Ooo, romantika…

Posted: veebruar 26, 2014 in Uncategorized

On üks asi, millest ma kuidagi aru ei saa. Ma mõtlen, meie väikese kodumaa ühiskond on ju juba mõnda aega suurel sugude võrdsuse lainel. Võrreldes ajalooga erinevad võrdsed inim- ja kodanikuõigused, võrdsed õigused laste kasvatamisel, räägitakse palju sellest, kuidas laps vajab isa sama palju kui ema, kuidas kohvikus naine ka maksab, kuidas mehed võivad ka kitsaid pükse kanda. Kõik on hästi tore ja mis veel ei ole, see on toredaks saamise teel.

Aga on üks faktor, mis on sellele suhtumisele jalgu jäänud. Romantika! Millegi pärast on suur hulk naisi, kes koduperenaine, kes mehest kõrgema palgaga, kes traktorijuht, kes akadeemik, kes blond, kes… Igatahes, naised, kes jätkuvalt arvavad, et romantika on ainult mehe teha.
Lööge lahti mõni foorum, mõni FB lehekülg, mõni veebinaistekas. MIKS mu mees mulle lilli ei too? Aga millal Sina viimati oma mehele lilli viisid? 

Peab tunnistama, et ma pole eriti klassikaliselt romantiline inimene. Näiteks ei meeldi mulle lõikelilled. Nende esteetiline väärtus on nii väike ja lühiajaline, et see ei tasu koormust keskkonnale, et see roos minu vaasi jõuaks. Või ma lihtsalt ei mõista seda võlu. Romantilised kuuvalgel jalutuskäigud muulil on tuulised, libedad ja kohmakad, rääkimiseks pole nagunii mahti. Ma olen rohkem poeme-kaissu ja vaatame-ulmekat tüüpi tsikk. See on minu romantika. Eriti kui kirsiõlut ka antakse.

Aga siiski, millele muule see romantika ikka tugineb kui tähelepanuvajadusele. Ja seda on mul küllaga. Ja seda ma üritan ka piisavalt anda. Aga eks küsimus olegi selles, mida keegi üldse tõlgendab suhteromantika või tähelepanuvajaduse karika täitmisena.

Mina olen jätkuvalt veendumusel, et iga inimene tehku seda, mida ta tahab ja mida kõige paremini oskab, stereotüüpe unustades. Kui muidugi suhtes satuvad kokku inimesed, kelle puhul need asjad sarnanevad, on elu raskem ja vajab planeerimist ning kompromisse. Ma ei saa vinguda ega nõu jagada, sest mul on tohutult vedanud – me oleme Elukaga täpselt nii erinevad inimesed, et kogu meie elukorraldus on sujuvalt ära jagatud. Näiteks olen mina tohutu planeerija ja logistik. Ma võin küll ka närvitseda, äärmiselt osavalt, aga tegelikult ma naudin seda tööd ja see on mul käpas. On täiesti ilmselge, et kõik meie minekud, reisid ja isegi linnaskäigud on minu planeeritud. See tähendab ka meie kahekesiolemise õhtuid, väljaskäimisi ja nii edasi. Mina planeerin lapsehoiu, transpordi ja koha. Sest seda ma teen hästi ja ma oskan.

Elukale sellised asjad ei meeldi. Ma kujutan selgelt ette, et kui ta üritaks meile planeerida üllatusena romantilist õhtusööki kuskil, lastele selleks ajaks vanaema külla organiseerida ja õigeid busse leida, samal ajal veel mind varjus hoida, siis kohvikusse jõudmise ajaks oleks ta nii pahane ja stressis, et kumbki meist ei taha seal olla. Ja miks ma siis peaksin üldse laskma tal midagi sellist teha või veel hullem, käskima? Sest mees peab olema see, kes planeerib kuuvalgel õhtusöögi ja küünlavalgel jalutuskäigu? Või kuidas see oligi.

No ma ei saa nõus olla. Meie peres olen mina see, kes poetab Eluka taskusse õuna või šokolaadi, kes kingib talle purgi 60 lipikuga, kus kirjas, miks ma teda armastan, kes planeerib üllatusreisi, toob poest õlut ja kes on isegi roosi kinkinud täiesti tavalisel argipäeval. Ja täpselt nii mulle meeldibki. Ma ei oota ega taha, et Elukas väljendaks oma armastust viisil, mis paneb teda ennast ebamugavalt tundma. Tema armastus on selles, et ta teeb mulle keset ööd praekartuleid, kui ma tahan, et ta hoiab nutvat mind kaisus isegi siis, kui tal pole õrna aimugi, miks ma nutan, et ta vaid paarikuise kurameerimise järel kingib mulle tolmuimeja, sest ta näeb, et selle puudumine oli mu elus üks suur stressiallikas. Et ta oskab teha kingitusi, mida ma päriselt tahan (sest näiteks oma jõulukingituse asjus ma suutsin umbes seitse korda ümber mõelda) ja et ta on nõus kogu minu intensiivsusega kaasa minema. Tema armsad asjad ja argitähelepanu on pigem kallistustes, toredate kassipiltide saatmises ja diivanil uinunud minu vaikne voodisse kupatamine. Ja mina olen piisavalt praktiline inimene, et seda kordades rohkem hinnata kui punaseid roose.

Ma ei ole küll seda hallide-varjundite raamatut lugenud, aga ma olen lugenud arvustusi ja oman üldist arusaamist, millest see raamat räägib. Ja ma pean tunnistama, et selle menu on mulle täiesti arusaamatu. Ma näen, kuidas foorumites naised kiruvad mehi, kes on kontrollivad ja ihned ning siis järsku õhkavad kõik psühhopaatilise raamatukangelase järgi, kes kannab endas võimendatult kõiki neid omadusi, mida nad oma kaasade juures jälestavad. Miks? Kuidas? Sest ta on raamatus? 
Ma. Ei. Saa. Aru.

Kas popkultuur meie ümber ongi meid selle koha pealt jäädavalt ära rikkunud? Et naine kutsub end uhkusega feministiks, makstes kohvikus arveid, aga samal ajal ikkagi kurtes, et mees ei planeeri reisi või ei tee üllatusi? Sellest hoolimata, et temal tuleks see palju paremini välja ja mehele oleks täiesti tarbetu stressiallikas. Kõige arusaamatum ongi minu jaoks see “meil oli tähtpäev, aga tema ei teinud midagi”. Aga miks Sina ei teinud? Vaikimisi peaks ikka kõik mehe korraldada olema, tundub mulle aina enam ja enam.

Mina olen oma elus kogenud selgelt ühte asja – kui Sa ei küsi, siis Sa ei saa kah. Vahet pole, kas me räägimine elementaarsest viisakusest bussis, karjäärist või suhtest. Kui Sa midagi tahad, siis tee selle nimel midagi. Kasvõi suu lahti. 
Kui ma tahan oma mehe kallistust, siis ma küsin seda, mitte ei nuta tagatoas patja, et ta mind kunagi ei märka. Uskuge, toimib palju paremini ja sekeldusteta.

/Ülaljärgnev on üldistus pelgalt ühe suurema seltskonna arutelude peale ning ei hõlma kõiki naisi mu tutvusringkonnas.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Zippy ütles:

    Olen väga nõus. Kuigi mina ootan vahel romantikat küll, lillede vastu pole ka midagi ja feminist ei ole ammugi mitte. Aga pole probleemi ütelda, mida ma tahan. Ja ei ole ka raske ise see küünal põlema panna, kaaslasele midagi kinkida või romantiline nädalavahetus planeerida. Ta annab ju niivõrd palju vastu nii-kui-nii. Ja näiteks olin ma siiralt rõõmus, kui ta mulle ükskord poest üllatusena sokid tõi, palju praktilisem kui lilled 😀

  2. Kristhel ütles:

    vau, käisid jälle mu peas sobramas ja kirjutas kõik mida ma mõtlen või tunnen siia? 😀

  3. Marit ütles:

    Õhanud ei ole. Aga niipalju tahaks kurikuulsate varjundite kohta öelda, et sealne mees oli kaugel ihnusest. 🙂

    Muus osas olen suures plaanis nõus. Kuigi lilli mehele ei kingi, sest ta ei pea neist suuremat lugu.
    Pigem juba pesu, või pluus. Sealjuures on kummaline minu jaoks, et naisele pesu või kleidi vms kinkimine on justkui romantiline liigutus, kuid mehe puhul vaadatakse seda viltu või kui elementaarset liigutust.

  4. viki ütles:

    Mina alles sõbrapäeval kinkisime vastakuti ja veel täpselt sama lille 🙂 Me ikka spontaanselt teeme selliseid tegusid, sest armastame väikeseid potililli, mis meid köögilaual rõõmustaks 😀
    Alles esmaspäeval kuulasin perekonnaväärtuste loengut ja see põrmustas minu maailmavaate natuke, kus rääkis just, et (kuigi ta ise tunnistas, et on feminist) ühiskond hävinebki siis, kui hakatakse lõhkuma selliseid rolle (et nõutakse pidevalt võrdõiguslikkust jne) On ikka mees ja on naine ja igalühel oma ülessanne…..aga see pikem jutt…

    • mormelar ütles:

      Mina end feministiks ei tituleeri ja olen selle ideega isegi nõus. Eriti sellega, et me oleme erinevad ja meil on erinevad ülesanded. Aga ma arvan, et romantika tegemine ei ole üks nendest. Või tegelikult, kui vaadata keskmist naist ja keskmist meest, siis saabki naine romantika tegemisega palju paremini hakkama, nii et lähtudes bioloogilisest aspektist, peakski romantika naise ülesandeks olema.

  5. Pets ütles:

    See tuleks saata kohustuslikuks lugemiseks kõikidele naistele! 🙂
    Näiteks pulmaaastapäeva puhul naisele kingi/lillede ostmine on miskipärast ainult meeste probleem (eriti kui selle ära unustad). Abikaasa ise ei tee omalt poolt midagi.

  6. Amara ütles:

    Romantika on justkui üks väärtustamise vormidest, kui mees oskab oma naist väärtustatuna tundma panna ka ilma lillede, kingituste või kuuvalgusel jalutuskäikudeta, siis on tegelikult ju kõik hästi. 🙂

  7. L. ütles:

    Ma olen mehele tõenäoliselt 100+ korda rääkinud, et tahaksin vahelduseks tema poolt romantilist üllatust. Mina olen palju kordi jätnud meelde asjad, mida ta ei ole raatsinud endale osta, ja need talle kinkinud. Olen palju kordi talle kirjakesi ja maiustusi taskutesse, kotti, kindalaekasse ja mujale peitnud. Olen broneerinud ööbimisi erinevates kohtades, planeerinud meile erinevaid üritusi. Olen talle saatnud pakiautomaadite vahendusel komandeeringusse üllatusi ja ise teda teise Eesti otsa üllatama sõitnud.

    Ma arvan, et võin nuriseda küll, et tema poolt midagi sellist vastu ei tule. Kui enne lihtsalt lootsin, et äkki kunagi… Siis nüüd olen mitu aastat rääkinud, et tema võiks ka mind üllatada, aga siiani seda juhtunud ei ole.

    Olen tähtpäevade viimastel tundidel olnud nördinud, et üllatust ei tulnud ning seda talle otse öelnud. Olen nüüd juba üle poole aasta rääkinud, et tahaks “Grease`” vaatama minna, aga olen kindel, et näen seda vaid siis, kui ise piletid ostan.

    Pulma-aastapäevi on meil olnud 6. Esimesel aastapäeval saatsin ta poodi “vajaliku” järele ja ise hiilisin sel ajal minema. Kõnedele ei vastanud, saatsin vaid smsi, et õigel ajal annan märku, kuidas mind leida. Läksin üüritud palkmajakest küünalde ja roosiõitega kaunistama ning saatsin talle sõnumiga juhised, kust ta leiab kaardi, mille abil majakeseni sõita. Järgmistel aastapäevadel olen teinud tagasihoidlikumad kingitused ja lootnud, et äkki tema üllatab nüüd mind. Lootus on lollide lohutus, mis muud. Õigus, ma olin üllatunud, kui pärast 9-aastast suhet vastas ta esimest korda mu kirjale, aga tookord ei rääkinud minu kiri enam armastusest vaid lahkuminekust…

    • Kail ütles:

      Ma ausalt arvasin, et kindlalaegas on mingi iganenud asi, mis elutseb veel vaid kolletunud romaanides, ise pole elu sees ühtegi näinud. MISASI see on?

      • mormelar ütles:

        Ma usun, et siin on mõeldud auto kindalaegast ehk pardatšokki (?! pole küll õrna aimugi, kuidas seda kirjutama peaks).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s