Kuidas Mormelarist ülbe mõrd sai

Posted: märts 5, 2014 in Uncategorized

Ei ole vast mingi saladus, et oma võrdlemisi noore eluea kohta olen ma liiga palju üle elanud. Sellest võiks muidugi igavesti rääkida, aga täna on mu mõtted hoopis poolikul lõppproduktil ehk minu tänasel minal. 
Ma olen käinud suht sügaval põhjas ära – majanduslikult, emotsionaalselt, sotsiaalselt. Kui paremasse seisu jõudes mingid asjad ununevad, siis enamus mitte. See tunne, kui Sul pole homseks süüa, aga Sul on kaks väikest last. See tunne, kuidas Sa ei taha enam kunagi kodust välja minna. See tunne, kui Sa pead hambad ristis kurba last lohutama, tahtes ise tegelikult seina sisse auku lüüa ja karjuda, kuni naabrid politsei kutsuvad. Need tunded ei unune, isegi kui ühel hetkel avastad, et ei mõtlegi sellele enam iga päev.

Aga on miski, mis teeb selle kogemuse peaaegu et vajalikukski. Sa oskad hinnata oma tänast päeva. Sa oskad hinnata oma partnerit, kes Su mesimagusa “Kallis, kuule” peale lausub: “Saad. Saad kõik, mis tahad.” Sa oskad hinnata oma lapsi, kes ei tule selle pealegi, et nad saaksid halvamaitselise rohu võtmisest või toakoristamisest keelduda. Sa oskad hinnata oma kodu, mis võib küll vajada loendamatult hulgal pisitöid, aga on Sinu oma, Sinu nägu ja soe. Sa oskad hinnata oma tööd, mida Sa armastad, isegi, kui Su palk on naeruväärne. Sa oskad hinnata oma sõpru, kes tuleksid põhjust küsimata keset ööd Sulle appi. Sa oskad hinnata murulappi oma akna all, ilusat roosat pleedi, õpilase tänu, võõra naeratust, päikest, mis ei paista silma, sõbralikku naabrit, halli salli, töökat juuksurit ja soojaandvat teed. Sa oskad märgata pisiasju. Sa oskad hinnata elu.

Kas mu suhe ja abikaasa on ideaalsed? Jah. On küll. Ei, kõik ei ole alati positiivne, kõik ei ole alati minu meele järgi (uskuge, ei tohikski olla!) ja meiegi oskame teineteise peale karjuda – või noh, mina oskan ja Elukas proovib. Aga see käib kõik ideaalse suhte juurde. Minu jaoks ideaalse. Sest ma vajan ka neid möödarääkimisi, et õppida asju lahendama. Ma vajan oma põhjendamatult halba tuju, et õppida vabandama. Ma vajan erimeelsusi, et õppida aksepteerima. Aga meie siht elus on üks. Ja ükskõik, mis päeval ka ei toimuks, me magame öösel alati kaisus. Ma tean, kui väga mul on vedanud, et ma sain tundma nii imelist inimest ja mul õnnestus ta meelitada endaga abielluma. Sest enam ei ole pääsu. Eh-eh.

Ma oskan suurepäraselt oma laste peale häält tõsta ja neid, ise väsinuna, teise tuppa saata. See ei tähenda, et ma korrakski lakkaks hindamast seda, kui imelised nad on. Kui väga mul on vedanud tervete, andekate ja loominguliste lastega. Kui hästi nad kuulavad sõna, siiski kaotamata oma iseloomu. See ei tähenda, et ma oma lastest rääkides uhkusest ei rõkkaks.

Ma olen ajas palju muutunud. Ma olen teadlikult ja mitteteadlikult nurki lihvinud. Ma olen kaotanud suure osa oma tulisusest ja saanud juurde kuhjaga sallivust. See on ju asjade loomulik käik? Aga ma olen väga uhke selle üle, et ma olen õppinud nii inimesi kui asju enda ümber hindama, märkama ja loodetavasti seda ka väljendama.

Millegi pärast olen sattunud nii mõnigi kord inimeste otsa, kelle meelest see on HALB. Kas tõesti on eestlase loomulik olek vingumine? Et kõik lihtsalt ei saa hästi olla. Ma olen siiski seda meelt, et praktiliselt kõik siin elus on suhtumises ja tahtmises kinni (me ei räägi ekstreemsetest olukordadest muidugi, vaid igapäevaelust). Ma olen valinud suhtumise, et ma armastan oma elu. Ning ühtlasi saanud sellega kaasa ülbe mõrra tiitli.

Muidugi on mu elus halbu asju, üks neist hetkel suur ja paha nimega kohtuprotsess. Aga ma ei lase sellel oma elu halvata. See on lihtsalt üks etapp, mille ma pean oma pere parema tuleviku nimel läbima. Aga ma ei taha sellest kogu aeg rääkida. Ma ei taha kogu aeg vinguda või halada, sest teistmoodi saab kah, ausalt. Ja pealegi ma leian, et ma olen seda suure osa oma elust juba teinud. Kaua Sa ikka jõuad?

Millegi pärast kipuvad inimesed nii suurt hulka asju isiklikult võtma. Ma ei saa sellest aru. Ma olen vist natuke sotsiaalne hälvik selliste asjade koha pealt. Ma olen küll õppinud aru saama, kuidas inimesed mõtlevad, aga see miks on mulle senini arusaamatu. Inimesi häirib see, kuidas või mis mina olen, käitun, armastan. MIKS? Kui mul on hea mees, aga Sul ei ole, kuidas Sa saad selle peale solvuda? Ma ei tuleks selle pealegi, et Sinu peale pahandada, et Sul on suur maja ja mul ei ole. Või kui mul ei ole oma kassist midagi halba rääkida, siis see on eputamine? Tegelikult, piisab juba sellest, et oskad end analüüsida ning enda kohta öelda, et oled millestki üle saanud, millegi üle uhke või oskad midagi, kui see on kohe eputamine, ennast täis olemine ning absoluutne nartsissism.
Ma arvan, et inimese enda sees on midagi sügavalt valesti, kui teda häirib kellegi teise eluviis. Kui mulle keegi või miski ei meeldi, siis ma kas elimineerin selle oma elust täielikult või kui see on võimatu, õpin minimaalse kokkupuutega toime tulema.

Mul on just hiljutine kogemus seljataga, kus ma olin tihedalt sunnitud suhtlema inimesega, kellega me üldse ei klapi iseloomudelt. Ta on selline Cosmo nõuandenippidest välja astunud naine. Ja mina, noh, vist ei ole. Kuna me pidime suhtlema, siis me muudkui põrkusime ja põrkusime ja. Ma tundsin, kuidas mul on temaga kohtudes juba iga kord suured eelarvamused kotiga kaasas. Kuni ma lihtsalt ühel suvalisel hetkel otsustasin, et ma ei viitsi enam. Ma ei viitsi enam ennast ega teda sellega kurnata. Ja hakkasin temasse suhtuma täiesti neutraalselt, killukese positiivsusega. Valisin hoolikalt, millal üldse suu lahti teha – sest enne ma sattusin seda mõnikord tegema lihtsalt seepärast, et talle vastu vaielda.
Ja see töötas! Uskuge või ei, aga piisas pelgalt kahest korrast ja meie suhted on täiesti normaliseerunud. Ma ise ei näe ka enam igal pool tonti. Mul pole enam seda närivat tunnet ja elu on palju lihtsam. See näitab, kui kergelt tegelikult on võimalik situatsioone muuta, kui Sa ainult annad inimesele võimaluse, siis ta võibki sellega kaasa tulla. Asjad võivadki lihtsalt laheneda.

Ma saan väga hästi aru, et inimestel on erinev maailmavaade, arusaam või maitseeelistus. Miks see ei võiks nii jäädagi? Miks ma peaksin tundma, et see on minu asi, kellega mu naaber magab või kui paks on teise naabri rahakott? Kuidas mõjutab see Sinu elu, mis toidulauavalikuid mina teen? On ju teatud kuumad teemad, mis inimesi alati käima tõmbavad. Näiteks kui tulevad välja meie pere toitumisharjumused. Enamuse reaktsioon on hakata seda naeruvääristama (see mahe on nagunii sama kraam, aga teise sildiga – see on mingi mõttetu trendivärk – sa oled vist ikka niiii rikas, et selliseid asju ostad) või sügavalt põhjendama, kuidas nemad tahaksid kah, aga ei saa. See fakt, kuidas mina toitun, paneb teisi end halvasti tundma. Miks? Mina küll ei leia, et ma olen halb ema, sest ma oma lastega Hesburgerisse ei lähe, kuigi teised ju käivad. 
Või kui tuleb välja, et mul pole telekat. Enamus hakkab kohe rääkima, kuidas nemad ka üldse telekat ei vaata või kuidas tänapäeval on telekas nii palju häid saateid ja ajunüristamine on müüt. Väga tore. Ma saan aru, et Sa nii arvad, seepärast Su ju telekas ongi. Aga miks see Sind solvab, et mul ei ole? 
Miks fakt, et mina midagi olen, on Sulle kohe ründav? Ma saan aru, kui ma lendaks kellelegi peale ja teataks, et ta hävitab kedagi oma suhtumise või elustiiliga. Mul on ka neid olukordi elus, kus ma tõesti olen milleski jäägitult veendunud ja ütlen halvasti ning siis ma ka talun väga hästi selle ära, kui keegi minuga ei nõustu ning sama vihaselt vastab. Ma olen inimestele halvasti öelnud ja ma olen selle eest ka vastu saanud. Lihtne ja selge.
Aga ma leian, et kui inimesed tunnevad end rünnatuna lihtsalt faktist, et mina midagi olen, ilma isegi sellest näiteks minuga rääkimata, siis see on küll nende peas kinni. Mina ei tahaks vastutust võtta, kuigi teinekord üritatakse anda.

Eks ma muidugi ka laiemas plaanis olen viimasel ajal suutnud enese teadmata sattuda mingite skandaalide, arutelude ja sündmuste keskele, mis on kergitanud palju kulme. Minu ja teiste omasid. Olen vist väga tundlik selle suhtes.
Aga mul on lihtsalt tõesti kõrini viimasel ajal valitsevast arusaamast, et kui ma ütlen, et mu lemmikvärv on hall, siis nõutakse teaduslikke uuringuid ja statilist põhjendust.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Janela ütles:

    Inimesed on kadedad, kuna nad on enda suhtes ebakindlus. Nad tahaksid ise ka nii edukad olla ja elusse niimoodi suhtuda nagu Sina, aga kiitmise asemel sunnib kadedus tänitama. Teise kallal tänitamise asemel peaksid nad enda ellusuhtumisega tegelema. Igatahes kiidan Sinu vaadet elule ja nõustun 🙂

  2. katri ütles:

    See isiklikult võtmise mehhanism on tegelikult väga lihtne. Iga inimese maailma keskpunkt on tema ise. (ok, “iga” on liigne üldistus ja mul pole selle kinnitamiseks teaduslikke uuringuid kusagilt võtta, nii et ütleme “paljude”). Ja see on ka normaalne, sest tõesti – ainuke inimene, kes kogu sinu elu kaasa teeb, oled sina ise. Ja ainuke inimene, kes sinu elu elab, oled sina ise. Nii et tegelikult iga inimene ongi oma elu jaoks maailma keskpunkt. Ja see on normaalne ja loomulik. Probleemid hakkavad selle asjaolu erinevatest väljendusviisidest.

    Väljendub see sageli aga minakeskses filtris infotöötluses.
    Sina ütled “telekas” ja mõtled “telekas ja Mormelar”, kuulaja mõtleb “telekas ja mina”.
    Sina ütled “mahetoit” ja mõtled “mahetoit ja Mormelar”, kuulaja mõtleb “mahetoit ja mina.”
    Ja niimoodi need vestlused lähevadki.
    Ja siis ütleb tema, “mina tahaks ka mahetoitu süüa, aga xxx põhjusel ei saa”.
    Ja sina mõtled: “aga mis see MINUSSE puutub” 🙂
    Ja niimoodi see vestlus areneb edasi… või siis juhtub, et sul on tasakaalu naeratada ja ütelda “eksole” (see on üks väga hea sõna õigel hetkel õige hääletooniga koos naeratusega kasutatuna).

    See, et sinu arvamusele tõendeid taha tahetakse, on muidugi eestlaslik teaduspõhine mõtlemine (mida ma üldjuhul tervitan, aga kohati läheb see üle võlli tõesti). Samas näitab see lihtsalt asjaolu, et sinu arvamusel on teatud ringkondades kaalu. Kui mõni suvaline jorss midagi arvab, siis see lastakse kõrvust mööda ja lihtsalt muiatakse vaikselt. Nii et võta seda kui komplimenti ja ütle neile naeratades “eksole” (ja kui see ka antud konteksti ei sobi, siis võib see mõjuda juba ainüksi oma sobimatuse tõttu, nii et teised hämmeldusest sinu nii mittehaakuva suhtlusstiilli üle ei oska enam midagi öelda).

  3. Rents ütles:

    Türa, ma lähen hetkega närvi ära, kui inimene teeb arutleva blogipostituse, et miks küll mõni asi võiks olla nii, nagu ta on – ja siis on esimene vastus, et raudselt keegi on kade. See, kui ma leian, et keegi on täielik amööb, ei tähenda, et ma tema peale kade oleksin, mõni inimene on lihtsalt minu arust amööb. Jah, teatud tingimustel on halvad sõnavõtud kadedusest tingitud, aga ikka hulga harvemini, kui internett tundub arvavat. See ei ole mingi salapõhjus kõigile maailma konfliktidele.

    • Janela ütles:

      Eelmine kommenteerija on väga kenasti ära seletanud, kuidas inimese maailmapilt on minakeskne, ta näeb kõike endaga seonduvalt. Kahjuks on päris palju neid inimesi, kes peale seda, kui on hinnanud teise tegevusi/arvamusi enda omadest paremateks, väljendavad kadedust. Otseloomulikult see ei ole ainus põhjus. Kõiki põhjuseid, miks ühele inimesele teise tegevused/arvamused hambusse jäävad, ei saagi teada, sest niipalju kui on inimesi, on ka erinevaid arusaamu/mõttekäike. Ning minu kommentaari peamine eesmärk oli kiita Mormelari vaadet enda elule ja maailmale üldiselt.

  4. Rents ütles:

    Sõna “kadedus” mõjus mulle nagu punased bikiinid härjale, nii et suutsin suisa internet kahe t-ga kirjutada. Vabandan. Jäägem siiski korrektseks.

  5. Ka Kadri ütles:

    Uusi postitusi? 😦

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s