et antud sätet tänases õigusriigis ei eksisteeri ning Juhuslik on viidanud juba 8 aastat kehtetule redakstioonile. Täna kehtivas perekonnaseaduses on sätestatud ülalpidamist andma kohustatud isikute ring, ent konkreetselt sõna “vanavanemad” enam kasutatud ei ole. Vanavanematelt saab ülalpidamist elatise näol nõuda küll, tõsi, aga Eesti kohtupraktikas on seda tehtud vaid üksikutel juhtudel? Miks? Sest tõendamiskoormus selles osas, miks ei ole võimalik nõuda elatist välja lapsevanemalt hetkel ning ka tõenäoliselt pikemas perspektiivis tulevikus, on suur ja selle aluseks olevaid asjaolusid on raske tõendada.

    • mormelar ütles:

      Kohtukuludega perekonnaseisuasjades on nii, et tavaliselt jäetakse need igale enda kanda, kuna kaotajapoolt kui sellist ju ei ole. Aga mõnel juhul saab ka jätta teise poole kanda, oleneb siis juba kohtunikust.

  10. Mari ütles:

    Juhuslik juba ütles seda k6ike hästi välja, aga just seesama küsimus tekkis mul ka, et isa peaks nagu saama valida, kas tal on raha oma lastele süüa osta v6i mitte v6i kulub tema raha ainult tema enda peale ära.
    Emal vanavanemate loogika järgi seda valikut pole. Tema peab alati hakkama saama.

    Aga kokkuv6ttes ära muretse. Teed ju sellele pseudoisale veel teenegi, et ta saab hiljem lastele öelda, et maksin:)

    Pea vastu ja ole tugev, sest oled 6igel teel. See on juba loodusseadus, et vanemad peavad oma laste eest hoolitsema. Alati.

    • Mari ütles:

      Sellega ma tahtsin öelda, et isa lihtsalt peab maksma ja k6ik. Ja kui vanavanemad ei taha, et pojakesel raske on, siis maksku ise. Aga 6iglus peab saama jalule seatud.

  11. Rita ütles:

    Kadri, Sa oled õigel teel! Ja kõik need, kes käituvad ja talitavad sarnases olukorras analoogselt.
    Olen üks neist, kes pidas vajalikuks Sulle kirjutada. Olen üks neist, kellel on tulevikus kohustus nn. “isa” hooldekodu kinni maksta (sest no lubage naerda, oma katuse alla ei võta ma seda inimest küll iial!). Aga ma ei tee seda, tappes ka mitte. Mitte sentigi ei ole ma nõus raiskama.
    Isa ei ole see, kes valmis teeb, vaid see, kes on alati olemas, kes kasvatab, hoolib, toetab. Minu ema abiellus uuesti ja ma sain omale Isa. Isa kõige suurema algustähega. Mida tegi ema esimene mees?- ei lasknud mind lapsendada, sest “äkki läheb kunagi vaja”. Sõnasõnalt nii- äkki läheb kunagi vaja.
    Mul ei ole temaga sisuliselt mingitki kokkupuudet olnud. Tuli aastas korra mu sünnipäeva ära rikkuma? Mis ma pidin sõbrannadele ütlema, kes ta on? Mis kuradi isa, kui mu Isa istub siin koos meiega, puhub õhupalle täis ja käib köögis lillevaase veega täitmas?
    Jah, tunnen ta näo veel ära kui vastu tuleb, aga lähen siis teisele poole teed. Sellel inimesele ei ole minu elus kohta.
    Kui mu tütar sündis, siis aasta peale seda tuli ta katsikule. Näitasin kollast harjavart ja tegin lühidalt selgeks, et võisid jõuga omale tütre saada, aga väimees ja lapselapsed kindlasti komplekti ei kuulu.
    Need on minu valikud. Laps ei vali seda, kes temast ei hooli, mis iganes bioloogiline side ei ole ju see, mida oma meeltega tunned.
    Lisaks! tahan ma öelda kõikidele vallasemadele (see ei ole nüüd päris sama, aga läheb siiski teemasse)- te ikka mõelge ka, kui mehi jõuga isadeks teete. Teie lapsel on hiljem kohustus selle lohhi ees, kellele tegelikult sündiv laps korda ei lähe!

  12. Hundi ulg ütles:

    Ma ei teagi, miks, kuid Sinu blogi on minu loetavate hulgast paar aastat kadunud. Ennem lugesin hoolega.

    See, mis teed (kohtukull) on õige. Kahjuks märkan Su mõtisklustes ikka veel isiklikku solvumist ja valu, mis esitatud läbi laste vajaduste ja õiguste. Kuid kas saabki ühe naise mõtteid eraldada laste heaolule mõtlevast ema mõtetest? Ma isiklikult kipun sageli idealiseerima maailma. Nii ka seekord. Mõtlen, et äkki laste isa põeb ja vaevleb kõik need aastad mingis eituse perioodis. Isaks olemine ei ole lastega nädalavahetustel kohtumine, rahaline osalus nende ülalpidamises, mingid ühisolemised lasteaia-kooli pidupäevadel. Sa oled paganama ilusasti kirjutanud sellest, mida teeb Sinu praegune mees laste kasvatamisel, nendega olemisel. Just see on isadus – ärgata koos tütardega ja uinuda kui nad on magama läinud.

    Ühel hetkel seda enam ei ole. See on üks ütlemata keeruline kunst minna lahku nii, et lastel säiluvad mõlemad vanemad. Vähesed suudavad negatiivsete ja kurbade emotsioonide tulvas toetada teineteist selles, et laahusolev vanem suudab ja tahab olla edasi lapsevanem, teistel tingimustel ja mängureeglitega. Tavaliselt on lahusolev vanem isa. Seda enam tuleb hinnata neid emasid, kes oma laste isasid selles emotsionaalses lõhes tahavad ja oskavad aidata.

    Vaatamata sellele ääremärkusele kordan veel kord, et Sinu juriidilised sammud on õiged. Kurb, et asi selleni on jõudnud. Ning peaasi, et ei ähmastuks siht. Kohtuvaidlustes tuleb seda ette.

    Kui minu kommentaar on ebasobilik, palun kustuta see. Kirjutasin oma mõtte südamest ja elukogemusega isana, kes on olnud oma osadest lastest ajutiselt eemaldunud ja kellel on olnud samas au ja õnn olla osaline “võõraste” laste kasvatamisel täiskasvanuks. Täna on nad kõik mulle lähedase ja kallid

    • mormelar ütles:

      Ei, ei ole siin midagi halba. Tänan Sind selle kommentaari eest.

      Nõustun Sinuga, mul on osa aega kibestumus, et mu laste isa ei taha nende isa olla. Ma ei hakka seda kunagi mõistma. Ma üritasin mitu aastat nende suhteid hoida, tagant tõugata, laveerida – nagu näha, sellest polnud kasu. Ja ma tõesti olen selline inimene, kes usub, et need asjad on tahtmises kinni. Lihtne näide on see, et mu laste onu eksnaine käib kaks korda aastas Eestis ja iga kord leiab aega, et mu lastega kohtuda. Pseudoisa elas kuus kuud töötuna meiega samas linnas ja nägi lapsi ühe korra. I rest my case.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s