Ilus, aga igav. Igav, aga ilus.

Posted: aprill 7, 2014 in Uncategorized

Ei saa mitte salata, et mingi oma võlu selles on, kui tuttavad ja vähemtuttavad hakkavad hüüdma: “Kuule, ülbik, mine kirjuta midagi. Kaua ma ootan.” Mingi salajane nauding selles teadmises, et Sind igatsetakse. Sest mitte iga postitus ei saa kommentaare või ei puuduta sõpra, kes tuleb ütlema – kuule, aitäh, Sa panid mu mõtlema.

See on tõenäoliselt üks nendest postitustest. Sest mul ei ole midagi põnevat rääkida. Elan oma igavat ja ilusat elu, mis on ühekorraga nii tavaline ja üllatavalt ebatavaline.

Ma käisin ju Inglismaal! See oli nii tore. Kindlasti parim koolitus, kus ma kunagi käinud olen. Ma sain sealt nii palju toredaid tutvusi. Tead, kuidas sellised koolitused ja projektid on hästi intensiivsed ja Sa saad inimestega hästi läbi ja Sulle tundub, et nad muudavad Su maailma? Te nutate koos, kui tuleb lahku minna ja lubate roosa pastakaga kirju kirjutada. Ja siis korraga oled tagasi oma argielus ja see kõik hääbub mingisse teise maailma. Noh, mul on ka tavaliselt nii. Aga seekord ei olnudki! Seekord on päriselt inimesed, kes mind mõjutasid. Inimesed, kellega ma nädalaid hiljem ikka aktiivselt edasi suhtlen. Inimesed, kellega meil on ühised projektid ja taaskohtumised plaanis. No päris päriselt! Ja lisaks inimestele oli ka koolitus ise hästi praktiline, täis mänge ja harjutusi, mis sundisid sügavalt enda käitumist jälgima ja analüüsima. Isegi mina, kes ma pean end heaks eneseanalüüsijaks, sain enda kohta uusi asju teada.

Ja siis see väike vabadus selle reisi lõpus, mille ma veetsin Londonis sõbra juures. Üks nendest 24 tunnist mu elus, mis näitab mulle nagu seebikates, milline mu elu oleks siis, kui ma ei oleks ema. Oh, kuidas ma nautisin ja armastasin Camdenit. No nii mina. Ainult selle pärast läheks tagasi.

UK

Ainuke turistipilt, mis ma tegin Inglismaal. Noh, nagu tõestuseks, et ma ikka käisin seal.

Kodus oli raske harjuda. Esimene hommik vastasin Elukale rahumeeli läbi une inglise keeles, kuigi tema järjekindlalt ikka meie emakeelt rääkis. Ja külm oli. Ja ma ei saanudki enam kogu päeva tegeleda intensiivse planeerimise ja uute inimestega, vaid korraga tahtis keegi, et ma talle süüa teeks ja sobivat värvi sukkpükse aitaks otsida.

Ja kuna ma võtsin erialaselt, üle Eestiliselt, endale taaskord kohustusi juurde – õigluse huvides peaks vist ütlema, et valiti, seeläbi nagu isegi sunniti, eks – siis ületöötan ka seal vallas. Ja töö juures muidugi, kõik need miljonid ideed on vaja nüüd ju tõelisuseks teha.

Õnneks on mul nii hea tagala. Iseseisvad lapsed, jumalik mees ja imearmas kass. See viimane on muidugi kõige olulisem, sest tema karvane toetav keha magab mul siin praegugi kõrval. Kui teda ei oleks, siis ma oleks koridoris oma kingi sorteerimas, aga ma ei saa ju ometi kassi üles ajada. Onju.

Ainuke kehv asi selle kõige juures, et no saaks ikka vinguda kah, ongi vist rahakott. Ma suutsin vahepealse mõistliku eluga nii ära harjuda, et mind tabab nüüd tõelise üllatusena, kui poes öeldakse: “Teie kaardil ei ole piisavalt raha.” Misasja? Ma olen täiskasvanud naine, arvestatava töökohaga, kahe lapse ema, mismõttes te julgete mulle öelda, et mul ei ole raha?

No Mirithil diagnoositi ju mingi….mingi lampjalgsuse vorm. Vale kanna asetus ja muud sellist. Õnneks sain kiita, et olen ta alati võimlema ja tantsima suunanud, see on palju aitanud. Sellegi poolest on vaja mingit spetsiaalset uuringut ja spetsiaalseid taldu ja kogu see nali läheb 60 eurot maksma. Sealjuures, linn maksab juba pool kinni, see ongi pool hinda. Oeh.
Ja siis nagu mõnitamisena tuleb koju jõudes Kärsaklades ette mingi venna uudistevoog, kelle suurim mure on, et milliseid riideid küll poest osta ning on vaja end igasse pubisse ja igale kontserdile checkinnida. Siis ajab, kurat, korraks jälle vihaseks küll – see on ju see inimene, kellega ma peaks suutma neid muresid jagada ja kes peaks ühe talla kinni maksma.
Aga tutkit. Temal on kontserdid ja minul on lapsed.

Õnneks ma olen suurepärane eituses elaja. Eelmise suve rikkus kogu see jant meil ära, seekord ma võtan ohjad enda kätte ja nui neljaks, ei jää midagi tegemata. Puhata peab ka oskama, eks.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Tikker ütles:

    Oi, sa käisid Camdenis! Ma just loen tagantjärele ühe neiu blogi, kes oli Londonis ühe semestri vahetusüliõpilane, kelle kool ja ühikas ASUSID CAMDENIS, nii et ta sai seal IGA PÄEV käia. Ma olin nii sõnulseletamatult kade, sest hirmus igatsus tuli jälle peale ja ma ei ole sinna kunagi piisavalt tihti jõudnud. Oeh.

  2. Kristhel ütles:

    Jaah, see kassi asi on eneselegi tuttav! Raske kui vaadatakse sind veel sellise pilguga, et kuule, ma viis minutit ausõna magan veel su süles ja siis lasen sul minna…yeah right!

    Aga mina võtsin kaa aasta alguses ohjad enda kätte! Ja on parem 🙂 Kõvasti!

  3. Kris ütles:

    Mina ka ootasin, muudkui ootasin uusi sissekandeid. SINU pärast pidin ma lugema hoopis blogi, mille stiil mulle ÜLDSE ei meeldi 😛 😀 Sinu stiili ma aga naudin. Ja ma saan kurjaks, kui sa jälle ära kaod 😀

  4. Kris ütles:

    Ahjaa, ja see koolituste tunne… Nii tuttav ja nii mitu korda läbi tehtud. Ühe inimesega olen kõikidest erinevatest koolitusseltskondadest FBs sõbraks jäänud ja aeg-ajalt teateid vahetanud, aga teistega on suhtlus hääbunud 😦

  5. kohalik ütles:

    kärsaklade-ma ei olnud veel kuulnudki seda sõna 😀
    tore, et Sa vahepeal ikka kirjutad ka 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s